Kodu Austraalias, kodumaa Eesti

Eesti kodus Tallinnas: Malle Tohver ja Arvo Tinni panid leivad ühte kappi tosin aastat tagasi. Foto: Peeter Langovits

Maakera kuklapoolel elav Malle Tohver on andnud nii arsti kui ka poliitikategelasena märgatava panuse Eesti heaks. Tema abikaasal, insener Arvo Tinnil oleks anda vähemalt samapalju. Kas siinmail leiduks selle oskusteabe hindajaid ja kasutajaid?

Arvo Tinnil (77) on unikaalsed oskused ja kogemused, mille rakendamine võiks Eestis igaühe elu siledamalt kulgema panna. Ta on Austraalia – ja pole ehk liialdus väita, et küllap kogu maailma – vilunumaid betoonteede ehitajaid.

Tinni rajatud Warringah’ hiiglaslik kiirtee Sydneys peab juba 43 aastat vaatamata meeletule liikluskoormusele veatult vastu. «Seal ei ole ühtegi pragu sees,» nendib Tinni. Siis lisab: «Üks tegelikult on... Aga see on nii väike, et pole märkimist väärt.»

Tinni abiellus tosin aastat tagasi teise Austraalia eestlase, Malle Tohveriga (76), kes on olnud poolteist kümnendit Eesti aupeakonsul Sydneys ning andnud tuntava panuse Eesti perearstisüsteemi loomisse. Kõlab vast pisut läilalt, aga nende teineteise taasleidmise lugu võiks köita nii mõnegi filmistsenaristi või vähemasti novellisti huvi.

Tinni ja Tohver võtsid Arteri vastu oma Tallinna merelähedases korteris, mille rõdult ja suurtest akendest avaneb lai vaade vanalinna suunas. Tinni paistab küll üliasjalik insener, aga rabab oma erksa huumoriga. Mehe sõnul on nad abikaasaga nagu kaks vastaspoolusega magnetit: «Malle on aristokraatlik ja mina olen maalähedane.»

Olete juba kolm kuud Eestis veetnud. Kas hakkategi nüüd sagedamini siin elama?

Tinni: Jah, nii kaua, kui tervis lubab. Aga ma teen siin ka Austraaliasse tööd. Mul on nurga taga (osutab teisele toale) väike büroo.

Tohver: Hea on Austraalia talvest ära tulla.
Tinni: Mis on sama nagu praegu siin.

Tohver: Seal oli üks päev juba 30 kraadi sooja. Ja Eestis tehakse suvel palju näidendeid ja kontserte ja festivale.

Kas siis Austraalias neid ei toimu?

Tohver: Austraalia on tohutu maa, sa ei saa seal inimesi kokku nagu siin, kus tullakse mõisasse kontserdile või näidendit vaatama.

Tinni: Vabaõhunäidendeid ei ole Austraalias üldse.

Lahkusite juba lapsena Eestist ja jõudsite teismelisena Austraaliasse. Kui palju pidite pingutama, et seal sisserändajatena otsa peale saada?

Tinni: Läksime seal kõik [eestlased] kooli ja 90 protsenti läks ülikooli. Meie generatsioon on hästi edasi saanud just seepärast, et meil on hea haridus. Ja meie vanemad töötasid kõvasti, et nende pärdikud saaks ülikoolist läbi.

Tohver: Ma loen seda immigrandi mentaliteediks. Vietnamlased on klassikaline näide sellest, kuidas püütakse heale järjele saada ja töötatakse metsikult. Aga praegu on meil jama põgenikega, kes tulevad Iraanist, Iraagist, Afganistanist, you name it [kust iganes]. Võib-olla enamik neist on majanduspõgenikud.

Tinni: Nad on kõik rahamehed. Nad lendavad lennukiga Indoneesiasse, siis viskavad paberid üle parda, et Austraaliasse saada.

