Tiik: pakilist probleemi Eesti-Vene suhetes pole

Eesti suursaadik Venemaal Simmu Tiik unistas enne väljalendu Moskvasse sellest, et Eesti-Vene poliitilistes ja majandussuhetes oleks vähem emotsioone ja rohkem tervet talupojamõistust. Foto: Peeter Langovits

Võtame rahulikult, ütleb vastne Eesti suursaadik Venemaal Simmu Tiik, viidates sellele, et Eesti-Vene suhetes pole nii pakilisi asju, mida peaks ummisjalu lahendama tõttama.

Suursaadikukohta Venemaal peetakse tavaliselt diplomaadi karjääris tipphetkeks. Kas te näete seda ka niiviisi, enda karjääri tipphetkena?

Esiteks ei ole ma vist enam karjäärile orienteeritud. Kui ma üldse kunagi olen olnud. Ma ei mõtle Moskva peale karjääri silmas pidades.
Kui mõtlen, siis sellele, et see on huvitav töö. Küllap on ka diplomaaditöö mõttes ehk juba möödas nii-öelda saatuseaastad, kus Eesti oli kiires muutumisprotsessis ja kus oli vaja tõtata Euroopa Liidu ja NATO poole. Võib-olla on kõige raskemad, keerulisemad, pingelisemad ajad möödas ja vaevalt midagi nii huvitavat minu eluaja jooksul kordub.

Kui hästi te Venemaad enda arvates tunnete? Missugune on teie kogemus Venemaaga? Kas olete seal elanud-õppinud?

Oleneb muidugi, milliste nimedega neid asju nimetada. Õppinud olen kaks kuud, kuuendas klassis, Artekis. See oli küll Nõukogude Liidus. Sattusin sinna talvel ja kahe kuu jooksul ei kohanud ma ühtegi eestlast, nood olid nii hästi ära jagatud. Kogu elu käis muidugi vene keeles.
Enne seda olin ma koolis küll mitu aastat vene keelt õppinud, ehkki Tartus Tähtveres seda kuigivõrd kuulda ei olnud. Olin vähemalt kolm tähtsat sõna selgeks saanud, kružka, miška, ložka (kruus, kauss, lusikas - toim).
Artekis tuli aga elada ja veel koolis ka käia. Elu õpetab, vetteviskamise kujul on see kõige parem kool. Nii saingi vene keele suhu.
Pärast ei läinud ka Vene sõjavägi minust mitte mööda. Seal olin pisut üle kahe aasta.

Kuidas te üldist suhete seisu hindate: kas presidentide Toomas Hendrik Ilvese ja Dmitri Medvedevi kohtumine lõi suhete arenguks soodsa pinnase või varjutab Eesti-Vene suhteid jätkuvalt pronkssõduri vari?

Kunagi oli meil väga populaarne Francis Fukuyama oma «Ajaloo lõpuga». Mina arvan, et presidentide kohtumine - vaatamata oma olulisusele - ei ole ajaloo lõpp ega algus. See on üks episood paljudest ja suhetes on alati nagu ilmaga - on nii päikest kui ka varje. Eks mäluga ole ka nii, et mida rohkem aega läheb, seda enam mingisugused asjad tuhmuvad või saavad hoopis uue värvingu.
Kogu see pronkssõduri asi oli jäämäe veepealne tipp. Ma ei tahaks seda sugugi üle tähtsustada, nagu see oleks olnud mingi põhimõtteline muutus.

Kas see oli millegi tagajärg siis?

See oli ühtaegu nii talle eelnenu tagajärg kui ka talle järgneva põhjus. See oli jällegi üks lüli ketist. Mõned ketilülid on paksemad, teised peenemad. Pealegi ei vaataks ma Venemaad nagu musta kasti ses mõttes, et on ühesugune ja ühetaoline Venemaa.
Venemaal on väga palju erinevaid huvisid, seal on palju erinevaid inimesi, kellest igaühel on omaenda mõttemaailm. Ja inimesed mõtlevad, nagu igaüks mõtleb, ja tegutsevad, nagu igaüks tegutseb.

Psühholoogiliselt peaksite olema ju valmis millekski selliseks, nagu seda oli saatkonna blokeerimine Moskvas 2007. aasta kevadel?

Sageli on kombeks rääkida, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks.
Ma pole kunagi pidanud vajalikuks venelasi karta. Eks me muidugi tea kõike, mis on toimunud.
Olen hariduselt ajaloolane, kuid see ei tähenda, et peaksin arvama, nagu kõik ajaloos olnu korduks ja veel täpselt samal kujul ka. Asjad ikkagi muutuvad ajas.
Mina ei lähe Moskvasse teps mitte sõdima. Ei našistide ega kellegi teisega. Leian, et säärasel eesmärgi seadmisel poleks suuremat mõtet. Minna justkui välja teenima mingit haavatasaamise paela, millega oleks pärast hea mundrit ehtida.
See oleks suhteliselt nüri tegevus, palju huvitavam on huvitavate inimestega juttu ajada.

