Justiitsministeerium: perevägivalla käigus tahtmatut tapmist ei saa karmilt karistada

Perevägivald. Foto: SCANPIX

Karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp põhjendab perevägivalla käigus ohvri surma põhjustanud ja kergelt pääsenud kurjategijate juhtumeid sellega, et kui ei tapetud tahtlikult, raske tagajärg ei loe.

Miks pole perevägivalda vaja seaduses eraldi defineerida? Kas saab siis üldse perevägivallast rääkida, kui seda seaduslikult defineeritud pole? Äkki seda polegi olemas?

Seaduses ei ole defineeritud ka nt selliseid sõnu nagu koolivägivald või korterivargus, kuid see ei ole tekitanud kelleski kahtlust, et need teod ei ole karistatavad või enamgi veel - kas nad üldse olemas on.

Karistusseadustik ütleb selgelt - teise inimese, olgu see võhivõõras, tuttav või pereliige, tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Sama seadus ütleb, et teise inimese tapmise eest karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.

Miks võib juhtuda, et surmaga lõppenud koduvägivald jääb peaaegu üldse karistamata? Kas tagajärg pole sel juhul piisavalt raske?

Kõigepealt vajab veidi õiguslikku selgitamist antud loo (Kadri Ibrus «Analüüs: Kas naisi tapetakse kogemata?», Eesti Päevaleht, 15.06.2009) taust. Nimelt on peale mõne üksiku erandi, kus seadus sätestab karistuse ka ettevaatamatu teo eest, kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. Teisisõnu - reeglina peab kuriteo eest karistamiseks tõendama seda, et inimene sellist tulemust tõesti tahtis. Ja tahtluse tõendamine on väga keeruline.

Seega näiteks juhtudel, kui ei ole võimalik tõestada, et üks inimene lõi või peksis teist eesmärgiga teda tappa, ei ole võimalik teda ka tapmises süüdi mõista. Küll aga on võimalik teda süüdi mõista surma põhjustamises ettevaatamatuse tõttu, kuna surma põhjustamine kuulub selliste väheste tagajärgede hulka, mille puhul on karistamine võimalik ka ettevaatamatu teo puhul.

Kohus hindab iga teo puhul kõiki asjaolusid ja teeb oma otsuse nende põhjal ning põhjaliku kaalumise tulemusel. Täpselt samamoodi hindab kohtunik süüdimõistmisel ka seda, milline karistus inimesele määrata, sealhulgas ka seda, kas vangistus täitmisele pöörata või see tingimisi määrata.

Kui mõnel pool paigutab riik vägivallatsejale eraldi eluruumi, siis miks Eestis peab vägivalla ohver varjupaika minema?

Ohvri seisukohast tuleks loomulikult liikuda suunas, et ohver, eriti kui peres kasvab lapsi, saaks oma kodus edasi elada. Samas on siin tegemist ka mitmete muude probleemidega - näiteks juhtumid, kus eluase ei kuulu kannatanule ning vägivallatseja oma kodust lahkuma sundimine piiraks oluliselt tema põhiõigusi (nt omandi vaba kasutamine). See kõik vajaks enne lahenduste pakkumist põhjalikumat analüüsi.

Kuidas muuta ühiskonna hoiakuid perevägivalla suhtes, kui meil pole korralikku statistikat, millele viidata?

Siin on asi täpselt vastupidi. Kuna statistika tekib vaid nende juhtumite pinnalt, millest politseile teada antakse, siis hoiakutest sõltubki see, kui palju nendest juhtumitest teada antakse. Seega on hoiakute muutumine ise eelduseks, et statistika annaks meile adekvaatse pildi selle nähtuse levikust ühiskonnas.

Kas riigipoolne seaduste karmistamine pereliikmete kallal vägivallatsejate suhtes võiks ühiskonnale anda hoiakute muutmisele kaasa aitava signaali? Näiteks liikluses on karistuste karmistamine ju suhtumise muutumisele positiivselt kaasa aidanud?

Seaduses sätestatud karistuse ülemmäära ennetavat mõju ei tasuks üle hinnata. Ehkki aeg-ajalt avaldatakse arvamust, et karmim karistus võib perevägivallaga võitlemisel ennetav olla, kinnitab maailma karistuspraktika, et selline mõju on peagu olematu. Pannakse ju vägivallakuritegusid enamasti toime emotsioonide ajel, mil konkreetse inimese käitumist ei juhi kartus, vaid eelkõige ikka kultuur ja lastetuba.

On väga ebatõenäoline, et vihast pimestatud rusikakangelane jätab kalkulatsiooni tulemusel löögi teostamata, kui talle meenub, et vahepeal on karistuse võimalik ülempiir näiteks kolme aasta võrra tõusnud. Karistuse tõstmine avaldab mõju pigem kuritegude puhul, mida kainelt pikalt ette valmistatakse ning kus enne toimepanemist plusse ja miinuseid, kasu ja kahju kaalutakse.

Liikluskuritegudega paralleeli tõmbamine pole siinkohal vast kõige õigem, kuna liikluses on olukord paranenud pigem tänu paremale ennetustööle ja politsei järelevalve tugevdamisele, mitte karistuspraktika karmistamisele. 

Mida pakkuda välja ühiskonna hoiakute muutmiseks perevägivalla suhtes?

Ühest küljest peaks inimestel tekkima laiem arusaam sellest, et vägivalla kasutamine on kuritegelik igal pool ja igas vormis. Ning selliste väärtushinnangute kujundamisega tuleks alustada varakult, kodus-koolis.

Eraldi tuleks tähelepanu pöörata võimalikele ohvritele, teavitades neid nii sellest, kuidas vägivalla ohvriks sattumist ära hoida, aga ka sellest, mida pärast vägivalda ette võtta.

Siinkohal on tähtis roll ka vägivalla ohvritega vahetult kokku puutuvatel spetsialistidel (nt lastekaitse, arstid, politsei jne), kes oskavad vägivallaohvreid märgata ja neid ka abi juurde suunata. Näiteks Soomes on meditsiinitöötajatel kohustuslik iga patsiendi käest uurida ka perevägivallaohvriks sattumist ning julgustada ohvrit abi otsima.

Eestis võib positiivsena välja tuua politsei ja ohvriabitöötajate vahelise koostöö, kus politsei teavitab ohvrit alati ka ohvriabi võimalustest, kusjuures ohvriabitöötaja poole pöördumiseks ei pea kuritegu olema politseis registreeritud.

Kindlasti on oluline tegeleda ka vägivallatsejate endiga, millega on samuti juba algust tehtud, näiteks tugirühmad vägivaldsetele meestele, viha juhtimise koolitused jms.