Eesti mees muutub järjest jobumaks. Miks?

Foto: SCANPIX

Traditsiooniline mehelikkus on viimasel ajal tambitud vaat et maapõhja. Moodi tõusevad hoopis uued väärtused ja omadused. Iseasi, kas need ka naisi õnnelikuks teevad.

Kuhu küll tõelised, mehelikud mehed on kadunud? Miks järele on jäänud peamiselt need, kes pehmed, poolnaiselikud, lausa jobud?

Kui te ei usu, eks vaadake, kuidas noored mehed end esitlevad. Tartu Ülikooli meediauuringute teadur Andra Siibak on vaadanud, sel teemal mullu koguni doktoritöö kaitsnud.

Ja mis ta nägi: mehe kuvand on viimasel ajal tõepoolest pehmemaks muutunud. Mehepojad ei häbene pakkuda end internetis reklaamides naismodellilikult malbe ja raugena, unistavalt päikseloojangusse vaadates või lausa kaisukaru nunnutades.

Üha valdavamaks on saanud see, märgib Siibak, et noored mehed ei näita end aktiivses tegevuses, vaid pakuvad end kui imetlusobjekti iluajakirja kaanel. Seega, mees ei ole enam tegija. Mees on kauniskuju.

Mis siis ikka – ulatagem neilegi meestele terekäsi. Aga mida te märkate? Kas panete tähele, kui lõtv ja vedel on paljude noorsandide käepigistus? Vanasti teadis iga poisslaps, et teist inimest käteldes on mehe käepigistus kindel ja tugev.

Kuid ei maksa siin järeldustega kohe äärmusse langeda. «Elutervet maskuliinset hoiakut on küll ja küll,» väidab meestearst Olev Poolamets, kes tudengikorporatsiooni kuulujana näeb seda nii seltsilises kui isamaalises, sportlikus kui harivas tegevuses. Asi on pigem selles, kinnitab ta, et varasem, ühene ja paljuski stereotüüpne mehekuvand on asendunud viimasel ajal mitmekesisema valikuga.

Aga sellest tõsiasjast kasvab välja kaks probleemi. Esiteks tekitab moodsa mehe kuvandite paljusus meestes segadust: milline on ikkagi nüüdisaja väärikas ja õige mees? Ehk nagu ütleb Siibak nende kuvandite paljususe kohta: olukord on skisofreeniline.

Teiseks, kui vaadata enda ümber, on raske mitte märgata, millist meest praegu ausse upitatakse ja millist põlastusväärsena maha tehakse. Paari aasta tagune rahvusvaheline uusmehelikkuse konverents Kumus kujunes traditsioonilise mehelikkuse vastaseks sõjakäiguks, kus ülistati kõike pehmet ja feminiinset.

Rootsi noor ajaloolane David Tjeder jõudis oma mõttekäiguga koguni tõdemuseni, et kui mees tahab olla naisele hea partner, peab ta olema geilik. Tema loogika: uue aja õiged mehed peavad armastama geisid, sest naistele meeldivad geid. Tjederi mõttevoolu kajastas tema riietus: paljas vöökoht välkumas ja trussikud üle puusade vajunud velvetpükste alt paistmas.

Millest sellised mehelikkuse arusaama muutused?

Naiste ülemvõim

Sest maailm on muutunud. Kuigi väliselt paistab, et tegelikult ei ole. Endiselt kuulub äris ja poliitikas jäme ots meestele, nii et naised on sunnitud võrdsuse saavutamiseks otsima abi sookvootidelt. Samuti teenivad mehed rohkem kui naised – v.a muidugi modellinduses. Eestis on meeste palk tervelt kolmandiku võrra suurem kui naistel.

Aga muutused on juba teel, ja paistab, et pöördumatult. Haridus on saamas elukäigu määramisel üha määravamaks, ning siin räägivad kõik näitajad meeste kahjuks. Mullu oli keskmiselt igast kümnest Eesti kõrgkoolilõpetajast kogunisti seitse naised.

