Toomepuu: mõttejulgus jätab Eesti eestlastele

«Eestlasi rändab palju välja, aga venelasi rändab ikka veel sisse. See manab silmade ette sünge tuleviku, kus eestlased jäävad oma kodumaal vähemusse, nagu on osaks saanud kõikidele meie soome-ugri hõimudele, kelle põlised kodumaad on venelaste anastatud,» muretseb Toomepuu praegugi juba riigikogus tuska teinud teemal. Foto: arhiiv

Sama lennukas kui hiljutisel 78. sünnipäeval sooritatud langevarjuhüpe, oli 1992. aastal rekordilise, ligi 17 000 valija toetusega riigikokku maandunud Jüri Toomepuu töö Eesti ülesehitamisel. Täna muretseb ta: kas jagub eestlastel mõttetarkust ja uhkust olla omal maal peremees? Suurmehe otsis üles Tuuli Koch.

Leitnandina kuulsusrikkas 82. langevarjurite diviisis teeninud ja hiljem USA armee langevarjurite eriüksuse ehk roheliste barettide liikme Jüri Toomepuu jaoks oli sünnipäevahüpe koos leitnandist poja Aldo Toomepuuga – nagu ta ise ütleb – «varasemate tegusamate aegade meeldetuletus».

Ehkki Toomepuu elab juba aastaid Chicago lähistel Lin­colnshire’i küla kõrval, ei arva ta, et on Eesti päriselt jätnud. Ta on viimasel ajal lihtsalt rohkem kodumaast eemal. «Praegu sobib mulle kahepaiksus hästi. Kui on vajadust või põhjust Eestis olla, eks siis tellin pileti ja olen peatselt kohal.»

Lapsepõlv eredalt meeles

Oma sidet Eestiga iseloomustab Toomepuu Lydia Koidula sõnadega: «Eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks lahuta!» «Need kehtivad minu ja paljude mu saatusekaaslaste kohta, kes olid sunnitud Stalini terrorismi eest põgenema,» tõdeb ta ning on tänulik oma vanematele, et nad kasvatasid teda aususe ja isamaa-armastuse vaimus.  

Toomepuu isa Juhan oli 16-aastane, kui läks vabatahtlikult Eesti vabaduse eest võitlema. See ajendas ka poega vabatahtlikult kahes sõjas kommunismi vastu lahingusse astuma. Juhan Toomepuu pajatused, mis on kirjas ka ta Eestis avaldatud raamatus «Varavalgest õhtuehani», ja Jüri Toomepuu enda lapsepõlvemälestused sünnitalust ja koolipõlvest ongi moodustanud lahutamatud seosed Toomepuu ja sünnimaa vahel.

Olles oma rännakuil näinud Taj Mahali, püramiide, Siiami kuldseid temp­leid ja pea kõike muud, mida ilmas vaatamisväärseks peetakse, peab Toomepuu siiani kõige armsamaks pilte poisipõlvest, mil ta jooksis ja mängis oma sünnikoha Taari talu kaskedega tikitud karjamaal Väikese Emajõe kaldal.

Tänast Eestit kirjeldab ta nii: andekas noorus, riigiõigusetus, sotsiaalne ebaõiglus, riigikaitsetus, venestumine, võimust võõrandumine, JOKK. Kõige sellega hoiab ta end kursis internetis lehti lugedes, raadiot kuulates ja telesaateid vaadates ning tunde sõpradega vesteldes.

Nukker tulevik?

Viimasel ajal on Toomepuu tegelenud peamiselt raamatu «Eesti lähiajaloo põhiprobleemid» kirjutamisega. Esimeses peatükis «Las jäägu kõik, mis hea!» üritab ta selgitada, mis ajendab teda ja eestlasi üldse iseseisvuse ja vabaduse säilitamise nimel tegutsema. Ning sellele peatükile järgneb kohe Toomepuu üks suur mure: Eesti – vene noorte tulevikumaa?

Meest teevad nukraks meie tulevikuperspektiivid, mis ohustavad Eesti säilimist iseseisva vaba riigina, kus peremeheks on eestlased. Talle meeldiks rahvuslik, aus, andekas, vitaalne, kaastundlik, mõttetark, uhke Eesti.

Alandlikult langetasime pea ja tegime saatusliku vea Toomepuu hinnangul siis, kui esimene sõjajärgne riigikogu otsustas teha kõik Eestit okupeerima saadetud venelased Eesti alalisteks elanikeks.

Toomepuu esitas toona ka seaduseelnõu, mis oleks selle staatuse andnud ainult neile, kes on immigreerunud Eesti Vabariigi loal. «Selle asemel põlistasid nii laarlased kui ka savisaarlased, enamlased ja kelamlased alalisteks elanikeks meid Stalini käsul okupeerima saadetud inimesed,» on Toomepuu siiani pettunud.