Tohver: Kui meie Austraaliasse läksime, oli see esimesi maid, kes avas oma uksed, sest tööjõudu oli hirmsalt vaja. Esimesed minejad olid sinisilmsed blondid, minu õde nende seas, peamiselt balti rahvad ja mõned ukrainlased. See oli multikultuursuse algus Austraalias.

Tinni: Kuni 1958. aastani võis ainult valgeid vastu võtta. Kui olid päevitanud, siis ei saanud sisse. Nüüd tuleb igasuguseid. Viimase 10–15 aastaga on tulnud 350 00 moslemit.

Kuidas Austraalias kauem elanud inimesed neisse suhtuvad?

Tinni: Kõva häälega, nagu siin, ei julge keegi midagi ütelda. Aga keegi ei ole poolt.

Malle, te olite aastail 1995–2009 Eesti aupeakonsul Sydneys. Kui palju uute sisserändavate eestlastega muret oli?

Tohver: Minu ajal ei olnud veel nii palju probleeme, sest eestlasi oli vähem. Aga nüüdsel ajal on noortega küllaltki probleeme. Isegi kerge kriminaalne element hakkab sisse lööma. On autoõnnetusi ja haigestumisjuhtumeid, kus ei ole kindlustust. Üks poiss ronis keset Austraaliat Uluru kalju otsa, kukkus alla ja sai surma. Siis tuli palju teha, et tema tuhk saaks lõpuks Eestisse saadetud. Pärast seda on näiteks kaks noort endalt elu võtnud.

Mis juhtus?

Tohver: Ma ei tea. Ja kui teaks, siis ei ütleks.

Mis mulje uus eestlaste põlvkond Austraalias jätab? Õnneotsijad?

Tinni: Nad tulevad, et näha teistmoodi maailma. Vanasti mõtlesid, et tulevad ja teenivad suurt raha. Aga nüüd on vist aru saadud, et ega sul palju üle jää, sest elamine on kallis.

Tohver: Meil endil oli hiljuti kolm noort poissi Märjamaalt, töötasid meil ja mujal ka. Üks läks ananasse korjama. See kestis küll vaid ühe päeva, sest ananassitaimed torkasid ja ta pidi töökohta vahetama.

Tinni: Malle juures on ka Lennart Meri elanud. Üks sell, kes kunagi mõnda aega meie juures elas, pöördus tagasi Eestisse, ja politsei ajab teda taga, sest tal on 1300 dollari eest liiklustrahve maksmata.

Kas teie tunnete end rohkem austraallase või eestlasena?

Tinni: Muidugi eestlasena! Aga mu pojal Alaril, kes töötab suures liikluskontrolli keskuses, on selline definitsioon: et mina olen Eesti austraallane ja tema on Austraalia eestlane. Kui järele mõelda, siis seal on tera sees. Alaril on austraalia naine. Alar ise räägib eesti keelt. Malle lapsed räägivad ka eesti keelt.

Tohver: Mu poeg Robert elab ju Eestis, ta on siin tervislike jookide firma Boost Juice CEO [tegevdirektor]. Tütar Linda on abielus poola ja prantsuse juurtega sinisilmse brasiillasega, neil on kaks last. Ta elab meie juurest 600–700 km kaugusel, nii et külla tuleb lennata.

Arvo, kui kindlalt te end omal ajal ligi poole tuhande inseneri ja rohkem kui 10 000 töömehe ülemusena tundsite?

Tinni: Olen väga uhke selle üle, et minu tööde peal ei olnud kunagi streiki. Kui sa oled... (kirjutab paberile sõnad: fair, õiglane; firm, kindel; ja friendly, sõbralik) – ja just selles järjestuses –, siis mehed teavad seda. Kui nad midagi valesti tegid, siis nad minu käest ikka said ka. Ja ma olin alati kõige pikem kah.

Kui pikk?

Tinni: Vanasti olin 198 cm. Nüüd 195, olen kokku vajunud. Mul on maakera külgetõmbejõud ka juures (osutab kõhule).