Gümnaasiumiharidusega töötajaid on Eestis naiste seas ligi kaks korda rohkem kui meeste hulgas. Põhjus on lihtne: koolist väljalangemise tõenäosus on poistel kaks korda suurem kui tüdrukuil. On vaid aja küsimus, mil kaunim sugu saab elus tugevamad positsioonid kui seni tugevamaks peetud sugu.

Traditsiooniliselt nn naiselike omaduste olulisust suurendab omakorda tõsiasi, et tootmise, meeste pärusmaa asemel saab üha valitsevamaks teenindus. «Raskeid töid jääb vähemaks, olulisemaks muutub suhtlemine,» tõdeb Tartu Ülikooli psühholoogiadoktor Toivo Aavik. «Suhtlemine on alati naiste tugev külg olnud.»

Eesti meeste olukord paistab veelgi pidetum, kui arvestada andmeid, mille järgi on tööpuudus nende seas poole suurem kui naiste hulgas. Samas, nagu märkis Postimehele hiljuti Tallinna Ülikooli sotsioloogiaõppejõud Jüri Uljas, valitseb edukultusega Eestis arusaam, et just mees peab vastutama perekonna majandusliku heaolu eest.

Tagatipuks on viimasel ajal, mil mees on muutunud nõrgemaks sugupooleks – nagu väidab paljusid edumehi nõustav PR-tegelane Janek Mäggi –, hakanud mehe jalgealust õõnestama avalik halastamatu kriitika.

Eriti järjepidevalt on seda viljelenud naisõiguslased, kelle hoiakute kohaselt on enamik mehi karmilt öeldes šovinistlikud sead, keda huvitab üksnes patriarhaalsete võimupositsioonide säilitamine. Viimasel ajal on mehi tabanud laviinina süüdistused perevägivallatsemises, mis eiravad paraku Eesti värskes ametlikus statistikas kajastuvat fakti, et naised on paarisuhetes vägivaldsemad kui mehed.

Ja nagu sest alandusest veel vähe oleks. Naised kuulutavad avalikult, õigustamaks oma järjest massilisemaks muutuvaid abielusid võõramaameestega, et eesti mehed on lihtsalt kõlbmatud. Ehk jobud. Ja miks nad peaksid seda suhtumist varjama, kui mõne aasta tagune reklaamikampaania hõiskas, et mujal Euroopas on paremad mehed.

Veretu seksuaalsus

Samal ajal jõuavad meedia vahendusel meesteni sõnumid, mis selle asemel et tuge pakkuda ja meherollidesse selgust luua, üksnes segadust süvendavad. Ühelt poolt on selge: traditsiooniline mehelikkus tikub võrdsustuma matsliku isasega, kes perest ei hooli ja naist ei aita, vaid ainult nõuab, et söök oleks laual ja pesu pestud. Aga milline on uus ja õige mehelikkus selle asemel?

«Meedias ürgseid machomehi enam ei kohta,» nendib Siibak, «nüüd on moes metroseksuaali tüübid.» Ent proovige mainida siinset esimetroseksuaali Vaido Neugausi (tema moto: «Mu elu mõte on olla ilus!») eesti meestele ja te ei jõua ära imestada, mida te seejärel kuulete.

Või vaadake värskemaid filme. Kas olete märganud, millised mehed seal positiivset rambivalgust saavad? Nende nimed ütlevad vähe (Michael Cera, Hugh Dancy, Joseph Gorden-Levitt, John Krasinski), aga loomuomadused, mis neid ühendavad, see-eest palju.

Jah, nende tegelaskujud on õrnad ja mõistvad, aga samas mõneti ebakindlad ja ilmselgelt verevaese seksuaalsusega. Nende arusaamine naistest on pehmelt öeldes lapselik. Resümee: Cary Granti suguse karismaatilise naistelemmiku asemel on moes Hugh Granti sugune peretu ilusmees.

