Linnar Priimägi: aastaid lahutatakse lõpust!

Foto: Liis Treimann

Homme 55. sünnipäeva tähistav Linnar Priimägi on veendunud: aega saab paljundada jagamise teel. Seda oskust tuleb aga õppida.

Kui arvate, et erudiit Priimägi kannab endiselt ainult valget, siis eksite. Tema «valgest perioodist» olid sel nädalal alles vaid kindad ja kingad. Üllatada oskab see mees alati.

Priimägi, kes kuuldavasti on intervjuude (õigemini selleks kuluva aja eest) tasugi nõudnud ning ajakirjanikke ja piltnikke pikalt saatnud, on märgatavalt heas tujus.

Sünnipäevavestluseks lubab ta oma elust raisata tervelt neli tundi ega küsi selle eest sentigi. Vastupidi, kostitab Kuku klubis kosutava hapukapsasupiga. Ja kuigi juttu jätkuks märksa kauemaks kui neljaks tunniks, saame hakkama tunduvalt lühema ajaga. Õigupoolest – ega julgekski teda kaua tüüdata.

Tundub, et oled äärmiselt spontaanne inimene?

(Paus.) Mitte tööasjus. Tööl olen saksa inimene, ajan täpsust taga. Kuid õnneks on mul ka niisugust tööd jagunud, kus saan spontaanne olla.

Minu elu on olnud üks suur summa. Võib-olla on seda veel vara ütelda, aga need asjad, mida olen järjest teinud, need kolm haridust, mis ma olen saanud – need liituvad kokku. Mul on kogu aeg niisugune tunne, nagu elaksin puhtandis.

Sest ma ei saa oma elu ühtki perioodi nimetada mustandiks. Inimesed, kes arvutiga töötavad, teavad, mida see tähendab – vaatad, et koma on puudu, ja paned selle koma. Kõik, mis maha tõmbad, see kaob, ja kõik on asendatav. Muudkui kristalliseerid mõtet ja teksti.

Juba poisikesena vaatasid peeglisse ja leidsid, et pead targaks saama?

Mul ei olnud teist pääseteed, et ma üldse kõlbaksin. Ja ma ei vaadanud peeglisse. Tollal olid polüvitamiinitopsid, mille otsad olid läikivast plekist. Ma vaatasin sinna. Mul oli igav ja mul oli palavik.

Teised lapsed olid läinud metsa alla sipelgaid korjama, aga mina mõtlesin, et lahendaks igavusest selle eksistentsiaalse küsimuse. Mis näitab, et juba nelja ja poole aastasena sain aru sellisest abstraktsest asjast nagu ilu. Et see võib kuidagi ka mind puudutada.

Ilu küsimus pole ju kuigi eksistentsiaalne?

Ilu on kõige eksistentsiaalsem asi üldse! Kui sa vaatad, mis käivitab maailma, paneb massid liikuma. Võimegi nii defineerida, et ilu on see, mis paneb inimesed liikuma, teistmoodi tegutsema. Kui nii ei oleks, siis inimkond, vabandage väga, isegi ei paljuneks. Ta armub, sõlmib perekonna, teeb muid tempe ja saab lapsi. Päästab kellegi ära. Mõni on nii kole, et seda ei hakka päästmagi! (Naerab.)

Oli sul juba ammu selge siht, mida tahad elult saada?

(Paus, hakkab naerma.) Raisk, kui sa selle sisse paned, mis ma nüüd ütlen... (Naerab pidurdamatult.) Ei, ma ei ütle! Tead ise küll!

Inimene peab suutma iseenesesse investeerida. Armas jumal annab inimesele anded, ja igaühele. Tean seda õppejõuna päris kindlasti. Päris lootusetu pole mitte keegi.

Oled öelnud, et iga laps on oma vanemate jäljend.

Geneetiliselt ikka. Mõned pered on patriarhaalsemad, vastavad 19. sajandi mudelile, teised elavad 20. sajandi mudeli, mõned 21. sajandi mudeli järgi. Oleme väga harjunud, justkui perekond oleks vaid selline, nagu sellest räägitakse riikide põhiseadustes.

