Kuidas jõudis rahva ette tähtis riigisaladus

Justiitsminister Rein Lang Foto: Margus Ansu

Möödunud nädalal rääkis justiitsminister Rein Lang omal algatusel Postimehe ajakirjanikule Tuuli Kochile välisministeeriumi salajasest palvest tühistada Vene poliitikute Schengeni keeld. Kas Lang rikkus riigisaladuse seadust?

Kui riigikogu kolmapäeval kahele ministrile esitatud umbusaldusavaldused tagasi lükkas, läbis nn viisaskandaal oma poliitilise haripunkti ning teema hakkab ilmselt vaibuma.

Ent osa sellest loost kulgeb veel hooga edasi. Küsimus on, kas ja kes reetis riigisaladuse.

Tehkem kõigepealt kindlaks, millest me räägime. Mis on see riigisaladus, mille lekke uurimiseks algatas kaitsepolitsei esmaspäeval kriminaalasja?

Teadaolevate andmete põhjal on nn viisaskandaali loos riigisaladuseks üksainus dokument – nimelt välisministeeriumi kantsleri Marten Koka kiri siseministeeriumi kantslerile Märt Kraftile.

See oli taotlus, et siseminister (kelle kohuseid täitis kirja saatmise ajal justiitsminister Rein Lang) tühistaks Schengeni sissesõidukeelu kahele Venemaa poliitikule: riigiduuma saadikule Sergei Markovile ja Venemaa administratsiooni kõrgele esindajale, keda käsitletakse võrdses staatuses valitsuse liikmetega, Vassili Jakemenkole.

Nn viisaskandaalist käib läbi veel olulisi dokumente ja teavet. Kuid teadaolevalt ei olnud ei Markovi ega Jakemenko sissesõidukeelu saatuse otsustamise juures siiski rohkem midagi, mis oleks riigisaladus. Ülejäänud teave, nt siseministri käskkirjad ning ka sissesõidukeelu saanud isikute loend, ei ole mitte riigisaladus, vaid dokumendid märkega «asutusesiseseks kasutamiseks».

Eesti siseministeeriumi veebilehel on igaühel võimalik kontrollida nime ja sünnikuupäeva järgi, kas mõni kodanik on või ei ole Eestis sissesõidukeelu all. Näiteks Sergei Markovi sünnikuupäeva 18.04.1958 leiab hõlpsalt «Vikipeediast».

Riigisaladuse lekkest saab niisiis rääkida vaid ühe dokumendi puhul, milleks on välisministeeriumi taotlus. Järelikult, kui Postimees sai teada, et Rein Lang tühistas Sergei Markovi sissesõidukeelu, ei olnud ajaleht üksnes selle infoga veel riigisaladuse juurde pääsenud. Milline oli välisministeeriumi roll selles küsimuses, selgus täpsemalt alles siis, kui ajakirjanik Tuuli Koch asus küsitlema justiitsminister Rein Langi.

Järgneb sõnasõnaline üleskirjutus sellest telefonikõnest 22. septembril.

Koch:

Miks? Mis võis selle otsuse tagamaa olla?

Lang:

Sellepärast, et meil ei olnud mitte mingisuguseid vettpidavaid tõendeid, et see Markov oleks kurjategija. Täpselt selle pärast. Sest meil on ju rahvusvaheline... Venemaal on ta ju minister, eks ole. Ja üldiselt tsiviliseeritud maades sa võid tõkestada sissesõidu inimestele, kes on toime pannud kuriteo. Neil on vähemalt olemas mingisugusedki tõendid...

Koch:

Tõendid ja alused...

Lang:

Jah. Siis antud juhul ei olnud meil selleks mitte midagi! Mitte kõige vähemat ka!

Koch:

Oli ainult see videokonverents Moskva ja Washingtoni vahel, kus ta vist kevadel ütles välja, et jah, tema abi tegi?

Lang:

Jah, jah täpselt nii oligi. Seal oli üksjagu neid tegelasi... Teine oli minu meelest vist spordiminister... Vot mis nimi ta oli, mul endal läheb sassi... Üks oli Markov ja teine oligi minu meelest spordiminister, keda ma keeldusin kustutamast. Seal oli niimoodi, et välisministeerium tegi selle peale taotluse. Kahe nime peale. Saatsid ilusasti kirja, ütlesid, et palume, ühesõnaga, isegi mitte kaaluda, vaid palume sisuliselt need sealt Schengeni nimekirjast välja võtta.

Ja-ja... vaata, need nimekirjad jagunevad kaheks: üks on Eestisse sissesõidu keeld ja teine on kõigisse Schengeni riikidesse sissesõidu keeld.

