Kui on tõesti nii, et mida võrdsemaks muutub haridussüsteem, seda ebavõrdsemad ja erinevamad on tulemused, siis mida peaks järeldama Eesti?
Ükski kool ei tee vähevõimekast lapsest võimekat
Tarmo Strenze (pildil) Tartu Ülikooli sotsioloogia osakonnast on uurinud kooli mõju laste õpitulemustele. Seda võrreldi perekondliku ja koduse tausta mõjuga, mitte kaasasündinud intelligentsusega, kuid tulemused olid samad. Eestis on kooli mõju õpitulemustele ümmargune null.
Jah, kool lisab teadmisi ja võimeid, aga selliste vahedega, nagu lapsed 1. klassi tulevad, nad ka lõpetavad. Pole vahet, kas käid Tallinna eliitkoolis või hoopis Kapa-Kohilas. Üksiktasandil võib erandeid olla, aga laias laastus on asjad nii.
Iseenesest on see hea uudis, aga hariduspoliitikat tehes võib kohe edasi küsida: mis me siis üldse teha saame? Eriti kui need väikesed teadmised kooli mõju kohta viivad ebamugavate järeldusteni. Näiteks Strenze tehtud uuringust selgub, et kui kooli omadused veel omakorda tükkideks lüüa ja vaadata nende üksikkomponentide mõju õpilaste tulemustele, siis näiteks pole vahet, kas kool on materiaalselt heas või halvas seisus.
Aga kas on mõni poliitik, kes julgeks öelda, et teate, me ei peaks nende investeeringutega koolidesse liiga palju pingutama, sest õppeedukust need niikuinii ei mõjuta?
Või mida teha teadmisega, et koolides, kus on keskmisest staažikamad õpetajad, on õpitulemused keskmisest kehvemad? Kas keegi kujutab ette, et haridusminister Jaak Aaviksoo läheb riigikogu ette ja ütleb: «Teate, mul on ettepanek, see põhineb teaduse viimasel sõnal, see on kõige ratsionaalsem ja efektiivsem viis – kõige suuremat palka peaksid saama värskelt kooli tulnud õpetajad, ja mida vanus edasi, peaks väiksemaks peaks õpetajate palk muutuma.»
See on täiesti vastupidine praegusele õpetajate tasustamise süsteemile ja õpetajaskond sööks ära sellise, kes seda muuta tahaks.