Silver Meikar: ma ei taha, et kedagi pandaks vangi

Poliitikute hirm: paljudel musta minevikuga erakondlastel on põhjust karta, mida Silver Meikar oma sülearvutis järgmisena kirjutab ja ajakirjanduses avaldab. Foto: Peeter Langovits

Reformierakonna kahtlased ja küsitavad rahaasjad päevavalgele tirinud Eesti innukamaid inimõiguste kaitsjaid hoiatab, et kui pärast Silvergate’i lahvatamist jätkub kõik ikkagi vanaviisi, kasvab paratamatult peale veelgi küünilisem põlvkond.

Silver Meikar (34) ajas oma pikavõitu, kergelt sorakil juuksed maha. Mitte sellepärast, et vaenlased teda pärast pooleteise kuu tagust artiklit, kus ta tunnistas musta raha kantimist Reformierakonna kassasse ja kiskus sedasi paljaks kogu Eesti poliitika ammuse rahastamisskeemi, tänaval ära ei tunneks. Juuksed ajas ta lühemaks hoopis sellepärast, et sõitis enne võidupüha ja jaanipäeva kolmeks nädalaks Kagu-Aasiasse Birmasse. Seal tuleb olla valmis vihmaperioodiks.

«Kui pea saab märjaks, on pikkade juustega vastik olla,» põhjendab ta.

Meikar ei lennanud Birmasse lusti pärast ja lulli lööma. Vastupidi. Paljureisinud mehena – eelmise riigikogu väliskomisjoni liikmena troonis ta ühel aastal isegi enim reisinud rahvasaadikute edetabeli tipus – kinnitab Meikar, et Birma on suuremaid hirmuriike, kus inimesed kardavad võõramaalasega suhelda.

Seal, kus suur süsteem inimestele liiga teeb, olgu siin- või sealpool Eesti piiri, on Meikar sageli hakkajana platsis. Valgevene diktaatoril Alaksandr Lukašenkal on põhjust kahtlustada, kas just Meikar polnud üks neist, kes paar aastat tagasi tema jalgealust kõikuma aitas raputada.

(Vestlus kulges sina-vormis, sest oleme mõlemad lõpetanud Tartus Miina Härma gümnaasiumi.)

Kui oleksid sellise erakondade rahastamisskeemi, nagu Eestis, paljastanud Birmas, siis huvitav, mis oleks seal sinuga tehtud?

Olen kohtunud paljude inimestega, kes on julgenud autoritaarsele režiimile vastu astuda, ja need inimesed ei sea ohtu ainult oma heaolu, vaid ka oma elu. Birmas kohtusin 2008. aastal karenite ühe poliitilise juhiga, kes kuu aega pärast mu külaskäiku oma kodus maha lasti. Minu tuttavaid Valgevenes on režiimile vastuhakkamise eest pikaks ajaks vangi pandud, nad on kaotanud töökoha, neid on välja visatud ülikoolist. Samuti on seal inimesi poliitilise tegevuse eest tapetud. Eesti on demokraatlik õigusriik, kus on sõltumatu ajakirjandus ja kohtusüsteem, nii et siin ei ole põhjust mille pärast hirmu tunda.

Oled sa saanud pärast Reformierakonna rahaskandaali algatamist ähvardusi?

Ei. Ma tõesti ei usu, et Eestis oleksid sellised asjad mõeldavad.

Milline reaktsioon sinu paljastustööle on olnud kõige üllatavam?

Eks ma tegelikult lootsin, kui oma artikli Postimehes avaldasin, et erakonna reaktsioon on oluliselt teistsugune. Mõtlesin, et öeldakse, jah, meil on sellised probleemid olnud, jah, me peame neid asju arutama. Sellisel juhul oleksime nüüd olukorras, kus esiteks niisugused rahastamisskeemid ei oleks kadunud mitte ainult Reformierakonnast, vaid ka teistest erakondadest; teiseks arvan, et inimeste usaldus poliitikute vastu oleks oluliselt suurem; ja kolmandaks, kui Reformierakond oleks tunnistanud oma vigu, teinud sellest järeldused ja seadnud eesmärgiks, et selliseid asju enam ei juhtuks, oleks ta sellest palju võitnud. Paraku oli reaktsioon täielik eitamine.

