Jaak Aaviksoo: vabaduse mõistmise sambast

Jaak Aaviksoo. Foto: .

Hea lugeja, usun, et paljud meist on kogenud kiusatust anda hinnanguid ja panna paika asju ja ettevõtmisi, asetades end toimuvast väljapoole, tuginedes oma parimale arusaamisele ja usus oma õigsusesse.

See on mõistetav, ent mida enam koguneb neid arvamusavaldusi ja kõrgem on emotsionaalne pinge nende vahel, seda ühitamatumaks kipub üldpilt kujunema. Näen väljapääsu vaid katses asjade sisse minna ning rahulikult, terava pea ja mõistva südamega püüda nende olemuseni jõuda.

Nädalapäevad tagasi valitsusele Vabadussõja võidusamba avamise edasilükkamist ette pannes ütlesin: «Meie eesmärgiks ei ole avamispeo pidamine iga hinna eest kavandatud tähtajal, vaid parima võimaliku tulemuse saavutamine, mis väärikal moel tähistaks meie ajaloolist võitu Vabadussõjas.

Nõudliku ajagraafiku puhul subjektiivsetel, kildkondlikel või muudel alustel venitamine ja kohati ebakonstruktiivne diskussioon võib kahjustada lõpptulemuse kvaliteeti. Seetõttu pean mõistlikuks loobuda pingeõhkkonnas toimuvatest vaidlustest ning teha võidusammas rahulikult ja kvaliteetselt valmis järgmiseks aastaks. Targem annab järele.»

Üldise mõistmisega kaasnes veidi ehmatav kommentaar, mille kohaselt «kaitseministeerium on kaotamas suurt lahingut», ja selle saateks mitmed erakonnaintriigidele keskenduvad arvamusavaldused.

Sõbrad, ei ole sõda ega lahingutki, erakonnapoliitilistest kombinatsioonidest rääkimata – on pingeõhkkond, millele on hetkel targem järele anda. Sellises olukorras süüdlaste otsimine ja «leidmine» või enda süütuks kuulutamine pole minu arvates kõige mõttekam tegevus, pigem pingutagem koos selgusele jõudmiseks pingete olemuses.

Pingete võimalikku kuhjumist Vabadussõja võidusamba püstitamise seitsmendal katsel võis eeldada nii ajaloolise järjepidevuse kui riigikogu 2005. aasta 23. märtsi asjakohase otsusega kaasnenud debati alusel.

Meie sügavam rahvuslik arusaamine oma riigi sünnist ja kestmisest, taassünnist ja vabadusest on objektiivsetel põhjustel vikerkaarena taeva all laiali ja seni pole leitud prismat, mis selle ühtseks valguskiireks tagasi köidaks. Me hulgas on siiani neid, kes pole otsust püstitada just Vabadussõja võidusammas ja just Vabaduse platsi äärde Harjumäe nõlvale omaks võtnud.

Just see suuresti lepitamatute arusaamade paljusus Vabadussõja tähendusest, meie minevikust, hoiab meid tegelikult tagasi üksmeelsuse teel. Mitte samba või sambaväljakul asuva prügikasti kaane väljanägemine, ehitusloa kolmeosalisus või trepiastmete kõrgus, ajalooliste müüride eksponeerimise vorm või ingliskeelsed sõnad ehitusjoonistel.

Eestlastele omane pragmaatilisus on lasknud meil erinevatele nägemustele vaatamata ilusti lahendada kõik tehnilised küsimused, kulugu selleks pealegi nädal või kuu enam kui ette nähtud. Raskeks teeb elu ilmavaateline isepäisus, antud juhul emotsionaal­ne suhestumine kolmnurgas Vabadussõda, vabadussammas ja tänane Eesti.

Tabavalt võttis selle tõdemuse kokku üks konkursi võidutöö ägedamaid kriitikuid, oma ala tipptegijaid professor Krista Kodres kohtumisel kaitseministeeriumis eelmisel sügisel: «Mis me siin keerutame – asi on lihtsalt erinevates arusaamades.» Nõus! Ja arusaamad lahknevad siiruviiruliselt läbi ühiskonna, mitte telgedel vaim-võim või linnavalitsus-ministeerium.

Konkursikomisjoni otsusest välja koorunud pingeteljeks oli küsimus sellest, kas rajatav sammas peaks olema eelkõige monument kunstile või Vabadussõja võidule, kui jätta saavutamatuks osutunud ideaalne ühendus kõrvale. Nii nagu Eestis leidub inimesi, kes heldinult imetlevad Calatrava silda, on meil kaheldamatult väga palju neid, kes heldivad tulevase Vabadussõja võidusamba jalamil, sest neil on emotsionaalne side Vabadussõja ja neis langenutega.

