Pärnaga parnassil

Foto: AFP / Scanpix

Pariis on olnud paljudele eesti kunstnikele tõotatud maa. Priit Pärn pole sinna kunagi kippunud, küll aga on ta valmis prantsuse publikule oma pilte ja filme näitama.

Anatoomiliselt valesti joonistatud naine, ninad horisondil ja rääkiv porgand – mis tähendust sel olla saab, hüüatab Pärn, kui juba mitmes prantsuse proua pöördub tema poole palvega: «Öelge, mida see pilt tähendab?»

Priidu naine Olga, kes vestlust vahendab, tõlgib viisakalt: «See pilt ei tähenda midagi.» Ning proua jääb Priitu umbuskliku naeratusega vaatama. «Teadagi, need kunstnikud –  enfants terribles (eesti k võrukaelad),» näikse ta mõtlevat.

Kuid Priit, kes on joonistanud sadu karikatuure, mille sisse on kodeerinud sõnumeid (ehk mäletate tema kurikuulsat pilti «Sitta kah!»), ei mõtle tõesti söega joonistades ei sõnumi ega mingi loo peale. Talle on tähtis, et pildis oleks pinget.

Pinge Priidu piltide ja vaatajate vahel kogub tuure Pariisi kesklinnas  Louvre’i vahetus läheduses. Le Pont Neufi galeriis valitseb õhkkond, mis on paks kolmekümnest kuumakraadist ja uudishimust.

Kunstipublikut on kohal ligi poolsada inimest, kõik galeriisse ei mahu, osa peab jääma tänavale. Enamikule on Pärn esimene eestlane, keda nad oma elus kohtavad, ja tema looming esmane sissejuhatus Eesti kunsti.

Kui galerii juhataja ja suursaadik on avakõned ära pidanud, saab sõna kunstnik. Pärn räägib rahulikult, vaiksel, veidi kähedal häälel.

Ta tänab tulijaid ja avaldab lootust, et need pildid vaatajale midagi pakuvad. «Ja vastupidi ka: iga vaataja lisab midagi mu piltidele,» ütleb ta. «Neid siin on näidatud kolmekümnel maal. Nad on näinud paljude inimeste nägusid, ja selle võrra kindlasti rikkamad.»

Kõneleja huulile ilmub pisuke muie. Kujutage ette olukorda pildi vaatepunktist: astub ligi prillide ja seitliga mees, kummardub, uurib pildiallkirja «Jalamehe naine», köhatab kergelt, kergitab kulmu ja jääb uurima... Kuni on sunnitud edasi astuma, sest pildi poole trügib rullsoenguga daam.

Seda jada võiks jätkata läbi kolmekümne maa ja kunstigalerii.
«Pole inimest, kes tunnistaks, et tal puudub huumorimeel,» ütleb kunstnik, vaadates heatujuliselt enda ümber. «Pealegi pole mu piltides midagi naljakat.

Kui, siis nad on õige väheke grotesksed. Minu arvates on nad pigem traagilised. Süsi ise mõjub traagiliselt ja ega see, kui ma pildile teed või punast veini peale kallan, teda lõbusamaks tee.»

Nätske nina ja Nokia

Järgmisel päeval arutleme prantslaste ja eestlaste vaimulaadi, sürrealismi, joonistamise ja filmitegemise üle edasi. Seljataga on näituse avamise järgne söömaaeg restoranis Au Pied de Cochon, mis venis südaöösse.

Priit valis menüüst välja kõige «eksootilisema» roa – hautatud seajalad, -kõrvad ja -nina – ning hindas seda kogenud kulinaarina rahuldavaks  (nina olnud nätskevõitu). Priit ise valdab nippi, kuidas proosalistest seajalgadest pidurooga teha.

Võta valget veini pooleks puljongiga, lisa soola, pipart ja ingverit ning keeda jalgu kaks tundi. Pärast torka jalad korraks jääkülma vette – nii omandavat nad tihke tekstuuri.

Igatahes pole söödud siga ega tühjendatud veiniklaasid halvasti mõjunud – Olga ja Priit, keda kokkulepitud ajal Pompidou kunstimuuseumi ees kohtan, näevad välja nagu enamik tegusaid turiste, kes maailmakuulsaid ventilatsioonitorusid uurivad.

Tüürin meie väikse seltskonna asfaldil magavate joodikute, klounide ja miimide vahelt nurgatagusesse luitunud kohvikusse. Intervjuule.

Priit, teile on antud juba kolm elutööpreemiat...
Neli!

Isegi neli? Niisiis teile on antud juba neli elutööpreemiat...
On see nüüd vihje, et peaksin ära lõpetama või?

Nojah, eks see tekita teatud tunde küll, nagu peaks teie Elu Töö juba tehtud olema...
Jah?

