Sündimata pojaga pääsenud naine pelgab torme

Elu läheb edasi. Estonialt oma ema Hele Mõttuse kõhus pääsenud Robin on tänaseks noor mees ning 15 aasta eest juhtunud katastroofi meenutavad nad harva. Foto: Lauri Kulpsoo

«Et 15 aastat on möödas, ei loe. Sellest ajast kardan tuuliseid ja tormiseid ilmasid. Vahel ärkan öösel üles ja ma ei pruugi õnnetusele mõeldagi. Lihtsalt on hirm.» Nii tunneb poolteise aastakümne eest Estonialt eluga pääsenud Hele Mõttus vahel sügistalvistel tormistel õhtutel.

«Kindlasti on see sündmus jälje jätnud, aga on raske öelda, missuguse. Meelest ei lähe see kunagi,» lausub naine. «Vahel harva olen tabanud end mõttelt, et mulle on antud boonusaeg. Õnnetusele mõeldes tunduvad argimured tühised.»

1994. aasta 28. septembril Estonia tax-free poes tööpäeva alustanud Mõttus teadis, et teeb seda viimast korda. Kuigi ta polnud veel arsti juures käinud, aimas toona 23-aastane naine, et ootab last.

«Ma teadsin, et see oleks mulle nagunii viimaseks reisiks jäänud enne lapse sündi, sest kuigi rasedus oli algusjärgus, siis sel ajal ei soovitanud arstid laevas töötada,» lausub puidufirmas büroojuhina töötav kolme lapse ema.

Mõttus märgib, et juhtunust rääkida pole lihtne, sest tal tekib pingeseisund. Ka omavahel pereringis pole naine laevaõnnetusest palju rääkinud.

«Keskmine laps, Eliise (11), on küll küsinud vahel üht-teist, aga mitte rohkemat,» lausub Mõttus.

Noorim laevalt pääsenu, ema kõhus olnud Robin Mooses (14), jääb Estoniast kõneldes kidakeelseks. «Et ma seal laevas olin, mõistsin nelja-viieaastaselt,» meenutab ta.

«Esimestel aastatel käisid meil Rootsi ja Soome ajakirjanikud, siis hakkas Robin aru saama, et midagi kuskil on toimunud ja tema on selles kah osaline olnud,» lisab vahele pereema, kelle sõnul pole ta pojaga sel teemal kuigivõrd vestelnud.

«See oli ju nii ammu,» lisab Robin. Praegu huvitavad noormeest pigem suusatrenn ja orienteerumine.

«Ma ei saa öelda, et see sageli meenuks, aga mõned korrad aastas kindlasti,» räägib Mõttus. Ikka jälle hüppavad pähe pildid hetkedest, kui ta laevast välja pääses, teda ümbritsevatest inimesest ning kõlanud hüüetest ja ütlustest.

Naine meenutab, et tol saatuslikul õhtul teavitati töötajaid suurema tormi tulekust. Nii tehti ka poes vastavad ettevalmistused. Seejärel näitas kell poolt kahtteist ja vahetus lõppes.
Mõttuse sõnul tundus torm nagu torm ikka. «Kuna tundsin ennast halvasti, läksin kajutisse magama. Kellelgi oli sünnipäev ja teised tähistasid seda töötajate kajutite kõrval puhkeruumis,» meenutab ta.

Kurjakuulutav tuul ulus. Kõrged lained lõid prõmmides vastu laeva ja see õõtsus rängalt. Uni ei tahtnud tulla.

Ühel hetkel mõtles Mõttus, et läheb ja vaatab, mida teised teevad. Hüppas narilt maha, jõudis riietuda ja tundis kõva raputust. Siis ta mõistis, et midagi on halvasti. Laev vajus üsna järsku kreeni ning naine kukkus.

«Kalle oli juba nii järsk, et kajutist väljudes ei saanud enam hästi põrandal käia, vaid pidi uksepiitadele toetuma, sest muidu oleks kajutisse tagasi kukkunud,» meenutab ta.
Sünnipäeva tähistanud töökaaslastest ei pääsenud mitte keegi.