Täieliku eitamise teele on Reformierakonna juhid ka jäänud. Võib-olla neil ongi väga raske sellest valikust taganeda. Isiklikud rünnakud, ka Andrus Ansipi isiklik rünnak mulle kahtlemata ei meeldi. Järjekordselt püütakse teemaga tegelemise asemel seada kahtluse alla minu motiivid või minu isik. See on üks demagoogia võtetest: kui sul ei ole vastu öelda midagi sisulist, ründa info allikat. Niiviisi käitudes on Andrus Ansip võtnud endale samasuguse vastutuse, nagu on Kristen Michalil.

Millega seletad seda, et paljud ei taha sind siiski uskuda?

Aeg on olnud lühike ja paljudel võtab hinnangu andmine aega. Ja erakonnad on totaalkaitses –nad tunnevad ennast nurka aetud loomana, kuigi võiksid näha, et väljapääs on olemas: tunistada tehtud vigu ja olla valmis muutuma.

Usun, et ühiskond on viimastel aastatel teinud suure arenguhüppe. Vaata, kuidas tekib uusi kogukondi, kuidas inimesed reageerisid ACTA-le, kuidas inimesed ja meedia reageerivad susserdamistele ja jokk-skeemidele. Kui parteid ei suuda selle arenguga kaasa minna, siis nende usaldusväärsus väheneb. Uusi erakondi ja liikumisi sünnitavad stagneerunud erakonnad, kes enam ei suuda vastata ootustele, mida ühiskond neilt nõuab.

Miks sa ise kõigest, mida nägid ja tegid, varem ei rääkinud?

Mul on kahju, et ma seda mängu – kui Kristen Michal mulle helistas ja küsis, kas olen nõus annetama, et skeem näeb välja selline, ja Kalev Lillo tõi raha – omal ajal kaasa mängisin. Olin nõus, sest nägin, et minu ümber on inimesed, kes on [poliitikas] kauem olnud, ja kes teevad samamoodi. Kui oled süsteemis sees, tekib tunne, et asjad käivadki nii. Oht on selles, kui poliitikas alles alustavad noored, kes ei ole teistsugust asja näinudki, hakkavad arvama, et see ongi normaalne. Kui nüüd muutust ei toimu, tuleb pealekasvav põlvkond veelgi küünilisem.

Seda, et niisugune skeem ei ole õige, tundsin kohe, aga arusaamist, et seda on vaja muuta, mõjutasid tugevasti NO99 valimiskoolid ja arutelud. Valimiskooli neljandas osas kirjeldati sedasama skeemi täpselt Reformierakonna näitel, ja ma nägin, kuidas erakonnas inimesed teavad seda, kuid itsitavad ja kehitavad õlgu. Sisuliselt midagi ei muutunud.

Erakonnas ei tohi olla asju, mis kardaks päevavalgele tulekut ja paragrahvi, oleksid ebamoraalsed ja ebaeetilised. Minu otsust [mustast rahastamisest] artiklit kirjutada mõjutas oluliselt Riigikohtu otsus, et Ester Tuiksood ja Priit Toobalit ei saa süüdi mõista puhtalt sellepärast, et mõjuvõimuga kauplemise paragrahv on vildakas. Siis tekkis mul lootusetuse tunne. Järelikult ei ole mõtet minna prokuratuuri, vaid mu ainuke võimalus on rääkida ära, mis mul on hinge peal. Ja loota seda, et erakond on avalikkuse survel valmis muutusteks, ja teiseks, et inimesed, kes samamoodi asjast teavad ja kes on olnud kogu skeemi kõige tähtsusetum osa, tulevad samuti välja. See, et algatati kriminaalmenetlus, oli mulle üllatus.

