Keeleteadlane: ka «masu» võib varsti sõnaraamatusse jõuda

Sõnaraamatusse jõuavad käibeletulevad uued sõnad väikese viivitusega. Foto: Peeter Langovits

Sõnaraamatusse jõuavad uued sõnad siis, kui nad osutuvad meile tähtsaks ja keeles püsivaks, selgitab Eesti Keele Instituudi (EKI) vanemkeelekorraldaja Maire Raadik emakeelepäeval intervjuus Postimees.ee-le.

Miks vahel soovitatakse lühikese mugandsõna asemel pikka kohmakat omasõna? Vaevalt sellised soovitused massidesse lähevad, isegi siis, kui kogu ajakirjandus neid soovitama hakkaks. Näiteks: kreeker → kuivküpsis; bänner (banner)→ reklaamiriba, ribareklaam; brokoli→ spargelkapsas.

See, et inglise sõnad on mõnikord lühemad kui meie oma sõnad, on küllap üks põhjus, miks nad levivad. Kuid omasõnadel on ka eeliseid, millest üks on see, et nad on meile läbipaistvamad, me saame neist paremini aru. Laenatud kreeker, bänner ja brokoli ei pruugi asjassepühendamatule suurt midagi öelda, kuid selged ja ilmekad liitsõnad kuivküpsis, ribareklaam, reklaamiriba, spargelkapsas on seletamatagi selged ja ei ole nad ka nii väga pikad.

Tegin huvi pärast Google'ist otsingu ja leidsin, et ribareklaami on kasutatud 127 korral, reklaamiriba 115 korral, spargelkapsast 439 korral ja kuivküpsist 15 korda. Need on päris head tulemused, nii et vähemalt nende sõnade läbiminekus ei peaks enam väga kahtlema.

Laenata on mõtet siis, kui selleks on vajadus. See tähendab, et esiteks peab olema uus mõiste. Juba tuntud mõisteid ümber nimetada pole ju mõtet. Teiseks, enne kui laenata, peab vaatama, kas õnnestub omast keelest uue mõiste jaoks sõna leida või kokku panna. Kui me rahvana kogu aeg laenaks ja ise sõnu ei teeks, siis me lõpuks enam ei oskagi.

Eelmise aasta septembris ilmus eesti keele seletav sõnaraamat. Sinna sisse pandud sõnad koguti kokku ilmselt hulk aega enne raamatu ilmumist. Milliseid uusi huvitavaid sõnu olete sõnaraamatu «lukku panekust» alates kohanud, mis võiks edaspidi ametlikku keelekasutusse lisanduda?

ÕSi kohta on täiesti olemas selline loend sõnadest, mis on keelde tulnud pärast viimase trüki ilmumist ehk pärast 2006. aastat. See loend on üleval instituudi kodulehel ja me täiendame seda kogu aeg. Tõenäoliselt saab enamik neid sõnu koha ka ÕSi järgmises trükis. Loendi mõte on uusi sõnu tutvustada, vajaduse korral ka seletada ja põhjendada, miks on valitud üks või teine kuju, samuti anda keelekasutajatele võimalus kaasa rääkida, täiendada ja parandada.

Milliseid protsesse sõna EKIs või mujal läbib, et see ametlikult kasutatavaks saaks ning sõnaraamatusse lisanduks? Kas näiteks millalgi võib ametlikult tunnustatuks saada sõna «masu», mis on käibele tulnud? EKI seletavas sõnaraamatus seda veel pole.

Olles õigekeelsussõnaraamatu koostaja, saan rääkida uute sõnade tulekust ÕSi. Kõik sõnad, mis keelde tulevad, sõnaraamatutesse lihtsalt ei mahu, kuid need, mis on meile tähtsad, sest nad tähistavad asju, millest meil on vaja rääkida, need jõuavad enamasti ka sõnaraamatusse. Seega tuleb sõnaraamatu tegijal sõnu tähele panna, et siis, kui nad on keelde püsima jäänud, saaksid nad ka sõnaraamatusse kirja. Kui masu-sõna meil ikka käibel püsib, võib ta jõuda ka sõnaraamatutesse.

Kas EKI tegeleb ametnike keelega? Ametnikud kasutavad tihti toortõlget inglise keelest ega näe üldse vaeva eestikeelsete terminite arendamisega. Kas ametnike keel peab olema raskepärane ja võõrsõnadest kubisev?

Uued laenud on sageli mood, täna kasutavad kõik üht sõna, homme see unustatakse ja moes on midagi muud. On ka näha, et kui uus mõiste jääb püsima, leiavad keelekasutajad tihti talle suupärasema kuju, näiteks oma liitsõna või tuletise. See, et tahetakse tingimata laenu, ei ole minu meelest väga üldine.

Mulle teeb praegu rohkem muret uute tähenduste laenamine, mida näen sageli ka ametnike keeles. See on see, et näiteks võõrsõnadele, mis meil keeles ammu olemas, laenatakse juurde sisu, mis on neil sõnadel inglise keeles. Nii tulebki välja, et eestikeelse teksti mõistmiseks peab hoidma käepärast inglise keele seletavat sõnaraamatut. Selliseid sõnu on üksjagu, näiteks «piloteerima» tähenduses 'katsetama, proovima' (piloteerivad teste), «profileerima» tähenduses 'iseloomustama, kirjeldama' (profileerib kurjategijat), «simuleerima» tähenduses 'imiteerima, matkima' (Venemaa simuleerib lendu Marsile), «projektsioon» tähenduses 'prognoos' (projektsioonid näevad ette rahvaarvu kahanemist), «massiivne» tähenduses 'massiline, lausaline' (vägede massiivne sissetung), «episood» tähenduses 'osa, jagu' või '(haigus)hoog' (filmi episoodid, epilepsiale on tüüpiline krambiepisood). Nagu näha, on meil nende mõistete jaoks sõnad täiesti olemas, seega pole ju põhjust laenu teha.

Uute tähenduste laenamise kõrval on ka nn pseudovõõrsõnu: pealtnäha oleks nagu tavalised võõrsõnad, tegelikult on nad vaid inglise sõnade ümberkirjutused, nt agregeerima, allokeerima, implementeerima, kommunikeerima, stigmatiseerima, tolereerima, valideerima, fleksibiilne, krutsiaalne, tentatiivne, volatiilne, respondent. Viimase sõna kohta olen võrgust leidnud muu hulgas sellise näite: /conjoint/-analüüsi käigus peaks /respondent/ vastama küsimusele «Kumma võimargariini Te ostaksite?». Needki sõnad ei tähista mingeid uusi mõisteid, vaid ammu tuttavaid.

Igal asjal on oma aeg ja oma koht. Lastel on oma släng, ametnikel oma, kodus räägime kõnekeelt, avalikul esinemisel kirjakeelt. Kuid on mõistlik vahet teha, mis kuhu sobib, nii et näiteks ametnik ei peaks oma slängi peale suruma kogu ühiskonnale. Riigi ringhäälingu tähtsaima uudistesaate diktoritekstis võivad muidu ilusad, kuid argivärvinguga sõnad kabelimats ja põuepommar tekitada kuulajates võõrastust.