Vestlusi professor Uluotsaga praeguse olukorra kohta

Isamaaliidu keskkomitee koosolek 14. oktoobril 1937. aastal. Fotograaf on tabanud vestlushoos välisminister Friedrich Karl Akeli (vasakult), Isamaaliidu esimehe Jüri Uluotsa ja riigivanem Konstantin Pätsi. Foto: A. Kalm / Eesti Filmiarhiiv

Tallinna lähedal elav vanaproua Ene Koemets oli Saksa aja lõpus viimane sidepidaja haige peaministri Jüri Uluotsa ja eesti ringkondade vahel. Hoolimata üha kehvemaks muutuvast tervisest, õnnestus Uluotsal säilitada Eesti Vabariigi järjepidevus.

«Kas teie saate aru, mis praegu toimub?»
Ene Koemetsal on tänaseni eredalt silme ees pilt professor Jüri Uluotsast, kes tuli talle millalgi 1944. aasta talvel juhuslikult vastu Tartus Toomemäel praeguse riigikohtu hoone hoovivärava juures ja sellise küsimuse esitas.

Koemetsa, ülikooli rektoraadi noorukest sekretäri üllatas, et kõrgesti austatud professor ja ühiskonnategelane peab teda endast informeeritumaks. Ta mäletab lausa piinlikkustunnet, et ei osanud midagi tarka vastata.

«Kas te mõtlete, mis toimub ülikoolis?» uuris Koemets täpsustavalt. «Ei, üldse. Kogu riigis,» vastas Uluots.

Taastagem omariiklus

Tagantjärele usub Koemets, et Uluots lootis temalt kui rektoraadi töötajalt tõesti saada andmeid meeleolude kohta haritlaskonnas. Igal juhul jäi talle Uluotsast tol korral mulje kui tükk aega elust ja inimestest eemal olnud mehest.

Koemets rääkis professorile üht-teist teemadel, mis nüüdseks on ununenud, ning siis jäeti hüvasti.

Seda suurema hämmastusega luges Koemets paar nädalat hiljem lehtedest Uluotsa 7. veebruari raadiointervjuu teksti. Ehkki see oli pealkirjastatud kui «Professor J. Uluotsa jutuajamine praeguse olukorra kohta», oli kõigile selge, et kõneleb Eesti Vabariigi viimane seaduslik peaminister, kes vastavalt põhiseadusele täidab ka presidendi ülesandeid.

Ning Saksa propagandaaparaat vahendas tema sõnu, millest ennekuulmatul moel kumas läbi üleskutse taastada Eesti omariiklus.

«Mobilisatsiooni heal kordaminekul ja selle tulemusena rohkel arvul kogunenud, võimalikult hästi relvastatud ja oma maa ja rahva piire ja eluaset kaitsvatel eesti sõjalistel jõududel on hoopis suurem tähtsus, kui seda siin avaldada jõuaksin ja saaksin.

Paluksin selles suhtes olla täiesti veendunud,» ütles Uluots. Ning lisas: «Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leidma korraldamist edaspidi.»

Pole kuigi üllatav, et mastaapset vastupanu organiseeriv riigijuht jättis noorukesele sekretärile endassetõmbunud ja elust eemale jäänud inimese mulje.

Peaminister oligi väga hea konspiraator. 1940. aasta 21. juunil kell 22.20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja tema sõjajõudude jõhkra surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Vares-Barbaruse.

Uluots naasis oma Tartu Ülikooli professuuri juurde ning elas seal üle esimese punase aasta. Ajaloolane Mart Laar on arvanud, et Uluots jättis okupantidele nii nohikliku kabinetiteadlase mulje, et NKVD ei kiirustanud teda arreteerimagi. Siiski oskas Uluots täpselt ohtusid kalkuleerida ning küüditamisoperatsiooni eest pakku minna.

1941. aasta 22. juunil algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ning peagi puhkes Eestis Suvesõda taganevate Nõukogude vägede vastu. 18. või 19. juulil, mil Emajõe rindel käisid veel lahingud, ilmus Uluots Tartusse Lõuna-Eesti vabastatud alade partisani üldjuhi major Friedrich Kure staapi. See oli oma õigustesse astunud riigijuhi visiit oma vägede peakorterisse.