Mulle oli kõige väljaütlemine kergendus. Tunnen end hästi, sest rääkisin tõtt. Mul ei ole midagi varjata. Aga nendel, kes ei julge veel tõtt rääkida, on väga raske. Mõelda vaid, kui hirmul peavad olema need inimesed, kes kardavad, et äkki... ja nad peavadki olema hirmul. Nad ei lähe ju [õiguskaitseorganeile] valetama.

Kuidas sulle mõjus, kui erakonna raskekahurväelased Andrus Ansip ja Jürgen Ligi sind jõhkralt ründasid?

Küsimus ei ole ju minus. Küsimus on võimaluses muuta Eesti poliitika avatumaks. Ansipi väljaütlemisest, et kõiki kuulatakse pealt, oli mul tõesti raske aru saada. Aga kui Jürgen Ligi – ma väga hindan teda, ta on olnud väga hea kolleeg ja väga hea rahandusminister, fraktsioonis oli ta minu lemmikkolleege puhtalt seepärast, et tal olid kindlad väärtused, et ta põhjendas oma seisukohti ja julges olla teisel arvamusel – tuleb avalikult välja minu tegelikkusest olulisemalt suuremaks öeldud palganumbriga ja pärast vabandab, et teda on valesti informeeritud, siis arvan, et talle on erakonnas minu kohta ka palju teisi asju valetatud. Võib-olla oleks nüüd tark kontrollida fakte ja neid, kes on erakonnas jutte levitanud, ning seada kahtluse alla ka nende levitajate muud jutud.

Kas sa usud, et Ansip tõesti ei teadnud sellistest skeemidest mitte midagi?

Ma pean seda võimalikuks [et ei teadnud], sest peaministril on nii palju tööülesandeid, et erakonna rahaasjades peabki ta usaldama teisi inimesi.

No kuule! Kõik ajakirjanikud teadsid ammu, et sellised summad liiguvad kahtlaselt ringi. Kirjutasin juba 2003. aastal, kuidas noor keskerakondlane Lauri Laasi tegi parteile 75 000-kroonise annetuse. Ja nüüd tahad öelda, et Ansip, kes peaks olema Eesti kõige paremini informeeritud inimesi, ei tea asjast mitte midagi!

Ta ei pruukinud teada üksikasju, aga minu arvates oleks ta selliste avalike kahtluste korral pidanud kindlasti küsima. Toon paralleeli. Kui näeme tänaval kolme tüüpi tütarlast peksmas, siis millised on meie võimalused? Me võime vahele segada – mis oleks õige käitumine –, aga mis tähendab, et võime ka peksa saada. Me võime keerata pea ära ja öelda, et me ei näinud, ja iseennast veenda, et seda kõike ei juhtunud. Kolmas võimalus on see, et meid tõesti siin ei ole ja me ei tea. Eks aeg ja ajakirjandus ja ühiskond ja õiguskaitseorganid peavad ütlema, kus oli Ansip sel hetkel, kui toimusid sellised asjad.

Oled sa Ansipi ja Michaliga pärast skandaali puhkemist ka privaatselt rääkinud nagu mees mehega?

Kahjuks ei ole. Kui Ansip [välislähetusest] tagasi tuli, teatas ta avalikult, et soovib kohtuda nii minu kui ka Kristen Michaliga. Aga ta ei ole minuga ühendust võtnud. Hea meelega oleksin talle selgitusi jaganud. Kui me kohtumine oleks toimunud, oleks olukord võib-olla täiesti teistsugune.

Praegu on valitud taktikast, milleks on täiseitamine ja sõnumitooja materdamine, väga raske loobuda.

Mis su vanemad ja naine kõigest arvavad?