Mõttus ronis kaheksandalt tekilt seitsmendale, kust pääses välja. «Seal tajusin tõelist paanikat. Paljud karjusid. Ei olnud trügimist. Pigem inimesed seisid seinte ääres ja hoidsid kramplikult kinni, kuigi nad olid päris välisukse lähedal,» kirjeldab ta. «Ma arvan, et suur osa ei mõelnud, et peaks välja üritama pääseda. Võib-olla tundus neile, et väljas on veel ohtlikum.»

«Mul oli ainus mõte, et pean välja saama. Keegi mees ulatas käe ja aitas mu välistekile,» räägib Mõttus. Alguses anti talle laste päästevest, mida naine kuidagi selga ei saanud, ja alles siis sai õige.

«Meil olid korra nädalas õppused ja seal rõhutati, et vesti vöö tuleb alati umbsõlme tõmmata,» räägib Mõttus. «Õppustel olime harjunud tegema lipsusõlme, et selle kergemini lahti saaks. Nii ei teinud ma ka seal automaatselt umbsõlme.»

Kreenis laeva välistekile jõudnud Mõttus mäletab, et küsis: «Kas keegi aitaks meid?» «Ei, ainult jumal aitab,» vastas kolleeg. Tema ei pääsenud.

Sel hetkel oli laev nii kreenis, et enam seista ei saanud. Mõttus ronis tavamõistes laevas ülespoole, sest seinad olid muutunud libedaks põrandaks. Puhus tugev tuul.

«Ronisin päästeparvede poole, kus üritati ühte neist avada, kuigi tegelikult peaksid need avanema vette kukkudes,» räägib naine. Otsiti nuga, kuid selle lõpetas üle kreenis laeva uhuv laine, pühkides kaasa nii naise kui tema saatusekaaslased.

«Vee all olles ei saanud ma aru, kuspool asub veepind,» räägib Mõttus. Traagiline olukord muutus lootusetumaks, kui ta tundis, et oli jalaga reelingute või millegi muu vahele kinni jäänud. «See oli minu õnn, et jalanõu tuli jalast ära ja pääsesin lahti,» märgib naine.
End jääkülmas vees pinnale võideldes nägi ta läheduses päästeparve. Ta otsis sissepääsu, mille ka lõpuks leidis, ja seesolijad aitasid ta parve.

Mõttus oli ka viimane seitsmest, kes sellele parvele pääses, sest rohkem inimesi läheduses polnud. «Ma mäletan ainult laineid. Ühtegi hukkunut vees ei näinud,» meenutab ta.

Päästeparv oli lainete meelevallas ja ei tähendanud kindlat pääsemist. Istuti külmas vees. «See oli peamine põhjus, miks nii külm hakkas. Kuna meid oli nii vähe, siis ei saanud ka puntrasse sooja kokku istuda. Pidime olema kindlates kohtades, et parv ümber ei läheks,» räägib Mõttus.

Kuigi öö oli pime, võis parves üksteist ähmaselt näha. «Kõik vaatasid, kuidas sooja saamiseks end liigutada, otsiti rakette ning topsikutega visati vett välja,» seletab naine ning meenutab, et ilmselt põlesid laeval avariituled, sest seda oli näha, kuni ühel hetkel keegi parvest teatas, et laeva enam ei ole.

Kella nelja paiku leidis merehädalised appi tõtanud laev Mariella. «Ega ma palju rohkem vastu poleks pidanud, sest kehatemperatuur oli kriitiliselt madal,» räägib ta. Järgmisel öösel jõudsid nad Stockholmi, kus Helele tehti vee all saadud vigastuste tõttu jalaoperatsioon.
Naine meenutab, et õnnetuse kestel ta lapsele ei mõelnud. «Motivaatoriks oli lihtsalt tahe veel elada,» lausub ta.