Meie, kassimaiad Viimsi rannarebased

Uni on, saad aru, uni. Sügan end natuke ja magama. Siis olen rebaserõngas. Foto: Küllike Rooväli

Olete näinud rebaseid rannas pesitsemas? Aga miks mitte seal elada, kui inimesedki mere äärde kolivad. Rebaste jutu kirjutas üles ja pildid klõpsis Küllike Rooväli.

Ühel päeval hakkasid külas kassid kaduma. Või mis küla see tegelikult on. See on üks Viimsi uhkemaid asulaid, juba linna moodi ja muudkui ehitatakse juurde, varsti pole ruumi rebaseradagi teha. Sõna otseses mõttes.

Aga kassid, need on üsna maitsvad. Ja kaduma hakkasid nad siis, kui meie sündisime. Kes meie?

Rebasekutsikad muidugi.
Me elame neljakesi koos oma emaga rikastekülas, otse mere ääres, ehituskeeluvööndis, paari meetri kaugusel merest. Kuigi, jah, meie krundi peremehel pole sellest keeluvööndist sooja ega külma, ehitas omale uhke sadamasilla ja kindlustas veel ka merekallast suurte kividega.

Vat nende kivide taga me elamegi. Meie urg, see tähendab rannavilla, on suurte rahnude vahel ja sealt ei saa meid keegi kätte. Aga ega tegelikult keegi meid taga ei ajagi.

Ainult naaber, luigevanamees, vahel susistab ja üritab oma nokajurakaga äsada. Aga tema on selline ohutu, veidi kuri läbipõlenud abielumees, kelle mamsel pole sel kevadel veel lapsi saanudki.

Esimesed munad läksid nahka, sest luigenoorik ei osanud pesategemisel veetasemega arvestada ja veetõus uputas kõik ära. Nüüd käib ringi nagu haige emu ja otsib uut pesapaika. Sellepärast siis ongi vanamees torssis ja susistab kõigi peale.

Meile, rebaselastele, on see isegi hea, sest luik ajab eemale ka igasugused uudistajad, kes meie uru lähedale kipuvad. Ega siis paljudel, kes siin rannal hulguvad, pole aru peas. Näiteks käiakse siin koertega, kes on kõige lollimad ja mõttetumad olendid üldse maamunal.

Kui juuni alguses mõõn oli, sai meie häärberini mööda rannaliiva, aga enamasti ei viitsinud siia kivisele rannale keegi kondama tulla. Kogu see ilus liiv oli meie väikseid käpajälgi nagu lilleõiekesi täis, justkui oleks terve kari kasse ringi jooksnud.

Kasse on siin ka, aga neist pole enam suurt midagi järel. Üks pea vedeleb siin koos selgroo ja esikäppadega. See oli valge kass, üsna maitsev teine. Kui ema selle tõi, oli meil kõht ikka väga tühi. Pistsime nahka kõik, mis kõlbas, kuni kõrvalestadeni välja.

Siis on meil siin kivide vahel veel varesetiibu, üks kakk – kassikakk –, kajakaid, palju kajakaid. Ja mis vahet kas kass või kassikakk, lõunaks sobib ikka. Ja siilistki jäi vaid torkiv tagi kivide vahele.

Ega meie nii hästi ei ela kui need villaomanikud, kelle majad on kõik siin vee ääres reas. Tühi kõht on igapäevane mure, nii mõnigi päev tuleb ema metsast tühjalt tagasi, ja kui ka majade juurest midagi söödavat ei leia, tulebki jälle koriseva kerega magama minna. Keerame end vennastega mõnusalt kerra ja uinume. Vähemalt on meil koos hea soe.

Veel parem on päikeses soojaks läinud kividel tukastada, aga siis peame ettevaatlikud olema. Ega emale meeldi, et me õues magame, aga kui ta jahile läheb, siis ta seda ei näe. Pikutame kividel ja vahime kordamööda hoolega ringi. Ega meid siit kivide vahelt tegelikult väga näha polegi, ainult vahel on rivi punaseid kõrvu paistmas, sest me ei oska end veel korralikult peita.

Meie mängumaa ulatub ka kõrvale kõrkjatesse ja põõsastikku. Eks me märgistame ka oma mängumaad, pesa ümber oleme palju pikergusi rebasejunne teinud, pea iga kivi otsas on mõni. Olenevalt eelmisest einest on need vahel karvased või sulised.

Kui see fotokaameraga tädi meid jälle vaatama tuleb, teeb ta iga kord ka mõnest junnist pilti. See pika toruga tädi on üldse naljakas, passib tundide kaupa kivi otsas. Kui me urust välja tuleme, plõgistab ta oma pildimasinat, nagu oleks viimnepäev käes ja meie viimased rebased siin maamunal. Ema kardab pilditädi rohkem kui meie.

Sellegipoolest ei lase me teda paarikümnest meetrist lähemale. Igaks juhuks, mine sa tea, mis ta siis veel ära teeb, kui me ta oma nina alla aseme. Läheb teine vaimustusest täitsa lolliks.

Teised inimesed teevad ju normaalselt pilti. Tulevad randa, teevad luikedest ja üksteisest paar klõpsu ning siis lähevad minema. Ise räägivad veel, et oi kui ilus ja oi kui ilus. Meid nad enamasti tähele ei pane.
Oleme ju nagu väikesed punakad kivid kaldavallil. Selliseid ruskeid graniitrahne on siin küllalt. Ja kui mõni märkabki, siis vehivad kätega, et näe, rebased, ja klõpsivad paar pilti.

Aga see pika objektiiviga tädi on nagu paparatso, klõbistab ühelt poolt ja teiselt poolt. Ronib kivile, klõbistab. Kerin ennast kerra, jälle klõbistab. Viimaks lähen kõrkjaisse, ikka klõbistab. Samamoodi iga päev! Ja mis kõige hullem – kui ma kakasin, kükakil nagu känguru, siis klõbistas ka ikka. No ei ole sellel tänapäeva ajakirjandusel enam mingit au- ega häbitunnet.

Miks ma oma koduküla nime ei ütle? Aga miks peaksin? Ega ma mõni Anu Saagim pole, et bussid soomlastega voorivad muudkui maja ette ja rahvas vahib üle aia, kas ta on parasjagu piimavannis või ei. Unustage ära!