Hoian, nii palju kui võimalik, perekonda sellest kõigest eemal. Mul on hea meel, et mind on toetanud paljud sõbrad, et vanad tuttavad on võtnud ühendust ja öelnud, et õiget asja ajad, jõudu sulle. Lõpuks ometi olen saanud hakata tegelema tööasjadega, mida mulle meeldib teha. Mul on Inimõiguste Instituudis kaks suurt asja. Üks on seotud internetivabaduse teesidega, mille tahaks muuta Euroopa Liidu seaduseks. Selleks peame Euroopas korjama miljon allkirja. Teiseks on mul suur huvi Birma vastu. Selleks, et üldse mingite riikidega tegeleda, pead koha peal käima, pead jalutama seal tänaval, vaatama, mis näoga inimesed sulle otsa vaatavad. Pead sealset õhku nuusutama, ainult lugemisest ei piisa. Märtsis käisin valimiste ajal viis päeva Moskvas, et vaadata inimeste meelsust ja kuidas OMON nendega käitub. Seda on hädasti vaja, kui tahad süsteemi mõista.

Kuidas sul üldse poliitikahuvi tekkis, ja nii noorelt?

Huvi poliitika vastu tekkis mul keskkooli lõpus. Mõõdukate erakond ja Isamaaliit tegid üritusi ja seminare, kus oli hästi huvitav käia. Otsisin nendel üritustel endale väljundit, kuid leidsin, et mulle on lähedasem liberaalne maailmavaade. Mu kaks sõpra, Koit ja Merle, olid Reformierakonna liikmed, ja nad kutsusid mind 1997. aastal Tartus appi Reformierakonna noorteorganisatsiooni looma. Naljakas on see, et pool aastat hiljem käisime Tallinnas õpetamas, kuidas ehitada üles noorteühendust, ja meie õpilased seal olid nüüdsed ministrid Keit Pentus ja Kristen Michal. Sealt algas ka meie tutvus.

Pärast seda töötasin kolmandas sektoris ja lõin oma IT-firma. Otsus 2003. aastal riigikokku kandideerida tuli ühest huvitavast väitlusest. Haapsalus rääkisid noorteüritusel osalejad, kes tahtsid riigikokku kandideerida, kuidas nad teevad kampaaniat. Nende mõte oli, et panevad plakati üles, valija vaatab, et ilus plakat, ja valibki inimese poolt. Ütlesin, et selline asi ei tööta. Olen Tartu Ülikoolis kirjutanud majanduses diplomitöö kampaania strateegilisest planeerimisest, mille mõte on see, et kui oled tundmatu kandidaat, siis pead inimestega suhtlema. Nii saingi täiesti tundmatuna 531 häält ja asendusliikmena riigikokku.

Miks on just kodaniku- ja inimõiguste teemad sulle lähedaseks saanud?

See oli juhus. 2004. aastal oli mul võimalus minna Ukrainasse Donetskisse valimisi vaatama. Pean tunnistama, et ei teadnud Ukrainast ega sealsetest teemadest suurt midagi. Võtsin seda käiku kui huvitavat reisi valimiste piirkonda. Vaieldamatult ei olnud ma hea valimiste vaatleja. Pärast valimiste esimest vooru hakkasin kodus Ukraina kohta rohkem lugema ja Kiievi lähedal teist vooru vaadeldes tundsin, et inimõiguste ja kodanikuvabaduste teema on tohutult põnev.

Kui vaatlusmissioon lõppes ja riigikogu liikmed olid sättinud end auto peale, et lennujaama sõita, tegin autoukse lahti, tõstsin oma kohvri autost välja ja ütlesin, et mina jään maha. Põhjus oli selles, et eelmisel õhtul olin läinud Kiievi keskväljakule, kus oli kümme telki. Olin seal rääkinud noortega, kes põhjendasid, miks neile on valimised olulised, ja ütlesid, et kui nüüd midagi ei muutu, siis ei ole neil enam põhjust Ukrainas elada. Küsisin, mida saan teha, et neid aidata. Nad ütlesid, et neil on vähe telke ja nad kardavad, et tullakse ja lüüakse kumminuiaga vastu pead ja nad aetakse laiali, aga kui nendega on mõni välismaa vaatleja või ajakirjanik, siis ei juleta nii julmalt käituda. Põhimõtteliselt kutsusid nad mind telklaagrisse. Rääkisime öö läbi telgis juttu. Väga külm oli, olin ülikonnas. Too õhtu saigi murdepunktiks.