«Eestlasi rändab palju välja, aga venelasi rändab ikka veel sisse. See manab silmade ette sünge tuleviku, kus eestlased jäävad oma kodumaal vähemusse, nagu on juhtunud kõikide soome-ugri hõimudega, kelle põlised kodumaad on venelaste anastatud.»

Rumal viga oli Toomepuu sõnul 90ndate algul kehtestatud uus, vilets ja vigane põhiseadus, mille rakendusseadus jättis kehtima nõukogudeaegsed seadused, jättis karistamata kommunistide eesti rahva vastu suunatud kuriteod, mis lõi soodsa mängumaa nn endistele taas võimule tõusmiseks.

Toomepuu oli toona ka see, kes nõudis Eesti Kodanike Liidu liikumise juhina rahvale õigust ise presidenti valida. «Võimukandjad on meie senised presidendid valinud oma palge, õigem on vist öelda oma lõusta järgi. Kui rahval oleks õigus valida, kerkiks esile võimekad, ausad ja eetilised kandidaadid, kes ei kanna turjal kommunistliku partei saasta,» leiab ta.

Rohkem kui midagi muud loodab Toomepuu, et tema tulevikukartused seoses Eestiga ei täitu. «Soovin, et me suudame koguda julgust, jõudu ja oskust, et võidelda eesti rahva peremeheõiguste ja oma kodumaa püsimise eest. Seda nõuab meilt meie esivanemate mälestus, nende higi ja veri, selleks kohustavad meid järeltulevad põlved. See on võitlus, mille me peame võitma!» ei hoia Toomepuu Eestile parimat soovides kokku sõnades, aadetes, lootustes ja pühendumises.

«Kuhu nad kadusid?» on uus rubriik, kus Postimees otsib üles tuntud inimesed, kes on avalikkuse silmist kadunud.

Kogemused
•    Võidelnud vabatahtlikuna kommunismi vastu Korea ja Vietnami sõjas.
•    Lahinguteenete eest anti talle USA Kongressi eriseadusega Ameerika kodakondsus ja ülendati ohvitseriks.
•    Autasustatud muu hulgas näiteks Erakorraliste Teenete Ristiga (USAs isikliku vapruse eest antav tähtsuselt teine autasu) ja Hõbetähega (tähtsuselt kolmas).
•    Lisaks lahingukogemustele teinud/juhendanud teaduslikke uurimistöid, töötades armee ja mereväe operatsioonide uurimise analüütikuna ja USA armee värbamiskomando uurimistööde ülemana.
•    Enne Eesti Vabariigi de facto taastamist teenis Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaministrina, mil aitas taastada Eesti Kaitseliitu.
Allikas: PM

 Meie vaenlane on meie seas

Riigikaitse prioriteet on muuta olukorda, kus kaks kolmandikku teenistuskohustuslikest Eesti noorte paremikust hoidub teenistusest kõrvale ja teenistusse astuvad peamiselt need, kes paistavad silma madala hariduse ja väheste võimete poolest.
Meie praegune kaitseväe ülem kindral Ants Laaneots on õnneks mees, kel on kombeks rääkida avameelselt ja ausalt. Ta on selge sõnaga öelnud, et meie vaenlane on Venemaa. Ta on ka öelnud, et rünnaku korral oleks meie tegevväel võimalik lahingusse saata ainult paarsada skautpataljoni meest.
Tahan omalt poolt olukorda avameelselt täpsustada. Kõige suurem oht Eesti Vabariigi püsimisele riigina, kus valitsevad eestlased, paikneb Eesti piirides.
See on eestlastele vaenulik viies kolonn, mille põhiosa moodustab Stalini ümberrahvustamise poliitika alusel Eestisse asustatud pool miljonit venelast koos oma arvukate järeltulijate ja nende üha suureneva hulga sisserändavate sugulastega.
Kõige kardetavam osa on aga need 20 000 endist punaarmeelast ja 2000 Nõukogude julgeoleku töötajat, kes lisaks
10 000-le varem Eestisse jäänud Punaarmee veteranile põlistati alalisteks elanikeks Lennart Meri sõlmitud lepingutega.
Meie skautpataljon ega ka 5000-pealine tegevteenistuse kaitsejõud ei suudaks selle vaenlase alustatud riigipööret takistada. Usun aga, et selleks oleks võimeline meie Kaitseliit, kui me Kaitseliitu tugevdaks relvastuse, treeningu ja mehitamisega.
Jüri  Toomepuu