Hendrik Toompere jr: teater on alati olemas

Hendrik Toompere jr Foto: AFP / Scanpix

Kultuurkapitali raha jagamine on suhteliselt vastik töö. Mul on mitmeid sõpru, kes on neis komisjonides viibinud ja ainuke tasu on sõim ja peks, sest alati jääb keegi rahast ilma, alati saab keegi ilmaasjata.

Raha eraldamine on igal juhul riskantne otsus, sest kunagi pole võimalik ennustada, kas raha paigutamine ühele või teisele reisile on tulutoov. Kindel on aga see, et selline rahajagamine on vajalik. Pealegi teevad seda iga eriala valitud liikmed.

Nii jaotavad muusikutele raha muusikud, kirjandusele kirjanikud, kunstnikele kunstnikud jne. Võib olla, et seda unikaalset rahajagamist tahavad politiseerida meie erakonnad. Seda enam, et tegemist on summadega, mis on suhteliselt suured ja sellele käpa pealepanemine annaks võimaluse juhtida teatud kultuurivooge. Nagu kunagi eraldati kirik riigist, nii peab see ka praegu olema.

Erandlik raha

See oleks jube, kui ükskõik milline erakond saavutaks olukorra, kus ametnikud määravad mõtteviise ja tunnetuslikke vorme. Kulka raha ei tule maksumaksja regulaarsetest maksudest. See raha on erandlik. Käraka, tubaka ja hasartmängude raha.

Meie pahed ongi tegelikult see, mis panevad küsimuse alla terve mõistuse tehtud seadused – käsud ja keelud. See on ka ainuke tee demokraatlikus-liberaalses maailmas, kus leida pragusid isiksuslikuks vabanemiseks. Selleks, et inimene oleks rahul ja õnnelik olukorras, kus ta peab elama. Miks me muidu armastame vaadata krimisaateid. Ikka selleks, et vabaneda kultuuri seatud ängidest. Me tahame, et nad oleks ja samas on meil vaja, et neid poleks.

Kui 1920. aastail poleks Kultuurkapital toetanud toonaseid kultuuriinimesi, ei oleks meil olnud oma euroopalikult fikseerunud kultuuri. Kellena oleks see rahvas ennast identifitseerinud?  

Tõenäoliselt ongi see ainus kapital, mis on meis vorminud kultuurrahvale omase selgroo ja enesekindluse. See andis meile võimaluse taastada uuesti riik, mille me vahepeal ära andsime.

Ma arvan, et meid poleks olemaski praegu, kui neil aegadel oleks valitsenud nii kitsarinnaline suhtumine, nagu praegusest artiklite sarjast välja võib lugeda. Tuleb võrrelda meie sugulasrahvaid Siberis, kes on täiesti hävinenud ja panna kõrvale soomlased, kes on pääsenud ajaloo hävitavatest sündmustest tervema nahaga kui meie. Olgu asi siis geopoliitilises asendis või mitte, alustasid põhjanaabrid oma identifitseerimist varem kui meie. Ehk tänu rootslastele, kes olid oma mõtteviisilt avaramad kui meid piinanud ja harinud saksa parunid.

Muud kapitali kui kultuur ja elususe tunnetamist on võimatu isegi ette kujutleda. Mida loeb aktsiate tõus ja langus eestiaegsetes kingavabrikutes või kalatööstuses ning panganduses? Mitte midagi.

Rahal pole kultuurilist katet. On ainult asjad. Ja inimene, kui sünnib siia ilma, peab asjade olemasolu täiesti enesestmõistetavaks ja loomulikuks. Kuidas aga nendesse nähtustesse suhtuda, seda peab ta õppima vahetult. See on suusõnaline pärimus. Nagu esoteerilistes religioonides ja muide ka teaduses.

Peab olema luust ja lihast inimene, kes räägib ja käitub nii, et võimatu osutub võimalikuks. Lugesin hiljuti Elo Tuglase päevaraamatut. Lugege teiegi. Seal avaneb pilt, mis pole ametlikus kultuuriloos kajastunud.

