/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2012/08/02/1249450t1h9e64.jpg)
Mõne kuuga sadu tuhandeid inimesi vastu võtnud Lennusadam ja Teletorn nendivad, et hoolimatud külastajad pole neile võõrad. Abinõuna on tihendatud järelevalvet ja loodud koguni eksponaatide varuosade ladu.
Hoolimatud käed lõhuvad armastatud muuseumides eksponaate
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Külastajate hulgas on paraku selliseid, kes arvavad, et kui asi liigub, siis tuleb seda sikutada, kuni küljest ära tuleb. Jõuga minnakse asjade külge ja küüned käivad kleebiste taha,» kirjeldas juhtumeid Tallinna teletorni juhataja Riina Roosipuu.
Aprillis uksed avanud teletornis on käinud 105 000 inimest. Roosipuu möönis, et asutus on keeruline külastusobjekt – turvanõuete tõttu pääseb torni korraga vaid 100 inimest ja tunnised ooteajad pole harvad. Kui turistid lepivad järjekorras seismisega paremini, siis kohalike seas tekitab see pahameelt, mis päädinud kümmekonna kaebekirjaga. Pole ime, et kärsitus elatakse välja ka muuseumis.
Esimestel töönädalatel murti ära plastmassist mikrofonijalg, millele tuli leida metallist asemik. Remonti on vajanud ka 22 robotseene detailid, mis reageerivad külastajale infrapunaanduritega ja mõeldud edastama teavet tuntud eestlaste kohta.
Üks hinnalisemaid ja õrnemaid eksponaate on telestuudio, mille arvuti lõpetab töö siis, kui külastajad sellele piisavalt mõtteaega ei anna. «Kui inimesed närviliselt vajutavad, siis arvuti aeg-ajalt ei saa sellega hakkama ja siis restardist enam ei piisa.»
Teletorni ekspositsiooni kokkupanekul osalenud ja praegu Lennusadamat juhtiv Ott Sarapuu ütles, et rikked on hind, mida tuleb maksta interaktiivse ekspositsiooni eest. Klaasvitriinidega muuseumid on minevikku vajunud ja inglise kolleegide kogemus näitab, et kui 75 protsenti eksponaatidest külastuspäeval töötab, on seis hea.
Lennusadama mustemad päevad olid vahetult pärast avamist mais, kui lühikest aega olid rivist väljas 3-4 atraktsiooni ja ühele kaebuse esitanud perele tuli piletid hüvitada.
Pelgalt paar päeva pärast avamist murti robustselt kahe lennusimulaatori juhikud. «Need varuosad pidime tellima Ameerikast. Nüüd me tekitame endale varuosade ladu Eestisse, et kui midagi juhtub, siis meil on osad olemas. Need asjad ei ole sellised, et lähen poodi ja ostan,» kirjeldas Sarapuu. Kuna simulaator vajab põhjalikku juhendamist, hoitakse nüüd nädala sees kasutuses vaid ühte kahest lennukist.
Ka õhutõrjesimulaatoris kasutatav raskekuulipilduja niivõrd populaarne, et sõjaoludesse loodud relval tuleb iga 2-3 nädala tagant päästikuvedru välja vahetada. «Me ise naerame, et kui see raskekuulipilduja mõtles, et tuleb muuseumisse oma vanaduspõlve veetma, siis nüüd on tal tööd nii palju, et ei jaksa ära teha.»
Murelikuks teeb ka suhtumine umbes 1550. aastast pärinevasse ja keerukalt konserveeritud Maasilinna laevavrakki, millele osadel külastajatel on tulnud pähe peale ronida. Nüüd kaalutakse laevale ligipääsu piiramist.
Kõigele vaatamata on nii Roosipuu kui ka Sarapuu ühte meelt, et eksponaatide katkiminekus pole suurt külastajate hulka arvestades midagi ebaloomulikku ja eestlased hoiavad oma muuseume üldiselt hästi. Sarapuu sõnul tasub muuseumisse tulla kõhklusteta, sest ka algusnädalatel tehnikat kummitanud «lastehaigused» on läbi põetud. «Viimased poolteist kuud on olukord olnud hea või väga hea,» ütles ta.