Järvamaa põhutalu kallutab külalise ökousku

Sven Aluste. Foto: Artur Sadovski

Arvad, et ökoinimesed on omamoodi usuhullud, kelle religioon on puudekallistamine ja prügisortimine? Et sind kui mõistlikku inimest see ei puuduta ja kuhugi ära pöörata sa ei kavatse?

Kolm tundi hiljem võib juhtuda, et sa istud poolelioleva põhumaja ees taas autosse, viskad tagaistmele märkmiku, millest eriti karvaste jalgadega kirju iiri hobune nimega Sullivan on tubli tüki välja hammustanud, ning heidad viimase pilgu sarvilisele isepäisele kitsele nimega Bella, kes vahib puuriida otsas mõtlikult heina krõmpsutades kaugusse, kujutades ette, et ta on mägikits.

Võib juhtuda, et su vasaku jala suur varvas valutab, sest väike pirtsakas poni nimega Shanti on seda kolm korda läbi tossunina hammustanud. Kuid sellest hoolimata oled õhinas ja õnnelik nagu laps jõulukuuse all kinke avades ning oled kindlalt otsuseks võtnud, et ükskord ehitad sa endale põhumaja.

Mõju nagu misjonäridel

Kui eripedagoog ja ratsutamisterapeut Hele Aluste ning tema telekommunikatsiooni insenerist ja ökoehituse konsultandist abikaasa Sven oleksid elanud 20. sajandi esimesel poolel ja valinud misjonärikutse, siis olnuks neil ilmselt umbes samasugune mõju kui Thor Heyer­dahli kirjeldatud kahel mormooni vennal, kes Prantsuse Polüneesias Takaroa atollile saabusid ja kolmesajast kohalikust elanikust kõik peale kahe kiiresti oma usku pöörasid.

Nood kaks, kes keeldusid mormooniks saamast, olid saarel varem kanda kinnitanud katoliiklasest ja protestandist misjonärid.

Ei, Alusted ei püüa sind veenda ega «oma usku» pöörata. Oma rõõmsameelsel ja humoorikal moel vastavad nad küsimustele, lõpetades teineteise lauseid, näitavad oma majapidamist, kantseldavad muu hulgas nelja last ja tervet kampa loomi, ja lihtsalt on. Aga sellest piisab.

Suuresti just Sveni ja Hele ümber koonduvad kodumaised ökoinimesed, keda Eestis on iga aastaga aina rohkem. Järjest enam tekib neid, kel saab lõplikult kõrini elust kivilinnas või küprokseintega majas, elades vaid töötamise nimel ja tundes, kuidas aastad jooksevad mööda, kuid elu nagu ei olekski.

Väärtushinnangute muutus hakkab pisitasa massidesse jõudma, tuletagem meelde kas või kevadist prügikoristuskampaaniat. Üha popimaks hakkavad muutuma ka läbinisti ökolikud, põhupallidest ehitatud majad, mis on tõenäoliselt pärit USAst, kuid laialt levinud ka näiteks Saksamaal ja Austrias.

Eestis on põhumaju praegu paarikümne ringis, kuid arvestades huvilisi ja Sveni juures koolitustel käijaid, mitmekordistub see arv ilmselt kiiresti.

Midagi muldonni sarnast?

Aluste kuueliikmelise pere isiklik põhupallidest maja hakkas kerkima vaid poolteist kuud tagasi. Kuni sügiseni, mil hoone valmib, tuleb elada pisikeses saunas ja seni naudivad kümneaastane Martin, seitsmeaastane Markus, kuueaastane Mari-Liis ja viiene blondi inglit meenutav Maris elu kui segasummasuvilas.

Kõikjal vabalt oma tähtsaid asju ajavad hobused (keda on kuus, pluss üks poni), kitsed (kaks), koerad (kolm), kassid ja kanad (arv teadmata); põhupallid ja punakat märga savi täis tünnid; metsad täis linnupesasid, onne ja salaradu; õues süüa tegev ema, esialgu ei elektrit ega telerit.

Küll aga internet.
«Kaua sellist elu ei kannata, aga eks selle suve elab üle,» märgib Hele muiates. Loomad, metsad ja vabadus ei kao muidugi ka hiljem kuhugi, küll aga valmib lõpuks maja, kus saab elada.

Veel viis aastat tagasi elas perekond Tallinna vanalinnas tavalist linlaseelu ning ökoeluviis tundus esialgu ebamäärase, kuid samas kindla sihina. Magistrikraadiga Hele teenis raha tõlgina («Panin TV 3s filmidele tiitreid») ja magistrikraadiga Sven arendas mobiilsidevõrku.

Siis sai aeg muutusteks küpseks, Alusted kolisid maale ja hakkasid esialgu tööle Vodja kooli ja Esna ja Vodja mõisa juures. Nüüd on kätte jõudmas muutuste lõppjärk ja isikliku n-ö põhumajapidamise ehitamine.

Oma 60 sentimeetri paksustest kokkupressitud põhu- või roopakkidest kerkivad nii elumaja kui ka koolitus- ja konverentsimaja, lisaks tall ja heinaküün.

«Kanadele ehitame ka põhumaja,» muigab Sven. Katuseks sobivad nii laastud kui murumättad, põhust seinad kaetakse nii seest kui väljast mitmekordse savikihiga. Kõige peale tuleb kiht lupja.

Kuna see kirjeldus toob võhiklikule linnainimesele silme ette midagi muldonni sarnast ja praegu näeb kollastest turritavatest pakkidest laotud pooleliolev ehitis välja enam kui kahtlane, otsib Sven välja põhumaju tutvustava raamatu «The New Strawbale Home by Catherine Wanek».

Seda kogumikku avades kiljuks ilmselt iga kodusest miljööst lugu pidav naisterahvas vaimustusest. Piltidel on sajad majad, millest igaüks võiks kinni panna kauni kodu konkursi, ning sisekujunduslahendused, mida pole seni tutvustanud veel ükski ohtratest Eestis ilmuvatest naisteajakirjadest. Ei mingit askeetlikku muldonni muljet ega pimedaid, süngeid tube, mis kangastuvad paadunud linnainimese vaimusilmas sõna «põhumaja» peale.

«See raamat veenis ka mu naise lõplikult,» naerab Sven.
Enne ärasõitu tuleb selles peres kindlasti suhelda ka hobustega. Ega hiiglaslik, kogu majapidamist ja metsa ümbritsev koppel ja kõikjal vabalt oma hobuseelu elavad loomad muud võimalust tegelikult jätagi.

«See, kuidas käitud ja milline oled, peegeldub sulle hobuselt tagasi,» märgib ratsutamisterapeudist Hele.
«Hobune on oma olemuselt jäägitult aus ja ta on suuteline õpetama ka inimest olema aus, eelkõige iseenda vastu. Nad peegeldavad su füüsilist ja emotsionaalset seisundit,» räägib Hele.

Ilmselt on mingiks märguandeks ka Irish cob’i tõugu Sullivani kindel kavatsus ajakirjaniku märkmeblokk ära süüa ja iseteadliku ning enesekindla poni Shanti järjekindel soov külalist varbast hammustada. Mida nad sellega mõista anda tahavad, jätab Hele välja ütlemata.