Nagu see oleks igavesti nii olnud. Aga ei, see on ju suhteliselt hiline, 19. sajandi nähtus! Näeme, kuidas ühiskond üritab perekonnamudelit uuendada. Aga seda ei muudeta kunagi tsentraalselt. Kogu maailm vaidleb selle üle, kas geiabielud on vajalikud või mitte. Mina ei leia, et nad vajalikud oleksid, aga kultuurinähtusena ei saa seda eitada.

Mina kultuuripsühholoogina järeldan, et kuskil perifeerias proovitakse läbi erinevaid mudeleid ja enam ei õnnestu meid tagasi suruda 19. sajandi mudelisse, ehkki see on väärtuslik ja kallis ning loeme «Jutupaunikust», kuidas vanavanemad elasid. Tänane tegelikkus hüppab ju alt ära.

Ja kui olukorda analüüsime, võime öelda, mille peale ei peaks me ilmtingimata oma eluaega kulutama. Sest meie kõikide eluaeg on piiratud.

Ma pole budist, et öelda: tapke üksteist ära, küll sünnite varsti uuesti. Käisin ükskord krišnaiitide koosolekul, nemad seal naersid, et väike Shiva (või oli see keegi teine tegelane) tappis naabripoisi ära. Ja nad naersid kohe nii, et hambad laiali!

Mina arvan, et elu on üks kord ja et see on lõplik, edasikaebamatu. Ja seetõttu on tähtis, mille peale sa eluaega kulutad. Inimesed ei pane tähele, kuidas nad elu ära raiskavad. Ma ei hakka rääkima, et ärge suitsetage ja ärge jooge – kui meeldib, siis suitsetage ja jooge! Need kaks tegevust võtavad teie eluaega ära lõpust. Aga katastroof on see, et inimesed võtavad eluaega ära keskelt! Raiskavad aja ära. Vaat sellest mina aru ei saa.

Kullakesed! Kui teile ei meeldi siin ilmas olemas olla, siis mina ei saa teie eest teie elu meeldivaks teha. Väärtustage, et elus olete. Et te tohite viibida teiste inimeste hulgas. Et teil on õnn elada ühel ajal inimestega nagu Lennart Meri või Leonhard Lapin.

Teid ümbritsevad andekad inimesed – isver, mis põhjust on teil seda elu siis vihata?! Astuge suurtele inimestele ligi, õppige midagi, õigustage seda, et nad üldse teie peale vaatavad, et nad teist välja teevad, tehke midagi, lugege, ütelge midagi!

Ka kõige andekamad näitlejad tahavad mõnikord kuulda, et sa tegid selle rolli ikka päris hästi. Ehkki kõik teavad, et Ita Everil ei saagi midagi nässu minna – ma ei kujuta seda ette. Aga ikka ta tahab kuulda, et Itakene, et see, mis sa tegid, läks mulle korda!

Kas sina oled raisatud aja pärast kahetsenud?

Eks ikka olen. Mõnikord tuleb laiskus peale. Minu klassijuhataja Leida Allik oli see, kes ütles: «Tulge ja ütelge, kui te õppinud ei ole, et laiskus tuli peale!» Ja ükskord ma tegingi nii. Läksin ja ütlesin, et laiskus tuli peale. Ta ei uskunud oma kõrvu ja vaatas siis niisuguse pilguga, et rohkem ma seda kaarti välja käia ei julgenud.

Oleme vahel Marko Reikopiga koos teatris käinud – tema on hirmus teatraal –, ta ütleb, et teatud hetkel hakkan ma puhkima. Oigama ja ähkima seal kõrval. Siis enamasti lähen ma puhvetisse ja ei tule teiseks vaatuseks saaligi. Miks ma pean vaatama seda, mis on valesti lavastatud? Sest kui midagi tehakse hästi, ei tähenda see veel, et oleks õigesti tehtud. Kui tehakse väga hästi valet, on see õudseim, mis olla saab. Parem tehke õiget ja halvasti kui valet ja hästi!

Sa ei viitsi tihti ka raamatuid lõpuni lugeda, kui on Stendahlist kehvemini kirjutatud?