Tohver: Kui koju läheme, algab jälle dieedi pidamine. Arvole meeldib palju sealiha süüa. Austraalias teen seda harva, sest seal passin peale, kas see on rasvane või mitte.

Tinni: Vaata, kuidas minu järele vaadatakse – midagi süüa ei saa!
Tohver: Ta saab kodus värskekapsasuppi hommikuks, lõunaks ja õhtuks ja sellega kaotab ilusasti oma kilod.

Olete suvel Eestis ringi sõitnud. Mis mulje jätavad Eesti teed?

Tohver: Kõige hullemad teed on Tallinnas. Kahju, sest see jätab halva mulje inimestele, kes siia tulevad – see näitab neile hooletust.

Tinni: Uued teed on väga hästi tehtud. Aga pisar tuleb silma, kui sõidan sama teed järgmine aasta ja näen, et juba on roopad sees ja parandatakse auke. Mulle on arusaamatu, mispärast see juhtub.

Milles siis ikkagi asi? On meil pinnas soine või ehitustöö vilets?

Tinni: Pinnas on savine ja soine küll, aga selle vastu saab üht-teist ära teha. Aga miks roopad tekivad – vaata!

Tinni haarab paberi. Pakun talle käigult pastakat. Kuid ta võtab rinnataskust oma pliiatsi, lausudes: «Inseneril on alati kirjapulk taskus!» Ta joonistab maantee läbilõike, seletades:
Teed ehitades pannakse pealmise kihi ligidale killustikukiht vahele, et vesi saaks sealt läbi joosta.

Kui suured veoautod sõidavad, virutavad need sinna vett kõvasti sisse. Soolavesi sulatab lubjakivi üles ja veoautorattad suruvad selle kihi saviks.

Mis peaks tegema, et nii ei juhtuks?

Tinni: Kivi, millest killustikku tehakse, on vale. Soomes kasutatakse graniiti ja tuuakse ka mujalt Euroopast kivi sisse – see on muidugi kallis. Aga kui kallis on teed 20 aasta jooksul parandada, sest juba aasta pärast valmimist hakkab see lagunema!

Seega tuleb nüüd kutsuda appi teid, kes te olete Austraalia kuulsamaid ja edukamaid betoonteede insenere?

Tinni: Kõik ütlevad, et betoon on kallis, Eesti on väike riik, siin on külmad ja soojad ilmad. Kõik see on jama, mis ma kuulen, et ei saa teha! Sildu ehitatakse ju ka betoonist ja need peavad soolases merevees vastu. Et on külm? Nagu Eesti oleks ainuke maa maailmas, kus on külm! Igasuguseid vabandusi leitakse.

Ütlen üht: kui sa oled insener, siis sul ei tohi probleeme olla. Sul peavad olema ainult väljakutsed, kuidas probleemist üle saada.

Tinni näitab joonistel ja arvutustega, et Austraalias maksab betoontee hooldus 20 aasta peale kolm dollarit ruutmeetri kohta. Asfalttee hooldus maksab 55–65 dollarit ehk 20 korda rohkem.

Aga betoontee tegemine on kuuldavasti kallim kui asfalttee tegemine, kas pole nii?

Tinni: Betooni on nelja sorti, ja erinevus nende vahel on nii suur, nagu sõidaksid Volga või Rolls-Royce’iga.

Tinni otsib välja järjekordsed andmed. Ta näitab, et kõige odavam betoon koos hooldusega maksab 99 dollarit 20 aasta peale, nn Rolls-Royce’i betoon, mis hooldust peaaegu ei vaja, 101 dollarit. Asfalttee tegemine koos järgneva hooldusega maksab 107 dollarit.

Nii et selle arvutuse järgi oleks Eestis betoontee ehitamine mõttekam kui asfalttee ehitamine?

