Soots: peame laulupeo olemust kaitsma

Ants Soots Foto: Liis Treimann

Eelolev laulupidu on laulurahva seas tekitanud paksu verd, sest laulud olevat liiga rasked. Juubelipeo kunstiline juht Ants Soots nendib, et laulupeol on kõige tähtsam anda edasi koorilaulu väärtusi, mida saab aga teha siis, kui laule lauldakse hästi ja hingega.

Kas praegu seisame silmitsi põhjuse või tagajärjega, et laulupidu on inimestes tekitanud rohkem pahameelt kui varematel aastatel?

See on praegu mitmete asjade tagajärg, sest registreerimisega tekkis enneolematu arv soovijaid.

Milest nii palju tahtjaid?

Kahe aasta tagune noorte laulupidu andis ühiskonnale suure tõuke ja praegusel raskel ajal on inimestel vajadus ühiselt koos olla. Selliseid üritusi on olnud palju, näiteks punklaulupidu ja Õllesummeri laulupidu. Hakkab tunduma, et laulupidu on üks neist paljudest ühisolemise avaldustest.

Mis ühisolemises siis halba on?

Polegi midagi halba, aga oleme kujundanud hoiaku, et olemas on ainult see laulupidu, mis toimub nüüd 25. korda. Punklaulupidu ja Õllesummeri laulupidu ei ole see.

Kuidas nimetada siis punklaulupidu või Õllesummeri laulupidu?

Need viimased on ühislaulmised. Olgu, mis ta on, aga laulupeol on omad kindlad tunnused – pidu peab kandma koorilaulu väärtusi ja peale selle tuleb ühistunne, emotsioon ja ühtekuuluvustunne. Peame sellist laulupeo olemust kaitsma.

Palju räägitakse, et laulupidu peaks uuenema, ja küsitakse, mis on tänavusel laulupeol teisiti. On selline suhtumine õige?

Laulupeo eesmärk pole kõiki muid üritusi üle trumbata, et teeme veel säravamad ilutulestikud jne. Laulupidu on nagunii särav ja see ei vaja mingisuguseid lisaatraktsioone.

Kuidas suhtute väitesse, et laulupeo kava on tänavu raskem?

2007. aasta noortelaulupeol oli sama mure. Lauljad kurtsid, et laulud repertuaaris on rasked, ja nii see võis ka olla. Kui aga pidu õnnelikult läbi sai, unustati see mure ära. Raskemast läbinärimine viib meid kõiki sammu edasi.

Millest siis praegune pahameel?

Palju koore tekkis 1950. aastatel ja nende hiilgeaeg oli 1970. Samas need lauljad soovivad ikkagi laulupeole tulla. Oleme praegu murdepunktis, kus varem hea tasemega koorid on jäänud väiksemaks ja ka koori kvaliteet ei ole enam see. Näiteid, kus hea töö korral saadakse repertuaariga hakkama, on küll ja küll. Peale tulevad aga noored ja hea tasemega koorid. Kõik aga soovivad minna laulupeole.

Kas praegune kava raskusest tingitud pahameel ja kooride mitte pääsemine laulupeole seda traditsiooni ei õõnesta?

25 000 lauljat on logistiline piir, mitte muusikaliselt seatud piir. Usun, et ühiskondlik suhe rahvaga ei kao ära. Ega need taadid ei tulnud 140 aastat tagasi esimesele laulupeole meelt lahutama ega lõõgastuma. Nad õppisid laulud tunduvalt vähema aja jooksul selgeks kui meie praegu. Nad tulid rahvuslikku iseolemist endale ja teistele tõestama.