Hävinud loodus tõuseb uue jõuga tuhast

Juba neli nädalat pärast laastavat põlengut tärkab Vihterpalus taas elu – ühena esimestest ajavad mustavast pinnasest ninad välja rohelised karvasevõitu lehtedega kasevõsud. Suured põlenud tüved tuleb metsameestel aga maha raiuda. Foto: Mihkel Maripuu

Poolteist kuud hiljem heljub söestunud hektarite kohal jätkuvalt kõrbehais, kuid mustunud pinnasest on kerkinud esimesed õrnrohelised võsud. Loodus taastub.

Siit, Harjumaa ja Läänemaa piiril asuva Veskijärve põhjakalda männikutest käis üle ladvatuli. Metsamehed räägivad, et inimesel selle tuleliigi eest põgeneda ei õnnestu – jalad pole lihtsalt piisavalt kiired.

Küll aga õnnestub enamasti pakku pääseda suurematel imetajatel ja lindudel, kes juba aegsasti oma aistinguid kasutades liikuma hakkavad. Tulle jäävad nõrgad ja väetid, pojad ja munad, närilised ning ämblikud-putukad.

Looduskaitsja, bioloog ja ornitoloog Tiit Randla teeb selgitustes pausi ja suunab binokli silmapiiri poole, kuhu kaugeneb linnuparv. «Tüdi-Tüdi,» teeb keegi põlenud soo peal häält. «Mudatilder,» märgib ornitoloog.

Kuumav maapind

Soo serval künkanõlval õõtsuvad tuules suurte mändide kõrged mustunud tüükad, levitades veel viis nädalat pärast põlengu kustutamist kirbet vinet. Pole ka ime. Veel nädal pärast kustutajate lahkumist võis jala all jätkuvalt tunda, kuidas maapind kuumab, nendib Randla.

Tema koduni jäävad põlenguala piirist mõned kilomeetrid. Nüüd taas põlenud metsad Veskijärve ja Tänavjärve ääres on Randlale sama tuttavad kui parema käe sõrmed.

Kuigi vihma on Nõva-Vihterpalu kandis sadanud alles viimasel kolmel nädalal, pole loodus jõudu kokku hoidnud. Mustade tüügaste vahel söestunud maapinnal näeb juba esimesi rohelisi laike – tarnad tärkavad taas.

«Kõigepealt tuleb põdrakanep,» räägib Randla looduse taastumisest pärast põlengut. «Kuidas tuleb, on müstika.» Tuleb kuidas tuleb, aga selle lillakate õitega taime üksikud võrsed olid juba kaks nädalat tagasi 10–15 sentimeetrit pikad.

Peaaegu samal ajal põdrakanepiga viskub põlenud tüvede kõrvalt välja peotäisi õrnroheliste ja pisut karvaste lehtedega kasevitsu. Kaua ei pea ootama ka kanarbiku, tarnade, kilpjalgade, tedremarani, pohlade ja leesikate taas­tärkamist. Kui suvel korralikult vihma sajab, on mustunud maapind juba sügiseks taas kenasti roheline.

Lindude toidulaud täieneb

Paari-kolme aasta pärast meenutavad põlengut aga vaid endiselt mustavad kuivanud tüükad, mis kukuvad umbes kümne aasta pärast ise ümber.

Selleks ajaks on sõltuvalt pinna toitaineterohkusest kerkinud alustaimestikust juba kuni viiemeetrised noored puud. Täielikult taastab vana mets oma väljanägemise aga alles 50–100 aastaga.

Randla pea kohal sädistab metsvint, kekseldes põlenud oksal. Tulekahju oli vesi tema veskile ja täidab toidulaua külluslikult. «Mõned putukaliigid rändavad põlengukohtadesse juba suitsulõhna peale,» jutustab ornitoloog.

Põhjus on lihtne – nii suur kogus surnud puutüükaid meelitab mardikaid rikkaliku toiduvaruga, mida kujutab endast tules hukkunud puit.

Putukad omakorda toovad põlenud männikusse seal varem puudunud liigirikkuse. Nii näiteks on lootust mustunud tüügaste vahel varsti kohata üht haruldust – kolmvarvasrähni ehk laanerähni, kes elutseb hea meelega põlenud metsades.

Tekib liigirikkus

Söestunud ala tõmbab ligi teisigi elusolendeid, näiteks sisalikke ja muid roomajaid. «Eks selline elupaik meenutab neile kõrbe, mis neile sobib,» muigab Randla.

Koondunud roomajate suur arv meelitab kohale aga madukotkad, kelle looduslik levila jääb muidu oluliselt lõunapoolsematesse riikidesse.

Haruldased madukotkad toovad omakorda kohale aga terve hulga Soome ornitolooge, kes sellist võimalust maha ei taha magada, naerab Randla.

Silmitsedes sadade hektariteni ulatuvat põlenguala, märgib looduskaitsja üllatuslikult, et kui põleng poleks juhtunud lindude pesitsusajal, võiks seda tegelikult isegi üsna positiivselt vaadata.

Nimelt on Nõva-Vihterpalu piirkonda 30–40 aastat tagasi istutatud üksluised männikud ühteaegu nii liigivaesed kui kahjutuld soodustavad. «Põlengud on ökoloogiliselt kasulikud, loomulik protsess looduses,» selgitab Randla.

Tuhk väetab maapinda ja muudab selle aluselisemaks, mis meeldib omakorda paljudele taimedele ja loob pinna liigirikkuse tekkeks.

Kui loodusel lastaks areneda oma rada või aidataks arengule kaasa selle tasakaalu rikkumata, istutades mitte ainult puhtaid männikuid, vaid lastes kasvada ka näiteks tärkaval kasevõsal, polekski nii suured põlengud võimalikud, sest lehtpuud peavad tule kinni, kinnitab bioloog.

Põhjustajaks inimene

Just selline plaan ongi looduskaitsjatel ja metsameestel nende 800 põlenud hektari taastamisel – istutada maha võetud tüügaste asemele lisaks mändidele häiludena ka kaski, pihlakaid, haabu, remmelgaid ja pajusid.

Sest puhas männik sütiks varem või hiljem uuesti – seda on ilmekalt näidanud pea iga-aastased väiksemad või suuremad tulekahjud Nõva-Vihterpalu piirkonnas.

Siiski on iga metsatulekahju suur õnnetus, mille ärahoidmisega peaksime kõik tegelema, rõhutab Randla. 99 protsenti kõigist looduspõlengutest on statistika järgi paraku inimeste põhjustatud.

Õnneks jõudsid tuletõrjujad tänavuse hiigelpõlengu peatada enne, kui see üle Variku tee Vaisi rappa oleks jõudnud.

Siis oleks tagajärjed Randla sõnul palju hullemad olnud, sest esiteks oleks seal olnud väga raske tulekahju peatada ja kustutada, teiseks aga teeb põleng rabapinnasele väga suurt kahju.

Erinevalt metsast taastub põlengus hävinud turbarabapinnas looduslikult ehk tuhande aastaga, ja sedagi ainult siis, kui alati on piisavalt niiskust.