Eesti naised sõlmivad välismaal kahtlasi abielusid

Foto: Repro

Möödunud kuul Iirimaa lehtedes nn Balti-Pakistani abieluteljega tuntust kogunud eestlannad sõlmivad kahtlaselt palju liite ka Küprose põgenikelaagrites elavate aafriklastega.

On juhtunud, et Küprosel Euroopa Liidu servale, kuid siiski veel mitte Schengeni viisavabasse tsooni jõudnud Nigeeria kodanik, kes parajasti elab sealses põgenikelaagris, asub taotlema Eesti viisat. Sooviga viia eestlanna tanu alla.

Nigeerlase väljavalitu osutub juba kolm korda abielu registreerinud naiseks, kel ka neli last. Vähe sellest, naise viimane siin sõlmitud abielu on täiesti kehtiv.

ELi sisse, kuid Schengenist siiski välja jäävad Küpros ja Iirimaa ongi praegustel andmetel põhilised kohad, kus eestlannad sõlmivad kahtlaselt palju abielusid Aafrika ja Aasia meestega, kes hakkavad seejärel taotlema ühenduse elamisluba.

«Valdavalt Nigeeria, Pakistan, Bangladesh,» loetleb Sven Tölp välisministeeriumi konsulaarabi büroost riike, kust sellised kosilased pärinevad.

«Seda on raske öelda, millal on tegu fiktiivse, millal tõelise abieluga,» tunnistab ta.

Kaks kategooriat

Asüülitaotlejatega paari heita soovivad Eesti naised jagunevad valdavalt kahte kategooriasse.

Esimese neist moodustavad 30ndates ja 40ndates eluaastates, kodumaal korduvalt abielus olnud daamid. Näiteks 35-aastasel proual tekkis ootamatult soov registreerida suhe 19-aastase põgenikelaagris elava nigeerlasega.

Teise jäävad väga noored, äsja abiellumisikka jõudnud neiud, sünniaastatega 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Rahvuseliselt eriti selget joont välja ei paista, on nii eesti kui ka vene keelt rääkivaid naisi.

Võib oletada, et ilmselt loodavad need naised abielludes teenida ilusaid summasid. Tihti võib asüülitaotlejatega abiellunute nimesid leida ka mitmesuguste – näiteks mobiiliarve või kiirlaenu – võlgadega inimeste nimekirjadest.

«Asi pole nii lihtne, et sõlmitakse tehing, mille eest saadakse 1000–2000 eurot (umbes 15 600 – 31 200 krooni), ja keegi sellest teada ei saa,» hoiatab Tölp.

Vähe sellest, et lubatud prisked summad sellest illegaalsest ärist tõenäoliselt lubatud suuruses ei laeku, tekkida võib probleeme, mida alguses ette näha polnud.

Näiteks ei pruugi paika pidada lootus, et kodus ei saa keegi salaliidust teada – Eesti vahetab vastavat infot teiste riikide seas ka Iirimaa ja Küprosega.

On ka juhtunud, et Türgis abiellunud eestlanna sai vastavalt sealsetele seadustele mehe perekonnanime, Türgist saabus abielutunnistus ning nii kantigi naine vastu tema enda tahtmist Türgi nimega ka siinsesse rahvastikuregistrisse.

Samuti võib tekkida probleeme välismaalasega sõlmitud abielude lahutamisega – kui teisel poolel sõltub sellest elamisluba, ei ole ta liidu kehtetuks tunnistamisest just kuigi huvitatud.

Olukord Lätist parem

Lahutamiseks tuleb aga enamasti pöörduda selle riigi kohtu poole, kus liit sõlmiti. Selline rahvusvaheline asjaajamine toob uusi lisakulutusi.

Eesti riigilt on abi otsima tulnud nii neid naisi, kellel on tekkinud probleeme lahutusega, kui ka neid, keda on tabanud välismaise kaasa ähvardused.

Eri maade perekonnaõigusest, mis on mõeldud ausate abielupoolte kaitseks, tulenevaid riske on teisigi. Näiteks võib võõramaalane mingitel tingimustel ootamatult hoopis ise temaga raha pärast abielu sõlminud inimeselt elatist nõutada. Või siis sureb fiktiivabielus inimene ja välismaine libakaasa tuleb kui õige pärija nõutama osa tema varast.

Eesti olukord on siiski parem kui näiteks Lätis. Lõunanaabrite juures küündib oletatavate fiktiivabielude arv sadadesse. Eesti kodanike puhul jääb selliste liitude arv alla saja ehk umbes 50 ringi. Ülevaatlikku statistikat kõikide sõlmitud abielude kohta ei ole. Iga kodanik vastutab ise selle eest, et tema kohta käiv info rahvastikuregistris oleks tõene.

Kui Lätis on fiktiivabieluäriga tegelevad grupeeringud euroliidu kodanikust pooleks sobivaid naisi koguni lehekuulutustega otsinud, siis Eestis teadaolevalt niisuguseid «tööpakkumisi» ilmunud pole.

Tölp teab nimetada mõningaid portaale, kus abieluturgu peetakse, ja oletab, et rohkelt liigub sellise teenimisvõimaluse kohta infot lihtsalt suust suhu.

Eestis pole ühtki abielu fiktiivseks tunnistatud

Kui Eesti politsei- ja piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakond kahtlustab, et abielu on sõlmitud vaid ühele poolele elamisloa hankimiseks, peavad nad selleks jalge alla võtma kohtutee.

«Elamisluba saab abikaasa juurde elama asumiseks anda ainult juhul, kui abikaasade vahel on tihe majanduslik side, psühholoogiline sõltuvus ja abielu ei ole fiktiivne,» toob selle asutuse staatuse määramise büroo juhataja Maige Lepp välja ametlikud alused.

Lepa kolleegi Marina Medvedeva kinnitusel kontrollivad nad iga siin abielu alusel elamisluba taotleva inimese puhul, ega liit fiktiivne pole. «Viime läbi igasuguseid küsitlusi, kui on vaja, kasutame inspektoreid, siis, kui nad elavad juba Eestis, tehakse ka kodukülastusi,» lausub ta.

Lepp lisab, et kui intervjuud on sündmus, millest teatatakse kõigile osalistele juba eelnevalt, siis paari kodu võib inspektor külastada ka ette hoiatamata.

Samas ei piisa välismaalasest kaasa elamisloata jätmiseks sugugi sellest, et inspektor ei leia väidetavast ühiskodust ühtki märki teise poole seal elamisest.

«Kui me isegi väidame, et tegemist võib olla fiktiivse abieluga, siis kõike seda peame olema suutelised kohtus tõendama ja oma otsust põhjendama,» märgib Lepp.

Küsimusele, kui tihti nad kohtutee jalge alla võtavad, vastab ta: «Väga-väga vähe.» Viimase paari aasta jooksul on seda juhtunud vaid korra.

Medvedeva sõnul pole Eesti migratsiooniametnikud siiani ühtki sellist vaidlust võitnud.

«Kohus on ikka pigem abikaasade poolt,» tõdeb Medvedeva. «Minu teada on kohus meile isegi öelnud, et meie ei ole see asutus, kes tuvastab fiktiivabielusid, vaid selleks on perekonnaseisuametid, kus registreeritakse abielud, ja nemad peavad seda tuvastama. Kui nemad on aktsepteerinud, peame ka meie seda aktsepteerima.»

«Siiani pole ühtegi reaalset fiktiivse abielu tuvastamise juhtumit meil esinenud,» tunnistab Lepp. (PM)