/nginx/o/2010/02/16/313798t1hd4b2.jpg)
/nginx/o/2009/01/07/114167t1ha64d.jpg)
Statistika järgi on aasta-aastalt kasvanud taotlused pealtkuulamisteks. Eesti torkab aga silma kõrge taotluste rahuldamise protsendiga, mis vandeadvokaat Leon Glikmani sõnul on märk tõsisest põhiõiguste riivamisest.
Glikman: jälitustegevuseks antud lubade hulk jahmatab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui 2005. aastal esitas prokuratuur kohtule 519 taotlust telefonide pealtkuulamiseks, siis eelmisel aastal oli see arv 888. Taotlustest on rahuldatud keskmiselt 88 protsenti.
Ka muude pealtkuulamiste taotluste arv kasvab pidevalt, kui 2005. aastal oli 121 taotlust, siis möödunud aastal 187. Siingi on taotluste rahuldamise arv kõrge ja kõigub 97 ja 99 protsendi vahel. Näiteks eelmisel aastal jäi rahuldamata viis taotlust, mis võrdluses varasemate aastatega on kõige suurem number.
Vandeadvokaat Leon Glikmani sõnul on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) sedastanud, et jälitustegevuse taotluste ebatavaliselt kõrge rahuldamise protsent annab tunnistust nii kohtute formaalsest rollist taotluste lahendamisel, kui ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) rikkumisest.
Lääne advokaadid on šokeeritud
«Eestis on näiteks rahuldamise protsent samas suurusjärgus kui Moldaavias, mille suhtes tuvastas EIK lahendis Iordachi v. Moldova (2009) EIÕK rikkumise,» sõnas Glikman. Tema sõnul on märkimisväärne, et Moldaavias tuvastati EIÕK rikkumine lisaks veel põhjusel, et 60 protsenti karistusseadustiku kuriteokoosseisudest võimaldasid jälitustegevust. Eestis on vastav näitaja 68 protsenti.
Euroopaliku praktika kohaselt on jälitustegevus lubatav vaid üksikutel erandjuhtudel eriti raskete ja üldohtlike kuritegude asjades, nagu kuritegeliku ühenduse loomine, terrorism, narko- ja inimkaubandus. «Olen veendunud, et jälitustegevus on iseenesest vajalik, eriti, kui tegu on riigi julgeoleku küsimusega või kui inimeste elud on ohus. Olen vestelnud paljude pikemat aega kriminaalõigust praktiseerinud lääne kolleegidega, kes ei saanud mind omapoolsete kogemustega aidata, kuna nende klientide suhtes ei ole jälitustegevust kunagi teostatud. Meie statistika ja kuritegude, mis võimaldavad jälitustegevust, loetelu oli aga neile šokeeriv,» rääkis Glikman.
Vandeadvokaadi sõnutsi Eestis kehtivad kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus ei vasta kaugeltki EIÕK nõuetele, mis näevad ette euroopaliku ultima ratio põhimõtte - jälitustegevust tohib kasutada vaid siis, kui muud tõendite kogumise viisid on ammendunud. «Minu praktika näitab, et tõendite kogumist alustatakse nimme jälitustegevusest. Sellise lihtsama vastupanu teega kaasneb aga ulatuslike tagajärgedega põhiõiguste riive,» ütles Glikman.
Sajast protsendist lahutavad näpuvead
Tema hinnangul võib jälitustegevuse taotluste arv olla suurenenud põhjusel, et taotlejad on absoluutselt kindlad, et luba ka saadakse, kuna formaalsete aluste olemasolul sisulisi asjaolusid, sealhulgas vajalikkust ja põhiõiguste riivet, ei kaaluta.
«Rahuldamise protsent ei saa kunagi ületada 98-99 protsenti, kuna taotlusi koostavad inimesed ja pole inimesi, kes ei teeks näpuvigasid, mistõttu paar formaalselt defektset taotlust sajast on vältimatu tulemus. Kohtud näiteks jätavad paratamatute inimlike eksimuste tõttu palju suurema protsendi hagisid või kaebusi käiguta,» rääkis Glikman.
Justiitsministeeriumi asekantsler Heili Sepp märkis, et andmete tõlgendamisel tuleb arvestada sellega, et osaliselt rahuldatud taotlused avalduvad statistikas samaväärselt täielikult rahuldatud toetustega, mistõttu võib rahuldatud taotluste osakaal olla mõnevõrra tegelikkusest suuremaks moonutatud. Lisaks tuleb arvestada sellega, et ühe taotlusega on võimalik luba küsida mitmeks eriliigiliseks jälitustoiminguks, mistõttu on esitatud taotluste koguarv väiksem kui erinevat liiki jälitustoimingute summa.