Tinni: Muidugi! Ütleme, et Tallinnast Tartusse on 200 km, ja et tehakse neljarajaline tee, mis on 20 meetrit lai. See tähendab, et tee pinda kokku on neli miljonit ruutmeetrit. Kui võtame betooni ruutmeetri hinnaks 100 dollarit, saame betoontee ehituse ja hoolduse hinnaks 400 miljonit dollarit 20 aasta peale. Asfalttee hinnaks saame 428 miljonit dollarit

Lisaks loetleb Tinni suure hulga betooni muid eeliseid. Esiteks on betooni eluiga 40 aastat, asfaldil 20 aastat. Samuti on betoontee hoolduse ja parandamise hind palju väiksem. Ja kuna betoon vajab vähe hooldust, siis ei pea parandustöödeks teid kuigi sageli sulgema.

Betoonis on umbes kaks protsenti õhumulle, asfaldis aga 5–6 protsenti, ja betooni õhumullid on väiksemad, mis tähendab, et betooni saab imbuda vähe vett, mis seal külmaga väga paisuks ja sedasi teed lõhuks.

Ja üks Rootsi uuring näitab, et betooni peal sõites on bensiinikulu 1,1 protsenti väiksem kui asfaldil sõites. Aga ma ei taha sind üleöö inseneriks teha...

...ega see välja ka tuleks. Sellegipoolest kahtlen, et üks asi võib olla nii hea, et sel ainsatki puudust pole.

Tinni: Jah, betoontee ehituse käivitamishind on suur. Sul peab olema sealsamas betooni segamise jaam, sest kui tee-ehitusmasin hakkab liikuma, peab ta liikuma meetri minutis ja liikuma kogu aeg, mitte seisma.

Tinni teeb veel ühe arvutuse: kui töötada kümme tundi, saab ühe päevaga teha 600 meetrit betoonteed. Ehk teisisõnu: 180 km Tallinnast Tartuni saaks valmis teha 300 päevaga.

Selleks, et betoontee ehitus oleks tasuv, peab see olema küllalt suur projekt. Aga kui Eesti ostab laotusmasina ja segamismasina, saab nendega ka Lätisse ja Leetu ja igale poole mujale minna.

Kas räägite nüüd Eesti valitsusele augu pähe?

Tinni: Minu töö ei ole auku pähe rääkida, aga kuna olen 52 aastat õppinud seda asja ja õpin iga aasta veelgi, siis oleks mul eestlasena kahju, kui ei ole kellelegi seda, mida olen õppinud, edasi anda.

Kunagi oli Ameerika betoonteede ehitamisel kõige ees, aga nüüd käib California osariik meilt Austraalias eeskuju võtmas. Nii et päris tubakad me seal ei ole. Aga et ma tuleks siia midagi peale suruma – seda ei.

Kui alustasite teede ehitamist sisuliselt nullist, kas kartsite ka, et äkki keerate midagi tuksi?
Tinni: Kui inseneril on hirm, siis ta on vales kohas. Mis insener ma olen, kui hakkama ei saa!

Aga, kas kunagi on midagi vussi läinud?

Tinni: Kui olin noor ja tulin ülikoolist, pandi mind kohe vastutavaks inseneriks, kellel on oma meeskond, ja saadeti maale, et mõõtke välja 10 km ja tehke tee – siin on raha.

Meil oli raha üle hea meel, aga keegi ei teadnud, kui palju tee maksma läheb. Viimase pinnasekihi panekuks raha enam ei jätkunudki. Mu boss ütles, et kuule, suska bituumen ja killustik peale, ja kui raha saab, siis paneme ka viimase kihi peale.

Viie aasta pärast hakkasid sinna juba augud tekkima. Kui sul ei ole piisavalt kihte pandud, siis ükskord annab teekate järele. Iga kord, kui sealt üle sõitsin, panin silmad kinni ega julgenud kellelegi öelda, et mina selle ehitasin. Läks kümme aastat, enne kui viimane kiht peale sai.

Malle, te olete arstiks õppinud. Meie vestluse algul lausus Arvo, et jääte Eestisse käima seni, kui tervis lubab. Kas see tähendab, et kui tervisega tekib probleeme, eelistate Austraalia arste?