Ma ei viitsi neid kättegi võtta! Sest miks me üldse kunstiga tegeleme? See peab arendama meie kujutlusvõimet. Peab andma materjali, mida kombineerida uuteks kujunditeks. Kui paneme kokku Veneetsia gondli ja kuu, siis selleks peab olema gondel kuklas ja kuu laubal.

Vaja on kogemusi, mälujälgi. Ja kui ma loen mingit moodsat eesti proosat, siis avastan, et autorite kujutlusjõud on tönts. Nad võtavad mu aja ära ja ei rikasta mind kuidagi.

Või – on sul juhtunud õnnetust vaadata «Aktuaalset kaamerat»? Mitte sellepärast õnnetust, et seal oleksid halvad uudised, mis on kah muidugi tõsi, aga kui sul on õnnetus see saade lõpuni vaadata, siis pärast seda loetakse seal nn luuletusi. See on hirmus!

Ma paneksin rahvusringhäälingu direktsiooni selle eest vangi, et nad inimeste ettekujutust luulest lagastavad! Nad loevad mulle luule pähe ette ajaleheartikleid! Ja mis see inimesega teeb? Jään kuulama ja viis minutit minu elust on raisus. Kuidas ta julgeb tahta viit minutit minu elust?!

Kui me juba ajast räägime, siis aja suhtes kehtib lahutamistehe – sinu aastaid lahutatakse lõpust. See tähendab, et mingid lõbud maksad kinni viimaste eluaastatega, mis sageli polegi ihaldusväärsed. Liitmistehe aja puhul ei kehti, aeg on lahutuv. Aga aega saab rohkendada jagamise teel.

Matteuse evangeeliumis on kirjas, et Jee-sus toitis suure rahvahulga ära paari leiva ja mõne kalaga. Pärast jäi mitu korvitäit palukesi ülegi. See on mõistujutt. Kui hakata aega jagama, siis teda tekib rohkem. Saad oma elu muuta sisemiselt pikemaks, rikkamaks, õnnelikumaks, kestvamaks ja mõttekamaks, kui õpid aega õigesti jagama. Nii et aja imeline paljunemine toimub jagamise teel.

Millega sinu päev algab? Tõused vist väga vara?

Jah, aga tavaliselt jääb voodisse keegi magama ka. (Naerab.) Ja siis ma hakkan tööle. Loen või kirjutan midagi.

Möödunud nädalal tulin Madridist, tegin endale sünnipäevakingituse, sest ma ei olnud näinud Velasquezi «Las Meninast». Mõtlesin, et peaksin sellest maalist artikli kirjutama põhjusel, et sellest maalist on kõige rohkem kirjutatud.

Ostsin Madridi täikalt endale sulepea, sest kirjutan meelsasti käsitsi. (Tegelikult on mul nii palju pliiatseid, et kui neid vaatan, haarab mind masendus, sest ma ei jõua neid iialgi lõpuni ära kirjutada. See on peaaegu distsiplineeriv, kui teen sahtli lahti ja vaatan, kui palju häid pastakaid, kuldsulega sulepäid ja tindipadruneid mul on.)

Müüja küsis, et kas tahan sulepead proovida ka. Vastasin jaatavalt. Ja mul tuli kohe meelde Peep Vallaku novell, kuidas talunaine postkontorisse sulge ostma läks. Tahtis seda proovida, aga leidis, et uue sulega ei tohi vähetähtsat asja kirjutada. Ja kirjutaski kõige tähtsama asja, mis ta teadis: suur reheahi.

Ja mina kirjutasin seda ka Madridi turul. Müüja küsis: kas see on teie nimi või? (Naerab väga lõbusalt.) Ütlesin, et see on midagi suurt ja tähtsat. Ka mina olen suur ja tähtis, aga see asi veel tähtsam, sest ma ei osanud talle seda ei inglise ega hispaania keeles seletada. Ütlesin siis, et suur leivaahi, aitas küll talle. Verni Leivak! (Naerab veelgi lõbusamalt.)

