/nginx/o/2008/07/11/56274t1hd858.jpg)
Kuigi oluliselt lihtsam on Eestimaa looduse rabailu nautida valmisehitatud laudteed mööda jalutades, saab ainsa õige rabakogemuse siiski räätsadel mööda õõtsuvat pinnast tatsudes.
Räätsadega rabas – väsitav, aga hingekosutav
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keset Harjumaa ja Järvamaa piiril asuva Kakerdaja raba arvukaid laukaid ja älveid seisab suur ja rohmakas sammaldunud rist.
Paiknedes ühe suurema lauka serval, tähistab see Noku talu peremehe 60 aastat tagasi püstitatud kurb monument kohta, kus perepoeg ühel sügisööl peolt tulles koos sõbraga läbi õrna jää vajus ja uppus.
Tema räätsasid ei kasutanud, kuid ega teda poleks ilmselt ka need laiade lühikeste suuskade sarnased tatsumisvahendid aidanud, kui ta lõbusas ja ülemeelikus tujus pimeduses üle nõrga jääga kaetud suure lauka kõndis. Vahel on saatus lihtsalt kuri.
Kõrgsoo serval talus üles kasvanud poisina oskas ta aga ilmselt ilma räätsadetagi raba enda märkide järgi jalga kandvat pinnast leida, kui ainult uljas ja võib-olla ka purjus pea poleks segavaks teguriks osutunud.
Vajalikud nipid
Selleks et mitte ka räätsadega rabas hätta jääda ja ohtu sattuda, on vaja teada mõningaid nippe ja tunda veidi taimestikku. «Paar taime, mida tasub alati jälgida, on küüvits ja nokkhein,» märgib rabagiid Triin Ivandi, torkides näpuga viimati nimetatut, linnu nokka meenutava peaga kõrt.
Seal, kus kasvab nokkhein, ei pruugi pinnas kanda, sest see liik kasvab just älveste servades. Kus kasvab aga küüvits, võib jala julgelt maha panna. Lihtsaim reegel on jälgida aga raba värvidemängu. Kohad, mis on kõige rohelisemad, on tõenäoliselt just kõige ohtlikumad.
Kui peaks juhtuma väike aps ning petlik pinnas jalge alt kaob, või siis juhtud komistades kuhugi laukasse kukkuma, ei ole veel midagi hullu lahti. Kasutada tuleb lihtsalt võtet, mis aitab pääseda ka jääauku kukkunuid – kuna lauka servad tõenäoliselt ei kanna, tuleb end sellest välja veeretada, kuni kõvem pind taas külje all. Tuleb jääda rahulikuks ja mitte rabeleda.
Tilgakujulised räätsad käivad jalgade külge kummiklambritega ja on põhja alt kaetud väljaulatuvate metallnuppudega. Esimesed sammud nende riistapuudega annavad aimu, mis tunne võib kõndides olla mõnel lestadega linnul. Astuda tuleb jalad harkis, et mitte ühe jalaga teise jala räätsale astudes pikali kukkuda.
Ja pinnas õõtsub ning vetrub jalge all. Valesse kohta astudes vajuvad jalad räätsadest hoolimata üsna sügavalt pehmesse pinnasesse. Juba lühikese maa läbimise järel annavad endast harjumatu kõndimisviisi tõttu tunda mingid lihased puusadel, mille olemasolust varem aimugi polnud.
Kuid räätsade võimaldatud vaatepilt on kogu seda pingutust väärt, sest imetleda saab ka kõige ligipääsematumaid kohti, ja seda nii suvel, sügisel, talvel kui kevadel.
Ligi kahele ja poolele tuhandele hektarile ulatuv Kakerdaja raba on kujunenud mitmeid aastatuhandeid tagasi, kui Kakerdi järv nii-öelda kokku tõmbus ehk taandus, jutustab rabagiidist Triin.
Tema käes olevalt aerofotolt on näha, kuidas piklikud laukad ümbritsevad järve, moodustades ohtraid katkendlikke ringe. Laugaste vahel on kõrgemad, samuti piklikud «peenrad», millel elutsevad kidurad männid ja vaevakased.
Need näevad välja pigem pisikeste lehtedega rohttaimede kui puudena. Rohkem kui põlvekõrguseks nad väidetavalt ei kasvagi.
«Kui rabas ära eksid, tuleb lihtsalt võtta suund risti üle laugaste ja peenarde, sest nii jõuad varem või hiljem välja,» märgib Triin.
Turbakiht on Kakerdaja rabas kuue kuni kaheksa meetri paksune ja kasvab millimeetri võrra aastas. Eesti kõige paksema turbakihiga raba asub aga Lõuna-Eestis – Vällamäe kõrgsoos ulatub turbakihi paksus kuni 17 meetrini.
Siledal, kuid ebakindlal pinnasel torkab silma üks omapärane ja armsa välimusega taimeke, mida aga mõned väiksemad elukad ilmselt kuigi armsaks ei pea.
Pooleldi lihasööja ehk putuktoiduline ümaralehine huulhein turritab veetlevalt oma näpuotsasuuruseid, ümaraid, karvaste äärte ja kleepuva limaga kaetud lehekesi päikese poole.
«Karjapoisid määrisid seda huulte peale, sest see lima ravis katkisi huuli,» teab Triin. Lihasööja taim kasvab rabas aga seetõttu, et toitaineid on siin nii vähe. Ilma lisatoiduseta on lihtsalt raske elus püsida.
Nime sai linnult
Nime sai Kakerdaja raba vanarahvasuus ühe linnu, järvekauri järgi, kes elas raba südames asuval viie hektari suurusel järvel, milles puuduvad nii kalad kui taimed. Nimelt on järvekaurid küll väga head sukeldujad, kuid maa peal kõnnivad kohmakalt, kaugelt paistab see kui kakerdamine.
Neli tundi räätsadel tatsumist teeb oma töö. Kuigi selja taga on vaid kolm-neli kilomeetrit õõtsuvat pinnast, on tunne, nagu oleksid päev otsa sportinud.
Ujumine pruunika ja happelise, kuid puhta veega Kakerdi järves annab päevale viimase lihvi. Pärast räätsade äravõtmist on mõnda aega tunne nagu sadamasse saabunud meremehel – kõndida tahaks jätkuvalt jalad harkis, sest ka kõva pinnas paistab jalge all õõtsuvat.
Rabamatk räätsadel
• Rabamatka räätsadel saab proovida Kakerdaja rabas, mis asub Harjumaa ja Järvamaa piiril, umbes 60 km Tallinnast. Matk annab võimaluse külastada raba kõige raskemini ligipääsetavaid kohti ning näha raba kõige ehedamal kujul.
• Matka kestus on ligi 4 tundi ja retke pikkus kuni 8 km.
• Hind ühele inimesele on 450 krooni ja sisaldab nii varustust, giidi kui matkaeinet.
• Matka on võimalik tellida näiteks matkakorraldajalt «360 kraadi», grupi suurus peab olema vähemalt kuus inimest. Lisainfo bert@360.ee või telefonil 513 7141.
Allikas: www.360.ee