Jäin pooleteiseks kuuks Ukrainasse. Algul elasin telklaagris. Siis aitasin korraldada seal mitmeid asju, näiteks autorongkäigu läbi Ida- ja Lõuna-Ukraina. Luganskis rünnati meie autosid, lõhuti kummid ära, Odessas oli ka probleeme. Pärast koju tagasitulekut lõpetasin ülikooli, mis oli pooleli jäänud.

2006. aastal käisin Valgevenes. Seal oli režiim võtnud kinni palju noori, kes oleks võinud korraldada oranži revolutsiooni laine, aga nad ei suutnud kinni võtta ühes köögis olevat nelja valgevenelast ja kahte eestlast, mind ja [ERRi Moskva korrespondenti] Krister Parist. Olime otsinud endale ise ööbimismaja, hotelli ei tahtnud minna. Tol ööl otsustasime, et proovime Ukrainat teha, vaatame, kas õnnestub. Järgmisel päeval panime telgid üles.

Nii et käisid Valgevenes revolutsiooni tegemas?!

Ei, see oli ikka nende revolutsioon. Valgevene inimesed olid valmis, aga režiim käitus väga julmalt. Kuid Valgevene kogemus õpetas, et ükskõik kui julm on režiim, ikka leidub kuskil mingi grupp inimesi, kes julgeb välja astuda ja suudab murda režiimi suure narratiivi. Lukašenka narratiiv oli, et kõik armastavad teda. Aga need kümme telki, mis me suutsime üles panna ja mis olid rahvusvahelises meedias, murdsid selle narratiivi.

Kahtlemata ei suutnud üks telklaager midagi muuta, aga see tõi kaasa mingi avanemise, kuni Lukašenka otsustas, et aitab avanemisest. Nii julma inimeste kohtlemist, nagu 2010. aasta 9. detsembril, ei ole ma näinud. Kui sa Venemaal meeleavalduse laiali ajamise eest ära jooksed, siis sind taga ei aeta. Eesmärk on, et sa ära läheksid. Aga Valgevenes Minskis piirati kõik sisse ja kui sa ära jooksid, siis sind aeti taga ja löödi jalad alt. Kõiki taheti kinni võtta.

Kas Silvergate’iga loodad ka muuta mingit siinset narratiivi?

Ei tasu mõelda, et üks selline asi muudabki kõik. Muutused toimuvad pidevalt. Ma täiesti siiralt usun, et kriminaalmenetlus ei lõpe tühjalt. Ma ei taha, et kedagi pandaks vangi – see ei ole mu eesmärk. Eesmärk on see, et [senised rahastamise] skeemid lõppeksid ja inimesed, kes on valetanud, võtaksid poliitilise vastutuse. Võib-olla läheb veel kaks aastat mööda ja siis keegi teine teeb veel midagi ja võib-olla oli see osaliselt ka minu artikkel, mis mõjustas teda oma sammu tegema.

Kas sa seda ei karda, et teema vaibub ära? Suvi tuleb peale, ka uued teemad tulevad peale – tuhat tegurit on sinu vastu...

Eks see ole kõigi minu erakonnakaaslaste ja kogu ühiskonna ülesanne öelda, et me ei ole nõus sellega, et mitte midagi ei muutu. Teema sumbub ainult siis ära, kui meil on ükskõik.