Jah. (Priit on kangekaelselt vait jäänud ja ega minagi oska siit punktist enam edasi minna. Eks neid preemiaid anta kindlasti parimast südamest, aga vaevalt andjad mõtlevad, mis tunde see saajas tekitada võib.)

Tellime joogid ja Priit ütleb eilse jutu jätkuks: «Ühel rahvusvahelisel festivalil näidati mu «Porgandite ööd» ja pärast oli vaatajatega kohtumine. Prantslased väitsid, et nemad ei saa filmist aru. Järgmisel hommikul tulid hispaanlased minu juurde ja ütlesid, et nemad said küll, sest nemad on sürrealistide rahvas. Eks huumorimeel ole rahvustel erinev.»

Siiski tunnistab Priit, et näidata oma joonistusi Prantsusmaal, otse Pariisi südames, teeb talle rõõmu. Kunstipublik on siin huviline ja suure tõenäosusega asjatundlik.

Prantsusmaa on Priidule tähenduslik mitmes muuski mõttes. Ta on käinud siin mitu korda tudengeid õpetamas ja workshop’e andmas. Ka valgevenelanna Olga Marchenkoga kohtus mees Prantsusmaal, Valence’i animatsioonikõrgkoolis. Olga, kelle ema on samuti animafilmitegija, innustus Priidu õpetusest kogu oma slaavi südame sügavaima sopini. Kui tema kursuselt pärast kaht õppeaastat küsiti, mis oli nende meelest kõige põnevam loengusari, vastas enamik noori: «Priit Pärna workshop.»

Nüüdki veel lähevad Olga silmad särama, kui ta jutujärje üle võtab: «Priidul on täiesti unikaalne õpetamise metoodika! Õpetus, kuidas lugu üles ehitada, kuidas vältida klišeesid, kuidas... see on nii-nii huvitav!» (Tõe ja õiguse huvides tuleb Olgale siinkohal tunnustust avaldada: kahe Eestis veedetud aasta jooksul on ta meie raske keele väga soravalt suhu saanud.)

Mulle ei anna ikka rahu see Priidu unikaalse õpetuse jutt ja ma palun tal oma metoodikat lähemalt tutvustada. Priit haarab pihku õlleklaasi ja ütleb: «Loovus on võime ühendada kaks eraldi seisvat elementi.

Näiteks kui ma tahan teha filmi õlleklaasist, pean ta panema mingisse konteksti. Ma tean, et õlleklaas läheb katki, kui ta maha visata – sedasorti teadmine aitab mul maailmas toime tulla –, aga kui ma pean midagi loomingulist välja mõtlema, tuleb mul see teadmine kahtluse alla seada.»

Nähes ikka veel mu nõutut nägu, mõtleb Priit hetke ja küsib siis: «Aga miks blondid ei osta Kia autot?» Mina ei oska vastata. «Sellepärast, et neil on mobiiltelefon.» Mõtlen pingsalt – mulle meenub, kuidas ta eelmisel päeval ütles, et ükski inimene ei taha huumorimeele puudumist tunnistada. Olen juba ülestunnistuse äärel, kui Priit lükkab mu ette mobiiltelefoni, millele on kirjutatud Nokia. Tõepoolest, plahvatab mu peas – No Kia!

«See on näide sellest, kuidas peas peab käima kaks protsessi: üks on olemasolevate sidemete lõhkumine, teine uute sidemete loomine,» seletab Priit. «Miljonid inimesed vaatavad iga päev oma telefoni ja siis tuleb ühele äkki pähe: «Ahah, siin on ju kirjas No Kia.» Kuid see iseenesest pole veel midagi.

Nüüd tuleb mobiiltelefon asetada uude, üllatavasse konteksti.»
Noogutan innukalt pead. Tekib tunne, nagu oleksin saanud valgustuse osaliseks. Õppida niiviisi täiesti tasuta tundma ühe Eesti kõvema animafilmitegija mõttekäiku on tõeline loteriivõit.

Tandem sundpuhkusel

Küllap tabas Olgatki kolme aasta eest samasugune valgustus, kui ta Priidu workshop’il osales. Nad kohtusid hiljemgi, jälle Prantsusmaal, ning jäid meilitsi kirjavahetusse. Priit, kes oli mõnda aega tagasi kaotanud abikaasa, imetles Olga värskust ja entusiasmi, tema meisterlikke liivajoonistusi. «Võib viie minutiga Rembrandti ofordist koopia teha!» (P. P.)

Olga aga, sõites Priidule Eestisse külla ning nähes tema mereäärses kodus kümneid oforte ja söega tehtud pilte, oli imetlusest tumm – «Nii uskumatud joonistused, nii ilus joon!» (O. M.)
Koos mõeldi välja uus tehnoloogia, kuidas saab söega klaasile joonistades teha animatsiooni. Seda tehnoloogiat kasutades valmis ühistööna lühifilm Jüri Üdi luuletekstile, mis ilmus kogumikus «Must lagi».