«Ta näis kurnatud ja kõhn, kui ta ilmus staapi. Ei olnud teda kunagi näinud nii tundeelamuslikuna,» on meenutanud staabis käsundusohvitserina teeninud Richard Ränk. «Juhtisin ta major Kurgi juurde ning viibisin sellele järgnenud kõneluse juures /- - -/. Major Kurg andis ülevaate sõjalisest olukorrast ning rindest, Lõuna-Eesti partisaniüksustest, nende senisest ja praegusest tegevusest.

J. Uluots omalt poolt andis kinnituse Eesti Vabariigi riigipea kohusetäitjana major Kurgile kui Lõuna-Eesti partisanide üldjuhatajale ning avaldas tema kaudu tunnustust kõigile eesti partisanidele nende poolt osutatud vapruse ja valmiduse eest kodumaa vabastamisel ja kaitsemisel. Järgnes arutlus partisaniüksuste ulatuslikuma ja püsivama organiseerimise ning varustamise üle.»

Peagi kohale jõudnud Saksa võimud demonstreerisid aga üsna ruttu oma hoolimatust ja lausa vaenulikkust Eesti ja teiste vallutatud alade omariikluse suhtes.

Koos professorite Nikolai Kaasiku, Juhan Vasara, Edgar Kanti, Adolf Perandi, magister Hans Kauri, kirjanik Karl August Hindrey ja teistega Tartus peetud nõupidamiste tulemusena otsustas peaminister esialgu mitte deklareerida valitsuse ametisseastumist, sest see toonuks kaasa kiire vangistamise Saksa võimude poolt.

Tähtis juriidiline järjepidevus

«Tuleb hoolitseda selle eest, et midagi tegemata ei jää, peab astuma kõik sammud, mis antud olukorras üldse võimalikud,» rõhutas Uluots. Õigusteadlasena hindas ta kõige olulisemaks Eesti juriidilise järjepidevuse säilitamist. Sellest johtuvalt koostas ta 29. juulil isikliku memorandumi, mille Hindrey saksa keelde tõlkis ning mis esitati Saksa Tartu välikomandandile.

«Eesti riigi viimase seaduspärase kodanliku valitsuse peaministrina ja Vene vangipõlve viidud riigipea esindajana loen ma enda kohuseks juba nüüd samme astuda niisuguse valitsuse (Regierung) või ajutise keskvalitsuse loomiseks, mis omaks nii Suur-Saksamaa kui Eesti rahva täielikku usaldust, eeldades, et sellise valitsuse moodustamine on kooskõlas Saksa sõjalis-poliitiliste sihtidega,» deklareeris Uluots.

«Tundes üksikasjalikult Eesti rahvast ja teades tema allakriipsutatud tungi seaduslikkusele, olen ma veendunud, et Eesti valitsuse taasmoodustamine lahendub parimate tulemustega ja toimuks ilma vähima väärarusaamiseta, kui see küsimus lahendatakse kontinuiteediprintsiibi kohaselt.»

Vastus sellele memorandumile saabus paari nädala pärast eraviisiliselt ja suuliselt ning selle vahendas Eesti alasid külastanud saksa kirjanik Hanns Friedrich Blunck. Kokkuvõtvalt kõlas see: füürer ja Saksamaa valitsus on rangelt eitaval seisukohal rahvuslike valitsuste ja sõjavägede loomise suhtes ning hoiatavad nende loomise katsete eest.

Kahe aasta pärast, 1943. aasta oktoobris oli sõjaõnnest ilma jäänud sakslaste kord koostööd otsida. Kindralkomissar Litzmann tegi Saksa välisministri Joachim von Ribbentropi ülesandel Uluotsale ettepaneku avaldada Eesti avalike tegelaste nimel deklaratsioon eesti rahva kindlast ustavusest Saksamaale.  

Endiste erakondade esindajatega nõu pidanud Uluots ja Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant keeldusid sellest üsna järsus toonis. «Vene imperialistliku bolševismivastase võitluse tõhustamise huvides, kuivõrd see puutub Eestisse, oleks koosolijate arvates vajalik Saksamaa suhtumist Eestisse muuta nõnda, et eesti rahvas end saaks avaldada omariikluse põhiseaduslikus vormis,» teatati Ribbentropile.

Kui Saksa võimud kuulutasid 30. jaanuaril 1944 välja mobilisatsiooni, otsiti sellele taas Uluotsa moraalset tuge. Peaminister pidas kolm päeva Eesti poliitiliste tegelastega nõu ja otsustaski viimaks mobilisatsiooni toetada, kinnitades, et varem väljendatud omariikluse nõudest ei taganeta.