Need, kes traditsioonilist mehelikkust pisutki pinnal püüavad hoida, langevad sama hästi kui põlu alla. Näiteks Harvardi ülikooli professor Harvey Mansfield, kes avaldas paar aastat tagasi teose «Mehelikkus» («Manliness»), kus väitis, et mehelikkuse tunnuseks on kindlus kriisisituatsioonis ning et mehelik mees teab, mida ta teeb ja mille eest seisab.

Nüüdisajal peetakse aga põhimõttekindlust jäikuseks ja kitsarinnalisuseks ning ebakindluse taha peidetud põhimõttelagedust ülistatakse avatuseks.

Sedasi ei maksa imestada, et mehelikkuse kasvatus on ühiskonnas kängu jäänud. Psühholoog Tõnu Ots on korduvalt märkinud, et «mehelikkus vajab eraldi õppimist, nagu oli spartalik kasvatus, rüütli kasvatus». Ka sotsioloog Uljas ei pea mõistlikuks seda, et «me kasvatame poisse ja tüdrukuid liiga ühtemoodi».

Veel kord Otsa alias doktor Noormanni tsiteerides: «Praegu meil puudub sooline kasvatus, selle asemele on tulnud kesksooline või üldinimlikkuse kasvatus. Kui me ei suuda kasvatada korralikku mehelikkust ja naiselikkust, siis jääb ühiskond nõrgaks.»

Hoidumine vastutusest

Ja nõrgaks jäämine algab manduvatest meestest, sest naised on saamas nagunii järjest tugevamaks. Mandumise tunnusteks on ka hedonism ja individualism, mis noorte meeste hulgas järjest jõulisemalt võimust võtab.

Mitte ainult läänes, vaid Eestiski on üha tavalisem, et mehed venitavad noorukiiga – mis tähendab sageli vanematega ühe katuse all elamist – 30. eluaastani. See ei tulene ainult majanduslikest tegureist, vaid ka mugavusest või soovimatusest iseseisva eluga algust teha. «Oma vajaduste ja naudingute rahuldamine on esiplaanil,» tõdeb psühholoog Aavik. Abielu – ülim vastutus, mida üks mees saab elus võtta – on sedasi muutumas institutsioonina anakronismiks.

Kui naised on naisõiguslaste eestvedamisel viimastel kümnenditel välja sõelunud, mis on nüüdsel ajal nende väärtuse ja õnne mõõt – ikka võrdsed õigused ja võimalused meestega ning mehe ja naise rollide lähendamine ühiskonnas –, siis mehed, nagu täheldab Aavik, heitlevad rollisegaduses.

«Meestele on langenud lisakoormus,» sedastab ta, «oodatakse nende mehelike omaduste säilimist ja lisanduvad ootused, et nad oleks hellad ja hoolitsevad.» Kuidas olla korraga õrn ning jõuline ja otsustav, selles, nagu elu näitab, pole põrmugi kerge selgusele jõuda. Seda enam, nagu märgib sotsioloog Uljas, et eesti mees eriti ei kurda ega räägi.

«Mehed on praegu seisus, kus naised olid aastakümnete eest,» lausub meediauurija Siibak. «Meil on traditsiooniline ja stereotüüpides kultuur, mistõttu nähaksegi meeste muutumisi valulisemalt.» Internetiavarustes võib ju vaadata ennast senisest pehmemalt esitlevaid mehepoegi, aga vettpidavat eduvalemit, mis tagaks, et nad meeldiks nii naistele kui sookaaslastele, ei söanda Siibak küll neile pakkuda.

Nii jääbki meeste pidetus paratamatult kestma. Mille kohta Eesti maskuliinkriitilises ühiskonnas on ohutu väita, et paljud mehed on järelikult jobud.

Aga proovige te naiste kohta poole sõnagagi midagi kriitilist öelda. Kohe saate tunda, kes on Eestis tugevamal positsioonil. Ehk kelle käes on tegelikult võim.