Ja me saame neile kinnitada, et see on arvuka osalusega ausal konkursil võitnud kavandi alusel püstitatud monument – parim, mida Eesti suutis oma tänuvõla kustutamiseks teha.

Pinget on tekitanud võidutöö esteetika, mis uhkelt ja häbenematult kannab eelmise sajandi esimese poole pitserit.

Mõistan neid, kes soovivad näha midagi kaasaegsemat, aga loodan, et vastutasuks mõistavad ka nemad noorte autorite taotlust tuua selle ajastu aktsentide kaudu meile ja meie järeltulevatele põlvedele lähemale rahvusriiklikud ideaalid, mis viisid Vabadussõja võiduni.

Minu mõistmine lõpeb aga seal, kus algab alaväärsusest kantud koogutamine stiilis «kas välisministeerium on uurinud teiste riikide suhtumist sellesse kavandisse?». See pole enam vabadus!

Omaette pingeteema on suhtumine vabadusristi kui monumendi kandvasse kujundisse. Eelmise valitsuse otsus nõuda vabadusristi kujutamist konkursitingimustes on sügavalt tähendusrikas, sest just vabadusrist ja sellel kujutatud turvises mõõgastatud käsi on olnud paljudele vabadusvõitlejatele märgiks, mis on läbi aegade kandnud isamaalise veretruuduse ideed. Inimestes, kes näevad selles Nikolai Triigi poolt 1919. aastal Soome vabadusristi eeskujul kavandatud teenetemärgis fašistlikku sümboolikat, näen mina eelkõige nõukogude ajupesu ja tänagi sealtpoolt lähtuva propagandistliku märgistamise ohvreid.

Risti motiiv toob teravalt esile ka eriarvamused meie suhestumises kristlikku tsivilisatsiooni – kas tajume selles midagi võõrast ja vaenulikku või koos teiste õhtumaa rahvastega ajalooliselt meie tänase identiteedi lahutamatuks osaks saanud kultuuri. Okupatsioon tõrjus risti tõesti surnuaedadesse, sest ta kartis valguse võitu pimeduse jõudude üle. Meie ei pea ju ometi enam kartma!

Võidusamba püstitamise ümber avaneb ilmekalt ka meie suhtumine Eesti riiki – kellele meie, kellele nemad. Meie riigiteadvus on kujunenud valdavalt võõrvõimude all ja sestap läbi vastandumise prisma.

Siit ka raskused sisuliseks rahvuslikuks enesevalitsemiseks hädavajaliku kompromissivalmiduse olulisuse ja ulatuse mõistmisel ning enda adekvaatse osalusmäära tajumisel üle miljoni kaaskodaniku põhiseaduslikus eneseteostuses.
Me peame kõik võimalust mööda selle samba sisse ära mahtuma ja koos saab meid hoida suhe meie riigi kestmise kindlustanud Vabadussõtta, mitte klaasi, graniiti või poltidesse, kui kauniks me neid ka ei kavandaks.

On räägitud, et Vabadussõja monument olla liiga kallis. Tõsi, selle eest saaks palju «kasulikke asju» osta, enam-vähem 70 krooni eest igaühele meist. Ent kuidas me seletaksime 90 aasta eest pere ja töö jätnud ning Vabadussõtta läinud meestele üleskutset jätta monumendi püstitamine rahapuudusel ära, sest meie tänane majanduskasv on langenud kaheteistkümnelt protsendilt kahele.

Kallidustki tuleb kaaluda suhtes Vabadussõja võitu, selle hinda ja viljadesse, mitte bensiini või võileiva hinda. Tuhanded meie hulgast niimoodi ka arvavad – 11 000 inimest on samba püstitamiseks annetanud üle kahe miljoni krooni.

Samas tuleb kuulata neidki, kes manitsevad kokkuhoidlikkusele, sest seda sammast ei saa üksnes raha kulutamisega ehitada.

Olen alati hinnanud üleskutset festina lente – kiirusta aeglaselt. Meie eesmärk pole mitte ainult kohale jõuda, vaid ka käidud tee ja saavutatud tulemusega rahule jääda.
See pole lihtne, ent on kindlasti lihtsam, kui suudame oma eriarvamustes rahumeelselt selgusele jõuda ja ühisarvamused jõudumööda sambasse salvestada.

Enam kui kolm aastat kestnud seitsmes vaatus sambasaagas liigub kindlalt selles suunas ja tänatud olgu kõik need, kes oma mõtetega seda protsessi on toetanud.

Täna on selgem kui kunagi varem, et Vabadussõja võidusammas saab teoks. Ta saab seda parem, mida enam me suudame usaldada noori autoreid ja nende projekteerijatest, arhitektidest, inseneridest, muinsus- ja looduskaitsjatest, ehitajatest, ministeeriumi- ja linnaametnikest koostööpartnereid ning üha kasvavat ühisosa meie vabadusemõistmises.