Kati Murutar on öelnud, et oskad suurepäraselt ühendada madalat ja kõrget. Millest see tuleb?

Agulipoiss. Alguses elasime Katusepapi tänavas, käisin just paar nädalat tagasi oma lapsepõlve kõrget aeda vaatamas. Igavene kökats! Lasin seal sirelipõõsast lõigatud vibuga kobrulehti läbi, nooled lendasid siuh ja säuh. Agulis möödunud lapsepõlv annab mõõtme, et reaalsustunne ei kao ära.

Ma võin ka parkettidel liuelda, frakki kanda, olen ju lõppude lõpuks Tallinna aukodanik, võin märgid rinda panna ja raekotta minna, kui tahan, aga ma ei kaota kunagi reaalustunnet ning see võimaldab mul töötada reklaamis ja meedias.

Ma olen ka konsulteerinud kõiki Eesti erakondi, millest mõned on pildilt kadunud, aga mitte tänu minule. Mul pole ülemäärast aukartust mingisuguste ministrite ees, kellest enamik minu meelest oma tööga hakkama ei saa. Ise oleksin selles ametis ehk veelgi kehvem. Aga meil pannakse isegi presidendiks mingi jänki, kes igatahes mind küll ei esinda, mingit armastust ma tema vastu ei tunne.

Aga no istub oma aja ära, sööb lossis kullast taldriku pealt, ehkki ma ei tea, kes see idioot oli, kes talle ütles, et mine nüüd lossi elama ja võta kullast taldrik. Et saaksid süüa kalamarja, kui isu peale tuleb. Miks me peame üht inimest niimoodi üleval? Kujutage ette, me peame ju seda perekonda üleval – mis kuradi hea pärast?!

Ma tahaks kah lossis elada. Aga ma tahaksin elada teises lossis – juba vaatasin, et Kadrioru kunstimuuseumi kirdenurgas on Kristjan Raua kujundatud puidust tuba. Imearmas. Mõtlesin, et kui suureks kasvan, saan muuseumi direktoriks ja hakkan seal toas elama.

Ükskord lasid mind tädid sinna sisse, kui kell oli pool üheksa, sain silmitseda sealseid marmorskulptuure ja pildistada neid nii palju kui tahtsin. Aga selleks, et sisse saada, pidi tädisid tundma, osata neid ära rääkida, pead olema agulipoiss!

Mil määral sa iseenda mainekujundamisega tegeled? Miks sa käid näiteks Kroonika seksikate peol?

Sest kutsutakse. Ja viisakas inimene ikka läheb, kui kutsutakse. Mis mul saab selle vastu olla? Pealegi on minu üliõpilased väga seksikad. Poisid ja tüdrukud, mõlemad. Kui ma nende eest ahju taha ei poe, miks ma siis teiste eest peaksin?

Ja kui sa mõtled, et kliima soojeneb – liiga aeglaselt, vaata õue –, siis mis tähtsust sel on, kus keegi käib?! Sel pole mitte mingisugust tähtsust! Julgen isegi öelda, et Kroonikal ei ole tähtsust. Üks Kroonika ees või taga, see ei muuda maailma saatust. Õnneks on Goethe tuhat korda tähtsam kui üks Kroonika, ehkki Kroonika algab kõva k-ga.

Ma pean rahvast tundma, kui reklaami alal töötan ja valimiste ajal inimestele nõu annan. Ma pean teadma, keda Kroonika seksikaks nimetab, mis juttu nad omavahel räägivad. Pean tundma elu!

Ja ma tean, et minu lapsed ei jää nälga. Minu lapsed ei sure prügikasti taga, ei jää kodutuks. Ja kes on minu juures õppinud, see elab pika ja õnneliku elu.

Poeg Tristan töötab Eesti Filmi Sihtasutuses, aga millega su tütar Hedvig Pariisis tegeleb?

Ta õpib prantsuse-eesti simultaantõlget, ehkki prantsuse keelt pole ta koolis õppinud. Õppis nagu vendki Tartu Ülikoolis semiootikat, astus siis prantsuse filoloogiasse, ehkki polnud keelt õppinud, ja sai paremuselt teise tulemuse.