Nii sai alguse kahe kunstniku koostöö ja nii sai alguse nende kooselu. Ning tänaseks on juba tegemist Marchenko-Pärna tandemiga, kelle andekate käte vahelt pudeneb peagi «Elu ilma Gabriella Ferrita».

Päeval aga, mil me Pompidou kõrval kohvikus koos õlut ja mahla rüüpame, pole too uus film veel valmis. Teha on veel heli ja pildi kokkusalvestus, ees on paar päeva tihedat tööd ning seejärel saab kaane peale panna ja sildi külge kleepida. Esilinastus on plaanitud septembrisse.

«Pariis on uskumatult väsitav linn, aga siin on ka uskumatult palju kunsti ja kultuuri,» ohkab Olga mahla rüübates.

«Olgat vist väsitab see linn rohkem kui mind,» ütleb Priit. «Meil on pool aastat läinud nii, et isegi kõik nädalavahetused oleme töötanud uue filmi kallal. Kaks pingelist tööpäeva on veel ees. Sellest, kui «teravad» me neil päevil oleme, sõltub lõpptulemus.

Sestap on mul väga hea meel, et oleme Pariisis sundpuhkusel. Pariis on küll paljude võimaluste linn, aga mina ei taha siin seekord midagi teha ega näha.»

Priidu jutt ajab naerma. No kuidas see siis puhkus on, kui inimesed tulevad kohale neljaks päevaks ja peavad selle aja jooksul avama nii näituse kui ka kohtuma animafilmivaatajatega? Aga noh, kõik oleneb muidugi sellest, millega sa midagi võrdled.

Priit põhjendab: «Mina pole pidanud siin ei oma töid lahti pakkima ega üles panema. Kõik on korraldanud saatkonna kultuurinõunik Kersti Kirs ja siinsed galeristid-kinoaktivistid. Nii et ole mees, tule kohale ja kohtu publikuga.»

Ohtlik jänes ja suur porgand

Seda viimast saab kunstnik teha juba kolm tundi hiljem, kui oleme ühes Montreuil’ kinosaalis ära vaadanud prantslase Raphael Gianelli-Meriano värske lühifilmi Priit Pärnast ja Olga Marchenkost. Ees ootab veel pool tosinat Pärna animafilmi, kui autor kutsutakse lava ette vaatajatega kohtuma.

Eks selline vestlemine ole alati natuke vaevaline, seda enam, et sel õhtul valitseb roiutav kuumus ja saali ventilatsioon on ka rikkis. Siiski leidub neid, kes kaasa mõtlevad ja huvituvad.

Mõned meelde jäänud mõttekatked Priit Pärnaga kohtumiselt:
Filmitegemisest: «Kui Nõukogude ajal oli filmide tegemiseks küllaga riiklikku raha, aga polnud vabadust kõike teha, siis nüüd tee, mis tahad, aga raha ei pruugi olla.

Mul on vedanud, olen saanud nii Nõukogude ajal kui ka vabas Eestis teha peaaegu kõike, mida olen tahtnud.»
Pilditegemisest: «Kui 80. aastate alguses läksid kraanid nii kinni, et kõik, mis tundus põnev, oli keelatud, hakkasin joonistama.

Joonistades on looja vabadus suurem kui filmi tehes.»
Õpetamisest: «Kui inimesel on hästi palju ideid, siis tegelikult on tal peas kõik segamini. Õppejõuna olen püüdnud seda segadust korrastada. Nii mõnigi tudeng on tunnistanud, et olen talle midagi andnud, ja see, et ma ise olen saanud, on ka täiesti selge!»

Kahjuks polnud neid, kes oleks autorilt tema pildist pilti, filmist filmi korduvate kujundite kohta küsinud: kurjad keeled, ohtlik jänes, rääkiv porgand… Sestap küsin ise kunstnikult, mis lugu tal nende porganditega on.

Mul on vedanud, olen saanud nii Nõukogude ajal kui ka vabas Eestis teha peaaegu kõike, mida olen tahtnud.»
Pilditegemisest: «Kui 80. aastate alguses läksid kraanid nii kinni, et kõik, mis tundus põnev, oli keelatud, hakkasin joonistama.

Joonistades on looja vabadus suurem kui filmi tehes.»
Õpetamisest: «Kui inimesel on hästi palju ideid, siis tegelikult on tal peas kõik segamini. Õppejõuna olen püüdnud seda segadust korrastada. Nii mõnigi tudeng on tunnistanud, et olen talle midagi andnud, ja see, et ma ise olen saanud, on ka täiesti selge!»