Koch:

Kas see teine nimi võis olla Jakemenko?

Lang:

Jah, oli küll. Oligi, jah... Välisministeerium pöördus jah kahe nimega – Jakemenko ja Markov. Ja siis me seda asja seal vaatasime, eks ole, mis on ja mis ei ole. /---/ Jakemenko puhul välisministeerium avaldas lausa survet, et see ka välja võtta, sellest ma keeldusin.

Nagu lugesite, avalikustab minister Lang selles usutluses Postimehele ise, omal algatusel olulisi fakte. Et välisministeerium saatis välja kirja taotlusega, mille sisu oli, et kaks nime – Markov ja veel üks kodanik – tuleks Schengeni sissesõidukeelu nimekirjast välja võtta. Veidi hiljem kinnitab Lang ka, et teine nimi oli Jakemenko.

Ma ei saa kolleeg Tuuli Kochile esitada küsimust, mida ja kuidas ta enne Langi usutlemist selle loo kohta täpselt teada sai, kuna seda infot katab allikakaitse põhimõte. Kuid selge on, et ajakirjanik Koch ei küsinud minister Langilt välisministeeriumi kirja kohta mitte midagi, vaid küsis üksnes, mis põhjustel Lang Sergei Markovi mustast nimekirjast eemaldas. Välisministeeriumi taotlusest, mille kohta selgus hiljem, et tegu on riigisaladusega, rääkis Eesti Vabariigi justiitsminister ise.

Kui Rein Lang ei oleks ajakirjanikule välisministeeriumi saadetud taotluse olemasolust ega sisust kõnelnud, siis ei oleks see teave väga suure tõenäosusega saanud ka 23. septembri Postimehes ilmuda.

Kas Langil oli seaduslik õigus avaldada riigisaladuse kohta andmeid ajakirjanikule?

Saladuse kaitse

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse seadusest

§ 19. Riigisaladusele juurdepääsu õigust või töötlemisluba omav isik on kohustatud:

1) hoidma saladuses talle teatavaks saanud riigisaladust; /---/

§ 53. Riigisaladusele juurdepääsu õigusega isiku poolt riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise eest, kui sellega kaasnes riigisaladuse avalikuks tuleku või juurdepääsuõiguseta isikule teatavaks saamise oht, /---/ karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.

Lang eitab lekitamist

Endine siseminister, Keskerakonna riigikogu saadik Ain Seppik esitas riigikogus umbusaldusavalduse arutelul Langile küsimuse: kes andis talle õiguse intervjuus Tuuli Kochile riigisaladust lekitada?

Justiitsminister Rein Lang vastas: «Aitäh! Seda vastust kindlasti ei saa tõlgendada riigisaladuse avaldamisena. Kohe päris kindlasti mitte! Ajakirjaniku küsimus oli konkreetne, sellele anti konkreetne vastus. Sellel ei ole mingit pistmist riigisaladuse avaldamisega! Aitäh.»

Seega, Lang enda hinnangul riigisaladust avaldanud ei ole. (PM)

Kapo: ka suuliselt ei tohi avaldada

Riigisaladuse kaitsega tegeleb Eesti riigis kapo. Postimees palus kaitsepolitseiameti hinnangut teoreetilisele juhtumile, kus ametiisik avaldab riigisaladusega kaetud dokumendi olemasolu (näiteks tõime ühest ministeeriumist teisele ministeeriumile saadetud kirja) ja üldjoontes ka dokumendi sisu suulises vestluses ajakirjanikule (seaduse mõistes isikule, kel puudub riigisaladusele juurdepääsu õigus).

Kapo vastus: «Küsimustes kirjeldatud juhtumi puhul on kaitsepolitsei hinnangul tegemist seaduserikkumisega, mille puhul võib, olenevalt asjaoludest, lisaks väärteokoosseisule kõne alla tulla ka kuriteokoosseis.» (PM)

Ministeerium: igal moel edastamine on kuritegu

Postimees küsis hinnangut sama, teoreetilise juhtumi kohta ka justiitsministeeriumilt.

Ministeeriumi vastus: «Riigisaladuse edastamise keeld ei tähenda vaid seda, et üle ei tohi anda riigisaladust sisaldavat dokumenti, see hõlmab endas ka vastava teabe suulist või kas või visuaalset edastamist. Seega, kui dokumendi sisu on salastatud, siis selle sisu mis tahes moel näiteks ajakirjanikule tahtlikult edastamine on kuritegu ja karistatav kui riigisaladuse või salastatud välisteabe avalikustamine (KarS § 241).

Teatud tingimustel võib kuritegu olla ka sellise teabe ettevaatamatu avaldamine (KarS § 242 järgi).» (PM)