Tinni: Kodus [Austraalias] on odavam surra kui välismaal.

Tohver: Meil on hea tervisekindlustus, teame häid arste, kelle poole näiteks südameprobleemidega pöörduda. Kui siin midagi juhtub, siis küllap leiab ka Eestis tutvuse kaudu häid arste – Eesti on ju nii väike maa.

Tinni: Ma tegin sinust peaaegu inseneri, nüüd näitan, kuidas saaksid kiiresti arstiks. Vaata, siin on Malle raamat «Preventsioonist perearsti praksises». Ükskõik, mis haigus sul on, kui lähen perearsti juurde, ütleb ta mulle kõigepealt: kaota pool oma kaalust. Siis, et käi nädalas 50 km. Jäta suitsetamine maha. Pisarat viinagi ei tohi võtta. Kui nii teed, siis üldse haigeks ei jää.

Olete mõlemad omal alal edukalt hakkama saanud. Kui raske oli teil head haridust saada?

Tinni: Kui Sydneys kooli läksin, oli seal poolteist miljonit elanikku ja ainult üheksa riigigümnaasiumi. Nendesse oli väga raske sisse saada. Igal põhikoolil oli oma kvoot, kui palju sai gümnaasiumi. Tüüpiline austraallane üldse ei mõelnud, et edasi õppida. 95 protsenti ootas, et saab 15 täis, sest siis saab tööle minna.

Tohver: [Pealinnas] Canberras oli ainult kolm kooli, kui ma Austraaliasse jõudsin. Mu õde käis gümnaasiumi direktoriga minu eest rääkimas. Direktor küsis, et miks ma peaks tahtma gümnaasiumi tulla, sest tütarlapsed lahkuvad koolist nagunii pärast keskastet. Mentaliteet oli selline, et tüdruk – tema nagunii haridust ei vaja. Lõpuks direktor siiski otsustas, et las ma proovin.

Kuidas te end kaugel ja võõral maal algul üldse tundsite?

Tinni: 15-aastaselt olin juba 195 cm pikk, teised nolgid olid kõik niisugused (näitab endale rinnuni). Kui hommikul kooli läksin, siis iga pärdik küsis, mis ilmastik seal üleval on. Aga kui inglise keelt ei oska, siis ei oska ka vastata.

Ükspäev kooli direktor kuulis seda – ta oli ka pikk mees –, kutsus mind enda juurde ja ütles, et kui mõni sell veel küsib, mis ilmastik seal üleval on, siis ütle, et see on palju parem kui taguotsa kõrgusel. Järgmine nädal ei küsinud enam keegi midagi.

Tohver: Olin 13 või 14, viibisime emaga läbikäigulaagris, 150 km Sydneyst. Kui laagrist välja saime, kutsuti mind külla Austraalia perekonda, kus anti süüa soolikatest tehtud toitu, mis oli peterselli soustiga serveeritud. Ma ei suutnud seda süüa.

Ometi söön peaaegu kõike. Samuti mäletan, et kui kord emaga bussis eesti keeles rääkisime, siis keegi küsis, miks me inglise keelt ei räägi, kui oleme Austraalias. Meist pidid saama good new Australians, head uued austaallased.

Te tutvusite juba ülikooli ajal?

Tinni: Mina olin täitsa tõsine, aga Malle viskas mind välja. Ükspäev ütles ta, et sinust saab insener, minust arst – me üldse ei klapi kokku!

Seni olite klappinud?

Tinni: Ikka olime. Paar aastat või nii. Ülikooli ajal olime head sõbrad, käisime ja hoidsime kätt jne. Koos me ei elanud. Siis sai asi uuesti üles võetud 40 aastat hiljem (näitab pilti abiellumisest) – see on meie tagaaias aastal 2000.

Kuidas te uuesti kokku saite?

Tinni: Malle helistas mulle.

Tohver: Ei, Arvo helistas mulle.