Väike positiivne muutus on juba toimunud. Olen kindel, et mitte ükski Eesti erakond ei julge samasuguseid skeeme nii avatult enam kasutada. Teiseks, ma ei usu, et neil inimestel, kes on olnud [rahaskeemidega] seotud ja kes on seda varjanud, lastakse rahulikult oma poliitilist karjääri edasi ehitada. Jah, mõned inimesed võivad nui neljaks lõpuni valetada ka Eesti riigile, aga et kõik seda teevad, ei ole võimalik.

Kas Kristen Michali võimalused saada peaministriks on nüüd läbi?

Minu soovitus Kristen Michalile on see, et ei ole veel hilja tunnistada vigu ja teha nendest järeldusi. Usun, et kui need inimesed, kes teavad ja on osalenud – nagu Michal –, räägivad ära, kuidas asjad käisid ning suudavad näidata oma tegudega kahetsust, siis arvan, et Kristen Michal võiks olla üks peaministri kandidaate küll. Kindlasti tekiks Michalil väga keeruline olukord siis, kui ta jätkab eitamise ja varjamise kurssi.

Mida ise edasi plaanid?

Lisaks tööle Inimõiguste Instituudis tahan jätkata õpinguid Tallinna Ülikoolis, kus mul on pooleli politoloogia magistriõpingud, lõputöö ja mõned ained on jäänud teha. Samuti tahaks leida aega minna välismaale õppima, et saada sealt kogemusi, mida kasutada Eestis. Nii et mul läheb hästi!

Aga poliitika?

Poliitikas jätkan osalemist läbi avaliku debati. Mul ei ole kindlasti kavas kandideerida 2013. aasta kohalikel valimistel.

Olen Reformierakonna liige ja minu eesmärk on muuta kolme asja: et erakond oleks avatum rahastamises, et kaasaks inimesi sisuliselt ja lõpetaks teerullipoliitika ning suhtuks Eesti inimestesse oluliselt paremini, inimlikumalt, mitte ülevalt alla.

Aga Riigikogu valimised?

Ma ei ole selle peale mõelnud ja ma ei tea. Mul ei ole vaja olla riigikogu liige selleks, et olla poliitikas.

Poliitilisest süsteemist peabki tihti ära käima. Kui seal sees oled, tekib oht, et sul kaob adekvaatne hindamisvõimalus ära. Väga tihti tuleb oma riiki vaadata kaugemalt, ka teisest riigist. Lennart Meri on öelnud, et kaugemalt näeb kaugemale. Siin olles tundub, et kõik, mida teeme, on õige.

Millal teed oma järgmise langevarjuhüppe?

Viimase hüppe tegin kaks aastat tagasi. Ma ei teagi, kas mul kunagi tekib mahti tagasi minna. Alati, kui lähed uuesti hüppama, pead enne tegema eksami.

Langevarjuspordi juurde viis mind üks erakonna valimiskampaania. Seal tuli ühe klipi jaoks teha tandemhüpe. Mulle väga meeldis. Olen teinud umbes 25 hüpet. Miks ma enam ammu pole hüpanud – see nõuab Rapla lähedale minekut ja lihtsalt pole olnud aega. Vahepeal ostsin endale isegi langevarju, mõtlesin, et teen elus vähemalt 500 hüpet, aga ei jõudnud ja müüsin langevarju maha. Mõnes mõttes on kahju... Muuseas suutsin isegi seda, et minu isa – toona 62-aastane mees – tegi ka tandemhüppe.

Sul on palju sportlikke harrastusi, nagu tennis, jalgpall, korvpall, jooks. Mida neist enim eelistad?

Korvpalli mängin riigikogu meeskonnas – maa-ala kaitses pannakse mind keskele – ja jalgpalli FC Toompea koosseisus vasak- või parempoolkaitsjana. Lemmikala on ikkagi jooksmine. See kõlab natuke veidralt, aga kui õppisin Müncheni lähedal Marshalli keskuses, soovitas üks sealseid juhte dr Rose: oluline on to read, write ja run: sa pead palju lugema; et mõttest aru saada, pead kirjutama; ja pead tegelema jooksmise või muu spordiga, et su mõte töötaks. Naudin jooksmist, sest siis kuulan podcaste. Mu lemmikud on [ajaloolase David] Vseviovi loengud, hiljuti kuulasin Kivirähu «Rehepappi».