Provintsistumise oht

Meie oht provintsistuda on alati olnud. Paneb imestama, et seda tõukavad tagant suure ajalehe ajakirjanikud, kes peaks ometi olema haritud ja avara silmaringiga. Tuleb välja, et ei ole.

Võib-olla oleks vaja ikkagi ülikoolis käia ja omandada muu hulgas ka klassikalise hariduse alustõed ning midagi ka oma kultuuri saamis- ja sünnilugudest, sest muidu võib tundudagi, et kultuur ja kunstiteosed sünnivad iseenesest.

Kui näitlejatele ja teistele teatriinimestele on raha eraldatud reisimiseks, siis on see ka kindlasti läbimõeldud tegevus. Fakt on see, et ainult festivalide külastamine ja workshop’idel viibimine ei garanteeri sugugi paremat tulemust teatrilaval. Näitleja peab nägema ka midagi muud: seda, mis toimub tänavatel, sisehoovides ja teatrist täiesti mahajäetud paikades.

Miks? Sellepärast, et näilistes pisiasjades avaldub tegelik kultuuri omapära, kuidas võõramaa inimesed suhtuvad armastusse, surma, söömisesse, seksi ja rahasse ehk siis eksistentsi põhiatribuutidesse, seda näeb elu piduliku poole kulisside taga. Selleks on aga vaja aega ja samuti raha.
Olukord on ju praegu selline, et aega ja raha näitlejatel tavaliselt pole. On üksikud tegijad teatrimaastikul, kes teenivad suhteliselt korralikke summasid, aga kes selle kinni maksavad.

Kes annab raha? Ikka see, kes neid inimesi armastab ja nende loomingut näha tahab. Teatrid on rahvast pungil täis ja iga jumala õhtu astume me rahva ette, kes tahab meid näha. Miks ta tahab? Ju siis on vajadus selle nähtuse järele. Meil Eestis sai kultuurkapital väga ruttu jala maha, kui tekkis uus vabariik.

Lätlastel ja leedulastel näiteks löödi teatrimajad laudadega kinni ja hiljem leidsid seal pesa kõrtsid ja bordellid. Meie pääsesime sellest olukorrast.
Näitlejad on aga varustatud andega muuta nähtavaks see, mis tavainimesele on adutav, kuid raske, kui pea võimatu kirjeldada. Näitlejad tõlgivad selle keelde, mis muutub teatris või filmis nähtavaks, arusaadavaks ja vahendavad seda tuhandetele inimestele.

Kui noored näitlejad võtavad ette maailmareisi, siis on see ainult tervitatav nähtus. Kujutlege hetkeks ette, mis lugusid nad jutustavad läbi helendava sinise ekraani lastele, kes teil kodus kasvavad ja sellest tõuseb ainult tulu.

Mäletan kunagisi vaidlusi keskkooliajast, kui praeguseks tuntud füüsikute ja arhitektide-kunstnike ja filoloogide-kirjanikega vaidlesime teemal, kas ajaline kunst on väärtuslikum kui ajatu kunst. Nüüd keskealisena tean seda, et ainult ajaline muutub ajatuks.

Kulka toetused

Kui ma 84-aastasena seda ilma vaatan, siis ilmselt on asjad teistsuguses tasakaalus, aga kultuuri investeeringud on üliolulised. Vastasel korral oleks me üksteisel juba ammu kõri läbi närinud. Erinevate, eksootiliste kultuuride vahetu tundmaõppimine on ainus ravim kapseldumise vastu, mis paneb meid arvama  ja tundma arrogantsust oma tegude ainuõigsuses. Tõde paikneb sadade kultuuride vahel, mitte ühes ega teises kultuuris konkreetselt.

Kulka on mind toetanud väga sihtotstarbeliselt teatud lavastuste ja muuhulgas ka festivalide, ning muidu teatri ja koolitusprogrammides osalemisel. Olen näinud vähemalt sadat lavastust-etendust. See on hea. Mul on mingisugunegi ülevaade sellest, mis mujal maailmas toimub.