Tinni: Olime mõlemad lesed.

Tohver: Mina olin 20 aastat lesk olnud ja Arvo kaks aastat.

Tinni: Mõtlesin, et üksinda elamine ei kõlba midagi, kuigi olin hästi organiseeritud: pesin ainult kord kuus pesu, kogu riidekremplist oli igat asja kuu jagu olemas. Aga mõtlesin, et midagi peaks ette võtma.

Tohver (humoorikalt): Et oleks ikka üks naine, kes su pesu peseks ja süüa teeks.

Tinni: Helistasin Mallele ja ta küsis, millal mul on palgapäev, et viigu ma teda sööma.

Tohver: Samal õhtul ütles ta, et paneme leivad ühte kappi. Mulle oli kõige olulisem, et ta suitsetamise maha jätaks, mida ta ka tegi. Ma ei oleks muidu abiellunud temaga.

CV
Arvo Tinni
Austraalia teedeinsener

Sündinud 17. juunil 1935 Keilas
1944 sügisel põgenes perega Saaremaa kaudu Danzigisse
1950 kevadel jõudis Itaalia kaudu Austraaliasse
1959 lõpetas Uus-Lõuna-Walesi ülikooli tsiviilinsenerina
1960–1990 töötas Uus-Lõuna-Walesi osariigi maanteeametis, lõpuks peainsenerina
Praegu konsultatsioonifirma Tinni Management Consulting tegevdirektor
1962–1985 kestnud militaarkarjääri lõpus tõusis koloneliks, talle allusid Uus-Lõuna-Walesi kaitseliidu inseneriüksused
Esimene abikaasa Virve Paurson suri 1998. Poeg Alar


Malle Tohver
Austraalia arst ja Välis-Eesti
poliitikategelane

Sündinud 19. oktoobril 1935 Tartus (neiupõlvenimi Kald)
Põgenes 1944 õe ja emaga Saaremaalt viimase paadiga Saksamaale, isa major Robert Kaldi arreteerisid venelased 1941 ja lasid maha Norilskis 1942
1949 kevadel jõudis Austraaliasse
1959 lõpetas Sydney ülikooli arstiteaduskonna, seejärel täiendas end Inglismaal
Töötanud 35 aastat Sydneys perearstina
1995–2009 Eesti aupeakonsul Sydneys
Edendanud kultuurisidemeid Eesti ja Austraalia vahel, aidanud ellu kutsuda Eesti perearstisüsteemi
Esimene abikaasa Avo Tohver suri 1981. Poeg Robert ja tütar Linda

Arvamus

Märt Puust
Maanteeameti peadirektori asetäitja ehituse alal

Põhjamaade senised kogemused betoonkatete ehituse valdkonnas on olnud pigem negatiivsed.
2006. aastal tunnistas Soome maanteeamet usutluses ajakirjale Tekniikka ja Talous, et katselõikudelt saadud kogemuste põhjal ei ole betoonkatted osutunud nii vastupidavaks, kui arvati, ja seda vaatamata asjaolule, et betoonkatte ehitus on ligikaudu kaks korda kallim asfaltbetoonkatte maksumusest. Katselõikude tasuvusarvutustes arvestasid soomlased, et betoonkatteid on mõttekas ehitada teedele, mille keskmine liiklussagedus on suurem kui 15 000 autot ööpäevas.

Selliseid teid on Eestis vähe ja arvestades veel betoonkatete ehitamiseks tarvilike mehhanismide ostuks või rentimiseks vajalikke suuri kulutusi, samuti geoloogilisi iseärasusi ning kohalike materjalide omadusi, mõjutavad need asjaolud negatiivselt betoonkatete tasuvust Eesti tingimustes.

Ka Norras ja Rootsis pole betoonkatete ehitus üksikutest katselõikudest kaugemale jõudnud. Sellele vaatamata oleme avatud ideedele, kuidas Eesti teede iga ja vastupidavust suurendada.