Aasta õppija: koolitus on nagu hea raamat, ta leiab su ise

Kui täiskasvanu hakkab õppima, on see ka kõigi tema lähikondsete ettevõtmine, kinnitab tänavune aasta õppija Aili Valb. Foto: Ellar Sügiste

Täiskasvanu pole kooliminekuks kunagi liiga vana; teatud mõttes võib õppimine täiseas olla elulise tähtsusega. Nii arvavad usinaimad õppurid-õpetajad, kellele täiskasvanute koolitajate assotsiatsioon Andras eile Põltsamaal austamisõhtu korraldas.

Lastekasvatamine on kahtlemata väga tore tegevus. Aga kui sa teed seda palju-palju aastaid ühtejutti, keset metsi ja põlde, kust naabertaluni jääb mitu kilomeetrit? 17 aastat ilma millestki muust hoolimata?

«Olin kõik need aastad täiskohaga ema,» naerab Aili Valb, tänavune aasta õppija ja viie lapse nooruslik ema. «See oli väga tore, aga sotsiaalsest suhtlemisest jäi vajaka… Ma hakkasin inimesi lausa kartma, kartsin suhelda.»

Siis saabus päev, mil Valb otsustas oma elu muuta. Ta «tuli metsast välja», nagu naine ise väljendub, ja läks esimesele nädalapikkusele koolitusele programmist, kus õpetati välja raamatukoguhoidjaid. Tema suurele perele oli see nädal justkui ellujäämiskursus.

«Nad pidid korraga ise hakkama saama, ise leidma sahtlitest oma sokid üles! Sellega harjub ju väga kiiresti, et alati on kodus keegi, kes kõike teab.»

Kogu pere asi

Ja pere sai hakkama. Nii nagu Valb pühendas seitseteist aastat oma elust ainult perele, nii toetab pere teda nüüd õpingutes. Sest kui täiskasvanud inimene hakkab midagi õppima, ei valmista õppimisprotsess ise talle mingeid raskusi. Teatud eas muutub õppimine puhtaks naudinguks.

«Koolitusel käimine on nagu roheline oaas muu elu keskel!» lausub Valb õnnelikul ilmel.

Peamised raskused täiskasvanud inimese kooliteel on hoopis teist laadi: kuidas sättida õppimine kokku kõigi nende kohustustega, millesse inimene on end elu jooksul märkamatult mässinud.

Kuidas mahtuda, koolikott seljas, läbi nende kümnete ja sadade niitide alt, mis on tõmmatud sinu kooliteele ning on ühendatud plahvatusohtlike laenude, liisingute, lepingute ja «täiskasvanulike» iseenesestmõistetavustega, ilma et ükski neist niitidest katkeks ega tooks kaasa sinu maailma kokkuvarisemist.

«Täiskasvanud inimese õppimine pole ainult selle inimese enda asi. See on kogu ta seltskonna asi – töökaaslaste, sõprade ja pere asi,» teab Valb, kes nüüd töötab Võrumaal Luutsniku raamatukogu juhatajana, omast käest.

Kuid – see kõik on seda vaeva väärt. «Paljud on öelnud, et nad ei tunne mind enam ära. Et endist, kooliskäimise-eelset mind pole enam olemas – heas mõttes,» räägib naine.

Ja aasta õppija silmad löövad veelgi rohkem särama, kui ta jätkab: «Koolitused on tegelikult ise minu juurde tulnud. Nad on nagu head raamatud, mis tulevad ju samuti ise. Mul on midagi vaja, mul on mingi probleem – ning keegi mainib mulle just siis raamatut, milles on lahendus, see raamat jõuab minuni.»

Valbi sõnul on koolitusega sama lugu – kõigepealt on vajadus, siis juhib keegi tähelepanu täpselt sobivale koolitusele.

Õppimine muutis ka Koit Koppeli täiskasvanuelu. Mees töötas korstnapühkijana, kuid ühes Nõukogude korra varisemisega kuivas leib saladuslikul kombel kokku ka korstnapühkijate laualt.

Koppel, kes korstnate otsas turnides oli ahjude hingeelu juba omajagu tundma õppinud, leidis meistri, kellel palus end pottsepaks koolitada. Nüüd jagab ta MTÜs Eesti Pott­sepad seda tarkust juba teistelegi. Just see MTÜ tunnistati eile kõige koolitussõbralikumaks organisatsiooniks.

«Pottsepp kuuleb kõrvaga, millal liiva ja savipulbri vahekord on õige,» toob Koppel mõne näite oma ametisaladustest. «Siis hakkab savi laulma. See on selline spetsiifiline toon. Võiks arvata, et see sõltub liivaterade suurusest, aga ei sõltu.»

Oskus märgata

Koppeli sõnul on liiva ja savi vahekord peamine, mis määrab ahju tugevuse – kui segu on liiga rasvane või liiga lahja, siis ei seisa ahi koos.

«Just seetõttu ei saa end pott­sepaks pidada igaüks, kes on kunagi käe savipange pistnud,» lisab Koppel. Juba liigagi palju on inimesi, kes on mõnelt selliselt soss-sepalt ostnud ahju asemel ilusa kivihunniku.

«Pottsepp peab austama füüsikareegleid. Ja kui need on meelest ära läinud, tuleb hakata uuesti õppima, tuleb need meelde tuletada,» jõuab Koppel jutujärjega õppimise juurde tagasi.

«Suits käitub korstnas sama moodi nagu vesi ojas. Kes tahab, võib minna kraavi peale, panna veele tõkke ette ja vaadata, mida see teeb,» lisab ta.

Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo, kes pälvis eripreemia koolitajate kategoorias, sõnastab õppimise peamise ime, mille kogemiseks pole ükski iga liiga kõrge: «Vist Goethe on öelnud: inimene näeb, mida ta teab. Ja niipea kui sa millestki teada saad, siis hakkadki märkama, et see asi on maailmas tõesti olemas.»

Auhinnad

•    Aasta õppija: Võrumaa Haanja valla Luutsniku raamatukogu juhataja Aili Valb

•    Eripreemiad: Põlvamaa Kanepi gümnaasiumi vene keele õpetaja Ella Põder ja Viljandis asuva Sveba-Dahlen OÜ tootmistehnik Raul Järve

•    Aasta koolitaja: Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht Ene Lukka-Jegikjan

•    Eripreemia: Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo

•    Koolitussõbralikem organisatsioon: MTÜ Eesti Pottsepad Tartust

•    Koolitussõbralikem omavalitsus: Jõgeva vald

•    Innovatsiooni eriauauhind: õppija Tiia Peetsu Tartumaalt