«Raskem kui Lembitu otsus»

«See on raskem, kui seda oli Lembitu otsus,» oli Uluots nentinud. Õigusteadlane Herbert Lindmäe hinnangul õiguspärastas Uluots oma toetusega mobilisatsiooni ning käsitas Punaarmee sissetungi Eesti piiridesse kallaletungina. Saksa armeesse võetud eesti sõdurid muutusid seeläbi ka Eesti Vabariigi sõduriteks hoolimata sellest, kas Saksa võimud neid sellisena tunnustasid või mitte.

1944. aasta septembris nimetas presidendi kohusetäitja Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse, mis kuulutas välja erapooletuse ning püüdis organiseerida vastupanu ühekorraga nii Punaarmeele kui Saksa vägedele. Sellega astus Eesti Vabariik paariks päevaks de iure maailmast uuesti de facto maailma. Uluotsa pingutus – tagada Eesti õiguslik järjepidevus – oli kandnud vilja.

Veidi enne neid sündmusi sai koos Tartu Ülikooli juhtkonnaga Tallinna evakueeritud Ene Koemets aga veel kord Uluotsaga kokku. Endise haridusministeeriumi ruumides töötanud rektor Kant kutsus Koemetsa 1944. aasta sügisel enda jutule ja teatas, et Uluots lamab keskhaiglas tõvevoodis. «Kantil olid sidemed Saksa kõrgema kohaliku juhtkonnaga, ta sai sealt kaudu puuvilja – banaane või apelsine.

Neid ta tahtiski Uluotsale saata,» räägib Koemets. Noor naine võttis paki ja läks.
Peaminister Uluots lamas keskhaigla esimesel korrusel paremat kätt viimases palatis. Palati uks oli lukus ning sisse pääses vaid osakonnajuhataja või haiglajuhi isiklikul loal.

Peaministri palati akna ette oli tõmmatud kardin, kõrvaluks viis haigla õue. «Olen siin seetõttu, et kui mind tullakse otsima, saan evakueeruda,» mäletab Koemets Uluotsa sõnu.

Naine käis peaministrile kosti ja uudiseid viimas mitmel korral. Ühel esmaspäevasel päeval saatis rektor Kant ta teele sõnadega: «Teatage Uluotsale, et neljapäeval tullakse talle järele ja viiakse ära.»

Koemets mäletab, et Kant nimetas ka täpse koha, kust paat väljub. Kohanimi on ununenud, kuid see ei olnud Rocca al Mare, kust Uluots hilisematel andmetel tegelikult ööl vastu 20. septembrit mootorpurjekal Atlantic lahkus.

«Haiglas jäi mulle mulje, et Uluots ei usalda sakslasi ja et need kasutasid teda ära,» ütleb Koemets. «Ta oli teadmatuses nii üldistest oludest kui ka tulevikust ja läks vooluga kaasa. See on minu arvamus.»

Põgenemisteate edasi andnud, kallistas Koemets kõvasti Eesti riigi viimast peaministrit. Mõlemad teadsid, et see on viimane kohtumine.

Peaminister maetakse kodumulda

Jüri Uluotsa ning tema abikaasa Anette ja poja Jüri-Eriku säilmed maetakse kodumulda homme, 31. augustil Läänemaal Kirbla kalmistul.

Peaministri presidendi ülesannetes eksiilis ümbermatmise tseremoonial osalevad president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Andrus Ansip, korporatsiooni Rotalia liikmed, omaksed ning Uluotsa endiste ametite praegused kandjad.

Uluotsa säilmed jõuavad Kirblasse kell 10.45 ning kiriku uksed avatakse kell 11.30. Riiklik matusetseremoonia algab kell 12, teenivad EELK peapiiskop Andres Põder ning praost Tiit Salumäe. Mälestuskõne peab president.

Kell 12.30 viiakse põrmud läbi sõjaväelise spaleeri kirikust Uluotsade hauaplatsile, kõlavad aupaugud. Muldasängitamisel kõnelevad peaminister ning korporatsiooni Rotalia esindaja. Lillede ja pärgade asetamine leiab aset tseremoonia lõppedes, teatab valitsuse kommunikatsioonibüroo.

Jüri Uluots oli Eesti Vabariigi peaminister alates 1939. aastast ning toimis presidendi ülesandeis 1940. aastast kuni surmani 1945. aastal, mil Eesti Vabariigi peaministriks presidendi ülesannetes eksiilis sai August Rei. Uluotsa, tema abikaasa ja poja põrmud kaevati välja Stockholmi metsakalmistul ning toodi Eestisse 13. mail. (PM)