Korrakaitsjate suu püsib lukus

Politseinikud jätavad enda ründamisest teatamata. Foto: Pm

Kriis politseis on viinud selleni, et vaid veerand patrullpolitseinikest vaevub teatama kõigist enda suhtes toime pandud rünnakutest, mis karistusseadustiku kohaselt on kriminaalkuritegu.

Sellise järelduseni jõudis tänavune sisekaitseakadeemia lõputöö, millega Postimehel võimaldati tutvuda pärast eraldi päringut. Miks? Lõputöö autor polnud oma nime laiemast avalikustamisest huvitatud ja seetõttu pole see töö avalikkusele kättesaadav.

Keeruline tõendada

Pealkirja «Korrakaitsepolitseiametnike vastu suunatud rünnete mõju» kandva lõputöö järeldus on hirmutav. Ehkki karistusseadustik näeb võimuesindaja suhtes toime pandud vägivalla või solvamise eest üheselt ette kriminaalkaristuse, on Eestis lastud asjadel minna kergema vastupanu teed.

Selgub, et enamik politseinikest võtab enda solvamist või füüsilist rünnet töö loomuliku osana. Lõputöös küsitleti 391 korrakaitsepolitseinikku, mis on umbes kolmandik kõigist Eesti patrullpolitseinikest.

Selgus, et vaid veidi vähem kui veerand (23,8 protsenti ehk 93 ametnikku) neist teatas hiljem kõigist enda suhtes toime pandud rünnakutest.

Veelgi hullem oli tõdemus, et politseis on rohkem (24,3 protsenti ehk 95 ametnikku) isegi neid töötajaid, kes pole pidanud vajalikuks teatada ühestki nende vastu toime pandud ründest. Seda põhjusel, et nad on enamasti suutnud konfliktolukorra ise lahendada. 38,4 protsenti vastanuist tunnistas, et andsid teada vaid osast rünnetest.

Lõputööst selgub, et sugugi kõik teatamata jäänud juhtumid pole tühised. Nii näiteks jätsid suusõnalisest rünnakust hiljem teatamata isegi need 43 politseinikku (11 protsenti) vastanuist, kellele nende aadressil kõlanud solvangud hiljem vaimseid kannatusi tekitasid.

Tervelt 20 ametnikku (5,1 protsenti) jätsid teatamata rünnakust, mis rikkus nende varustust ja vormiriietust. Kolm politseinikku jätsid aga teatamata ründest, mille tõttu olid nad hiljem sunnitud võtma haiguslehe. 19 politseinikku (4,9 protsenti) jätsid teatamata ründest, kus nad said küll kehalisi vigastusi, ent need ei vajanud hilisemat arstiabi.

Rünnetest teatamata jätmise põhjused on erinevad. Näiteks mainiti sageli, et löömistest ja politseinike pihta sülitamisest ei teatata üldjuhul seetõttu, et nende rünnetega lihtsalt ei tegelda või siis jääb alustatud kriminaaluurimine märkimisväärse tulemuseta.

72 ametnikku (18,4 protsenti vastanuist) leidis, et kriminaalasju lõpetatakse liialt kergekäeliselt, 63 ametnikku (16,1 protsenti) pidas aga hilisemaid karistusi liialt kergeks. 44 vastajat (11,2 protsenti) märkis, et juhtkond ei paku neile kui kallaletungi ohvrile mingit tuge.

Lisaks olevat mitmed solvamised toimunud tunnistajate juuresolekuta ja nii olevat selle hilisem tõendamine politseinike arvates keeruline. Koguni 147 vastanut (37,6 protsenti vastanutest) ei pidanud end verbaalse rünnaku puhul ohvriks ehk Eestis on tekkimas olukord, kus paljud politseinikud lepivad enda sõimamisega.

Seetõttu seab lõputöö autor kahtluse alla fakti, et teenistuse jooksul on rünnatud 62 protsenti kõikidest patrullpolitseinikest. Pigem tuleb rünnakuid ette palju rohkem, nendib autor.

Autoriteeti napib

Seda, et politseinikevastane vägivald on jõudnud statistilisse haripunkti, tõestab ka värskelt Postimehe palvel justiitsministeeriumis võimuesindajate suhtes toime pandud vägivallakuritegude sisu kiire analüüs. See näitab, et keskmiselt on prokuratuur alustanud tänavu politseinikevastaste rünnete lahendamiseks kriminaalmenetlust kahel korral nädalas.

Kaheksa kuuga alustatud 65 kriminaalmenetlust politseiametniku suhtes toime pandud vägivallajuhtumite asjus on absoluutne rekord.

Mis põhjusel küsitluste põhjal rahva seas aina suuremat, praegu 85-protsendilist populaarsust nautiva ametkonna tavatöötajaid üha enam rünnatakse, vajaks kindlasti eraldi analüüsi.

Tõsi, enamik tänavusest 65 vägivallajuhtumist on seotud suuliste rünnakutega. Sellistega, kus politseinikku ähvardatakse kas tappa või talle lihtsalt viga teha. Ent ometi näitab see kasvavat lugupidamatust tänavatööd tegevate politseinike suhtes.

Sellise tõdemusega nõustub osaliselt ka politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna operatiivbüroo juht Toomas Malva.

«Politseinikud näevad, et nende ründamine ei too kaasa mõjusat ja kiiret karistust. Inimesed omakorda tunnevad, et nad võivad politseinikele vastu hakata ja karistus selle eest ei ole vältimatu. Nii see asi paisub,» ütleb ta.

Õigusteadlased asuvad viimasel ajal seisukohale, et politseiniku suuline ründamine ei tohikski olla kriminaalkuritegu.

«Mina julgen sellele seisukohale väga vastu vaielda. Kui tavakodanik võib solvangu eest taanduda ja lihtsalt lahkuda, siis politseiniku puhul on eemaldumine välistatud,» lausub Malva, kelle hinnangul mõjub saba sorgus taandumine hävitavalt politseiorganisatsiooni autoriteedile.

Malva sõnul töötab amet praegu intensiivselt olukorra normaliseerimise kallal ning kavatseb aasta lõpuks õigusloome parandamiseks teha oma ettepanekud.