Paradoks on selles, et jooksmine on mõnes mõttes natuke laiskus. Ma ei viitsi teha kahetunnist retke, et jalutada turismimarsruuti, aga ma võin selle läbi joosta. Olen jooksnud hommikul kell kuus ümber Jeruusalemma vanalinna, Tel Avivis piki mereranda ja Moskvas uuest linnaosast ümber Kremli nii, et miilits vahib, kas peaks dokumente küsima või mitte. Nüüd lähen Birmasse käsipagasiga. Ainsad asjad, mis sinna kindlasti peavad mahtuma, on jooksutossud. Jooksen välismaal linnades varahommikul 10-15 km, näen palju rohkem, see on palju huvitavam – ja mõnus tunne ka.

Aga mis saab siis, kui lõpuks tekib paradoksaalne olukord, et musta raha kantimises mõistetakse süüdi ainult sind, sest oled ainsana seda tunnistanud, kõik teised on aga salanud?

Ma ei karda seda. Isegi kui ei tule suurt muutust, isegi kui juhtub see, mida küsisid, on mul tõesti tagasi vaadates hea meel, et tegin õige otsuse.

CV

Silver Meikar (34)

Inimõiguste Instituudi nõunik,

nn Silvergate’i käivitaja

Sündinud 12. veebruaril 1978 Tartus

Haridus:

Miina Härma gümnaasium 1997

Tartu Ülikool, ärijuhtimine 2005

Tallinna Ülikool, politoloogia magistriõpe 2005–...

Töö:

Riigikogu liige 2003–2004, 2006–2011

Liberaalse Internatsionaali juhatuse liige 2008–2011

Reformierakonna fraktsiooni nõunik 2006

Reformierakonna välissekretär 2005–2006

Tartu linnavolikogu liige 1999–2002, 2005–2006

OÜ Massi Miliano (virtuaalsete proovikabiinide teerajaja) nõukogu esimees 2009–2012

OÜ Vision Group, tegevjuht 2001–2003

Eesti Euroopa Liikumise Eurodesk projektijuht 2002

Reformierakonna Tartu piirkonna mänedžer 2001

Muu:

Esimene Eesti poliitik, kes lõi isikliku ajaveebi

Raamatu «Oranži revolutsiooni päevik» autor (2006)

Pere:

Abikaasa Nele Meikar töötab kultuuriministeeriumis

Tütar Ingel (6) ja poeg Taaniel (2)

Arvamus

Krister Paris
ERRi Moskva korrespondent

Silver meenutab sõdureid, kes rahuajal distsipliinirikkumise pärast kartsas istuvad, aga lahingus hulljulge ning jahmatava käitumisega ordeneid teenivad. Sain temaga tuttavaks kuue aasta eest, mil läksime salaja Valgevene valimisi vaatlema.

Kui piirivalve ei tahtnud uskuda legendi hoopis Kiievisse sõitvatest ullikestest tudengitest, palus ta luba asjale minna ning õiendas selle sealsamas rongiperroonil. Argument mõjus: vaatlejad niimoodi välja ei näe.

Hiljem olen peast kinni hoidnud, nähes Silverit marssimas pärast OMONi haarangu eest põgenemist vabatahtlikult KGB hoonesse – lihtsalt uudishimust. Pildistamas Birma sõjaväeposti, vaatamata tulistamishoiatusele. Aga ka imetlenud, kui nahaalselt suudab ta organiseerida mulle intervjuudeks inimesi või võidelda välja lisakohta kriisikolletesse.

Kogu šokiteraapia juures jääb ta alati jõhkralt ausaks – paisates teinekord tõtt näkku niisuguse aplombiga, et see kõlab hüperboolse fantaasiana. Ei saa ju kuningas alasti olla!