Mida te peate enda ametiaja kõige tähtsamaks ülesandeks?

Kui öelda väga lühidalt, siis unistan vaikselt sellest, et Eesti-Vene suhetes oleks - pean silmas just poliitilisi ja majanduslikke suhteid - vähem emotsioone ja rohkem tervet talupojamõistust.
Kunstis, mis käib kultuurisuhete alla, on emotsioonid omal kohal, aga poliitikas, majanduses ja õigusvaldkonnas on neist rohkem tüli kui kasu.
Mida ei saa kunagi unustada, on see, et Venemaa on meile väga perspektiivikas maa selles mõttes, et kui täitub president Toomas Hendrik Ilvese ennustus Eesti muutumisest igavaks Põhjamaaks, siis on meil huvitav riik kohe naabrusest võtta. Seda et Venemaal igavaks läheks, vist minu eluaja jooksul küll ei juhtu.

Kui palju saabki saadik üksi ära teha suhete arendamisel? Põhimõtteliselt sünnivad kokkulepped ju ikka tipptasemel.

Kui meenutame, kuidas Nixon maandus Hiinas (USA president Richard Nixon 1972. aastal Hiinas - toim) ja lahendas väga paljud küsimused, siis on ju teada, et Kissinger (USA riigisekretär Henry Kissinger - toim) oli seal juba enne käinud. Enne seda omakorda olid ajanud juttu palju väiksemad diplomaadid.
Nii et kõik need suured lahendused, kus osalevad kaks või kolm presidenti või muud tähtsad poliitikud, vajavad enamasti väga põhjalikku ettevalmistust.
Kui on mõtteid, soove, tahtmisi, kasutatakse enamasti oma riigi diplomaate, kes kõik lahendused ja üllatused peavad oma põhjaliku tööga ette valmistama. Sest selline deus ex machina (jumalad tulevad taevast ehk iseeneslik lahendus - toim) kuulub rohkem kultuurivaldkonda.
Kõikidest muudatustest rääkides tasub Eesti puhul meeles pidada, et meil on parlamentaarne demokraatia. Järelikult sõltub see ühtepidi valijate tahtest, teistpidi sellest, kuidas poliitikud valijate tahet tõlgendavad, ja kolmandaks sellest, mida ajakirjandus kirjutab.

Kuidas ja kas saabki muuta seda, kuidas Eesti ajakirjandus kirjutab Venemaast? On ju kritiseeritud meie ajakirjandust, et pilt Venemaast on liiga mustvalge. Teine asi on muidugi see, kuidas Vene ajakirjandus kajastab Eestit - see on veelgi hullem?

Mina olen kogu aeg olnud arvamusel, et see, kuidas inimene end ülal peab ja suhtleb, tuleneb tema enda lastetoast. Mitte sellest, kuidas naabrimees käitub.
Kui naabrimees käitub viisil, mis meile ei meeldi ja mida me peame kohatuks, ei tähenda see sugugi seda, et ka meie peame hakkama samamoodi tegema. Meie ei pea kõike puhtalt vastastikusel alusel tegema, et kui sina jätad muru pügamata, siis mina ka ei püga.
Lõpuks tähendakski see, et laseme naabrimehel dikteerida, kuidas elama peame. Meie peaksime elama ikka selle järgi, kuidas isa-ema meid õpetasid ja kasvatasid.
Ja mis puudutab sedalaadi lugu, kui mingi Siberi kolhoosi seinaleht kirjutab: eestlased ei oskagi õieti lehmi lüpsta, siis mõtlen muidugi, et ehk ei oleks mõtet rääkida sellest õhtustes teleuudistes, kirjutada sellest järgmisel päeval kõikide ajalehtede esikülgedel, et kõik poliitikud võtaksid selle kohta sõna ja et tolles küsimuses toimuks laiapõhjaline ühiskondlik debatt.
Tegelikult on see suhteliselt mõttetu ja igav informatsioon.
Mina eelistaks Venemaalt sellist infot, kuidas inimesed tegelikult elavad, millest nad rõõmu tunnevad, millised on nende mured, kuidas areneb meie üleaedne Vene köök, kuidas elavad lõhed Kamtšatka jõgedes, kuidas elavad karud. Arvan, et see pakuks palju rohkem tunnetuslikku huvi ja oleks palju mõtestatum informatsioon.
Üht riiki ja rahvast ei määra mitte see, mida mõni ajaleht meie põllumajanduse kohta kirjutab. Isegi see mitte, kes parajasti riiki juhib. Määrab ikka see, milline see rahvas on, kuidas ta elab, millest ta mõtleb, millest unistab ja kogu sellelaadne informatsioon ehk teated tegelikkusest.