Ja teate, mis toimub? Meid kadestatakse. Meie teater on rahva poolt armastatud. Teatril on tihti keeruline üle keelepiiride liikuda, kuid see, mis toimub siin, on paljudele kultuuridele raske saavutada. Kuigi põhimõtteliselt on meie riigis tippkultuur ikka väga alafinantseeritud.

Kui me vaataksime proportsionaal­seid eraldusi Põhjamaades ja Vahemere riikides, rääkimata Inglismaast ja Saksamaast, peaksime oma silmad peast häbenema.

Nüüd isiklikult

Ka mina olen kulka toetusel käinud soojadel maadel: Itaalias, Prantsusmaal, Ameerikas, Indias ja Austraalias.

Ja muide vaatasin üksikuid lavastusi, aga Itaalia-reisist sündis selline näidend ja lavastus nagu «Savonarola tuleriit», Prantsusmaa-käigust – «Põrgu wärk». Austraalias, Ameerikas ja Kanadas mängisime «Külmetavat kunstnikku».

Sellega kaasnes muidugi üks oluline ja huvitav nähtus. Mitte keegi ei teadnud selliste kunstnike olemasolust nagu Konrad Mägi, Nikolai Triik, Aleksander Tassa. Teatakse ainult Wiiraltit. Kunstioksjonitel tõusid Mägi hinnad aga miljonitesse.

Ühesõnaga, lihtne eesti tööinimene sai teada, et ka enne teda on Itaalias ja Norras mingi närune eestlane viibinud, aga Indias sain ma mööda Gangest rännates ja Himaalaja budistlikes kloostrites aru, mis on inimese elu. See muutis mind täielikult ja need viljad on ilmselt nähtavad ka Bulgakoffis ja minu lavastustes.

Inimesed teevad valesid otsuseid. Ikka juhtub. Kui see oleks reeglipärane, vaat siis tasuks minu meelest lärmi lüüa. Aga praegusel juhul pole see kindlasti mõttekas. Soovitan kõigil mitte peegeldada oma kõige alatumaid salasoove teiste peale ja olla kannatlik – küll see kasu ka ükskord tuleb kõigi õuele.

Lõpetuseks teatan Äripäeva ajakirjanikele, kes on ultimatiivses vormis nõudnud kõikidelt näitlejatelt raha tagasimaksmist ja muu hulgas ka kultuurkapitali laialisaatmist pidulikult, et raha, mis kulkast meile reiside tarbeks on antud, me tagasi maksta ei kavatse.

See nõudmine meenutab juba nõukaaegseid käitumisi, millest on juttu ka minu Kommunisti Surmas. Toetusi ka mina tagasi ei saa maksta, sest enamiku rahast oleme ise oma tööga kinni maksnud.

Kui sõitsime lavastusega väljamaale, siis etenduse tasud, mis tulid Eestist, ei läinud mitte meie oma tasku, vaid ühisfondi. See ongi põhiline hoiak, millele ma toetun. Kulka raha on juba mitmeid kordi tagasi makstud. Selline vastus Äripäeva võimsatele nõudmistele.

Tegelikud probleemid paiknevad hoopis mujal ning Äripäeva algatatud rünnak selles küsimuses on väiklane.

Teater on inimestele. Neile, kes seda armastavad ja kes seda keelt mõistavad, aga ka neile, kes selle keele ära õpivad. Tegelikult ongi ju nii, et kõik meie käitumised sotsiaalses plaanis, poliitilises, seksuaalses ja vorstileti ääres seistes on võtnud teatraalse vormi. Kriitilistes oludes inimesed käituvad nagu balletis. Rütmis ja struktuuris.

Aga mõtleme siin meie sportlastele, kes saavad megatoetusi ja nende ainukesteks ülesastumisteks on katkestamised ja loobumised. Osalemised tantsusaates ja virisemised teemal, et käsi oli täna teises kohas, ei tea, kus ta homme on.

Teater oma parimate kavatsuste vormides on alati olemas. Ja näitlejad, ükskõik mis ka ei juhtuks, tulevad alati vaatajate juurde. Näitleja puudumist vabandab ainult surm. Seda on meile sajandite jooksul õpetatud.