No mina küll ei tea, kus ta prantsuse keelt õppis! Me ei läinud abikaasa Sirjega kodus prantsuse keele peale üle, kui me ei tahtnud, et lapsed aru saavad, vaid saksa keelele. Ehkki saksa keelt ta oskab ka.

Tal on Prantsusmaal ka poiss, üks Nicolas, ja eks ta oma raha nüüd Pariisi ja Bordeaux’ vahel rongiga kihutades raiskabki. Ja see Nicolas on üks väga sümpaatne tegelane. Flöödimängija, nagu mu isa. Minul, kes ma lapsest saati pidin kuulama seda kõrva ääres undamist ja huilgamist, tuleb kohe kodune tunne peale.

Lapsed on otsekui sinu suust kukkunud?

Lapsed üldiselt suust ei kuku, kana muneb nokast. Ma olen õnnelik, et lastes on üle 50% Sirjet. Kui seal oleksin ainult mina, poleks nad pooltki nii toredad. Hella südamega, arukad, lahtise peaga, õpivad, saavad hakkama, head suhtlejad...

Mis on su senise elu suurim saavutus?

(Pikk paus.) Sa ei pane seda sisse! (Naerab.) Lihtsalt võtsin aega, mitu minutit mul läheb. Täiesti tundmatu. (Paus.)

Mulle ei jõudnud kohale.

Loodan, et mitte kellelegi ei jõudnud...

Tuleb elus olla! Küsimus on olemasolu strateegias ja taktikas: kuidas olla elus, kuidas olla õnnelik, kuidas võita sõpru ja vihata vaenlasi?

Vastus on: õppige nagu hullud! Kui teid kuhugi kutsutakse, siis ärge jätke minemata, kui tahetakse näidata, siis minge ja vaadake. Ärge vahtige niisama nagu varaanid lõunas.

Tutvuge inimestega, minge julgelt juurde, ajage juttu, vaadake, kas temalt on midagi õppida, ärge põlake inimesi ära! Ka sel, kes vaene või elult peksa saanud, ka temal on vaatenurk, mida sa varem ei teadnud. Elada tuleb intensiivselt, sest aeg, nagu öeldud, paljuneb jagamise teel.

Olen vahel mõelnud, et... Mul pole ju pensionisammast ega midagi. Olen mõelnud, et sel hommikul, kui mul pole enam ühtki ideed, mida päeva jooksul maha müüa, et selle eest raha saada ja see päev rõõmsalt ja kulukalt veeta... See päev, mis algab sellise hommikuga, on päev, mis ei väärigi elamist.

CV Linnar Priimägi

Sündinud 29. märtsil 1954

Tallinnas

Lõpetanud Tallinna 42. keskkooli, Tartu Ülikooli romaani-germaani filoloogina, magistrikraad kunstiajaloo alal, doktorikraad kultuuripsühholoogia alal

Töötanud õppejõuna, lavastajana, näitlejana, Tallinna linnavalitsuse nõustajana, ajalehe Edasi kultuuriosakonna juhatajana, Vanemuise teatri juhina jne

Tallinna teenetemärgi kavaler

Arvamus

Urmas Vaino

saatejuht

Linnar Priimägi on nagu ansambel Sigur Ros, mida on võimalik lõpuni mõista ainult pärast Islandil käimist. Linnar Priimäe mõistmiseks on vaja vaadata, mis toimus, õigemini kes toimus Tartus siis, kui ta oli alles ülikoolis, kui ta juhatas Edasis kultuurilugude sündimist ja Vanemuises teatrit. Ilma kõige selleta pole võimalik Linnarit põhjalikult lugeda. Samuti ei peaks Linnarit uurima väga lähedalt – mida rohkem valgust tema ümber on, seda rohkem see mees särama lööb.

Vitali Kuznetsov

Tallinna Ülikooli tudeng

Tudengite seas on Linnar Priimägi vaieldamatu autoriteet. Võiks öelda, et tegu on karismaatilise, lõpmatute teadmistega inimesega. Stiilne, maneer­lik, printsipiaalne.