Mis on teie hinnangul pakilisim probleem Eesti-Vene suhetes?

Pakilisim probleem on aru saada, et midagi hullusti pakilist ei olegi. Kõiki asju saab ja tuleb võtta rahulikult. Mingit põhjust pole rabistada juba enne esimest kukelaulu.
Siis kui on õige aeg ja tingimused, tuleb õiged asjad muidugi usinasti ära teha. Vägisi aga ei saa ei armsaks ega õndsaks. Vötame mötlemist mönuga.
Selline rabistamine - nui neljaks -, et silmapilk ja iga hinna eest tuleb midagi ära teha, ilma et oleks aega selgagi sirgu ajada, pole eesti rahvale omane. Eestlane on selline põhjamaine ja rahulik inimene, kes enne mõtleb järele ja alles siis kas ütleb või teeb.
Samas tööd on muidugi palju. See, et on palju asju, millega tuleb tegelda, on õige. Aga ühegagi neist pole niimoodi, et kui teeme selle ära veel enne tänast õhtusööki, just siis tuleb õnn meie õuele.

Ühelt poolt oletegi Moskvas ka Euroopa Liidu liikmesriigi suursaadik ja esindate ka ELi seisukohti. Teisalt aga olete ka soome-ugri riigi suursaadik, mis tähendab, et ka soome-ugri rahvaste elu Venemaal tuleks jälgida. Missuguses proportsioonis võiks teie töö selles valguses välja näha?

Ühtepidi olen ma küll Eesti saadik, kuid meie huvid pole vastuolus Euroopa Liiduga. Asjade ajamine Venemaal käibki erinevate portfellide kaudu. On asju, mida saab ja tuleb ajada Euroopa Liidu kaudu, on asju, mida saab ja tuleb ajada otse. On asju, mida saab ja tuleb ajada veel millegi kolmanda kaudu.
On selge, et mis puudutab näiteks tollirežiimi, siis see on euroliidu pädevuses. Samas on ka selge, et Peipsi rääbise probleemi nemad meie eest lahendama ei tule. Aga olulised on mõlemad.
Mis soomeugrilust puudutab, tahaks Venemaal siiski niipalju ringi käia kui võimalik. Sest seda, et Moskva pole veel Venemaa, võib igast lehest lugeda.
Tahaks rohkem näha ka ülejäänud Venemaad. Ainult pealinna parketi peal tiireldes ei saa ühestki riigist õieti aru. Sinna hulka käib ka see vaatamine, kuidas läheb eestlastel, kes on pikka aega Venemaal elanud. Ja kas me nende heaks midagi teha saame. Samuti soomeugrilaste käekäik.
Peamine on siiski neid, mitte ennast, aidata. Kui me hakkame ennast aitama nende arvelt, siis võib nende elu hoopis täbaramaks minna.

Kas on Venemaal midagi erilist, või mõni inimene, mida/keda tahaksite ilmtingimata näha?

Edetabelite koostamine pole mulle omane. Siiski mõlgub meeles, et Siberis ja Kaug-Idas on mul veel käimata.

Simmu Tiik

* Sündis 1959. aastal ja elab praeguseni Tartus

* 1977. aastal lõpetas Tartu 1. keskkooli (Treffneri gümnaasium)

* 1989. aastal lõpetas Tartu Ülikooli ajaloolasena

* Välisministeeriumis alates 1993. aastast

* Töötanud mitmes ametis peamajas, viimati juhtis 3. poliitikaosakonda

* Samuti lähetused Kopenhaagenisse 1997–1999, riigikantseleisse (peaministri büroo) 1999–2003, Dublinisse 2003–2006

* Ühtegi erakonda pole kunagi kuulunud

* Peres naine ja tütar

2 mõtet

«Eelistaks Venemaalt sellist infot, kuidas inimesed tegelikult elavad, millest nad rõõmu tunnevad, millised on nende mured, kuidas areneb meie üleaedne Vene köök, kuidas elavad lõhed Kamtšatka jõgedes, kuidas elavad karud.»

«Mina ei lähe Moskvasse teps mitte sõdima. Ei našistide ega kellegi teisega. Leian, et säärasel eesmärgi seadmisel poleks suuremat mõtet.»