Mõis: immigrantideta hakkama ei saa

Ettevõtja Jüri Mõis. Foto: Liis Treimann

Ettevõtja, endine siseminister ja Tallinna linnapea Jüri Mõis annab nõu, kuidas kasvatada Eesti rahvaarvu – et sünniks rohkem lapsi ja siia tuleks elama ka välismaalasi.

Lugesin kunagi ühe majandusprofessori väidet, et kui tahame rääkida vaesusest, ei pea me uurima vaeseid ja küsima, miks nad vaesed on, vaid pigem uurima rikkaid ja küsima, kuidas rikkaks saadakse. Äkki on laste arvu ja rahvastiku teemaga samamoodi: ei pea uurima, miks on vähe lapsi, vaid küsima lasterohketelt vanematelt, kuidas lapsi juurde saaks. Teil endal on viis last.

Jah, ja kaks lapselast.

Aga kuidas ikkagi Eesti rahvastikku kasvama panna?

Suures plaanis jaguneb teema kaheks. Esiteks, kuidas saada rohkem immigrante, ja teiseks, kuidas saada rohkem omi sündimisi. Avalikult arutatakse meil vaid pisemat probleemi – kuidas rohkem sünniks. Suurem osa, umbes 75 protsenti lahendusest on ikka immigratsioonis. Kui palju me ka loomuliku iibe küsimusega ei tegeleks, ei lahenda see rahvastiku arvukuse säilimise küsimust kuigipalju.

Oma sündimuse abil rahvast täielikult taastoota on tänapäeval läänemaailmas suhteliselt lootusetu. Kui vaadata mõistlikke riike, siis kõik nad kutsuvad elama. Mina arvan küll, et Argentinast, Türgist, Lõuna-Aafrika Vabariigist võiks vabalt Eestisse vastu võtta kõik intelligentsed inimesed, kes viitsivad eesti keele selgeks õppida. Stiimuliks oleks see, et nad saavad tulla elama Euroopa Liitu. Võiks anda neile elamislubasid, poleks mingit probleemi.

Immigratsioon on üks pool, aga mida teha oma inimeste iibe suurendamiseks?

Esimene on jõukuse kasvatamine. Laste kasvatamine on väga-väga kulukas ettevõtmine, lapse arengukulud on tohutud. Kui pole tahvelarvutit, pole mobiiltelefoni, kui sul pole võimalust netist tõmmata, kui sul pole võimalust skypark’is käia, siis kõik... Kõik on väga kallis.

Praegu on suvelaagrite aeg ja paljud vanemad räägivad, et laagrid on väga kallid. Teie jaoks ehk mitte, aga maksta 100–200 eurot nädalase laagri eest on enamikule ikka liiga palju.

Minu jaoks on ka, vähemalt viie peale kokku tulevad väga head summad. Ei saa kurta. Lisaks kõik muu. Ma ei tea, kas see on euroga seotud, aga praegu on igasugused teenindussfääri, majapidamise ja laste ülalpidamisega seotud kulud metsikult kasvanud. Arved tulevad uksest ja aknast sisse, lihtsalt oigad.

Mul oli eile väga tõsine perekondlik vestlus. Mu kolm nooremat last olid kuu algusest kümne päevaga internetist 166 eurot alla laadinud, igasugused mängud ja muu seesugune. Kui vanasti oli standard, et kui ei maksnud, siis lülitati välja, siis praegu kipub standard olema, et välja ei lülita keegi, vaid kõik rõõmuga krabavad viiviseid.

Kokkuvõttes – laste kasvatamine on kallis ja kui saame jõukamaks, siis on ka lihtsam lapsi saada?

Just, väga lihtne tõde. Teine asi on aga võrdsustamine. On teaduslik fakt, et laste vähesuse probleem on kõige suurem jõukate ühiskondade vaesemate inimeste seas. Rikastel inimestel on alati lapsi. Minu arvates on Soome ühiskond, Rootsi ja Norra samuti, väga hästi üles ehitatud. Rikkad ühiskonnad, kus inimesed elavad tegelikult üsna lihtsat elu.

Kui sõidad Soome ja vaatad nende pisikesi puumajasid või nende autosid, mida neil nimetatakse konnadeks...   Elus on palju võistlusmomente, aga kuidagi on Skandinaavia maades õnnestunud vältida võistlust materiaalsete võimaluste väljanäitamise alal.

Millega te ise sõidate?

Mina sõidan M-klassi mersuga. Juba viis aastat vana ja nüüd mõtlengi, et peaks ostma väiksema ja ökonoomsema.

Kuidas võrdsust saavutada?

Noh, mis teha – ida kultuuri ja lääne kultuuri erinevus, vähemalt kui Taanist, Norrast ja Rootsist rääkida. Skandinaavias on pisike eluase, ei mingit lapsehoidjat, teenindajat või aednikku. Kui lähed Tallinnast 300 kilomeetrit ida poole, siis on ebasoliidne isegi see, kui ülemus juhib ise oma ametiautot. Mis mees sa oled, kui autojuhti pole?  See on ebaviisakas. Meie oleme siin kusagil vahepeal. Nii on võrdsustamisel kaks varianti: kas jõukamatel polegi võimalust priisata – maksud võtavad ära – või siis pole viisakas priisata, ei sobi.

Kas te ise oleksite nõus maksma rohkem makse?

Jah, muidugi.

Te kutsusite kunagi inimesi Tallinna, nüüdseks on selgunud, et polegi vaja kutsuda, nad tulevad ise.

Kui mina lahkusin oma kodulinnast  Pärnust, oli Pärnus 54 000 elanikku, praegu 38 000. Täiesti ühte väravasse. Mul hea sõber, kes kolis eelmisel aastal ka Pärnust Tallinna, tema lapsed, 1985–1987 sündinud, käisid Pärnus Sütevaka kooli kokkutulekul ja nende klassist oli viis aastat pärast ülikooli lõpetamist Pärnusse jäänud kaks.

Kas tagasiteed ei ole?

Ei ole. Ja see on hea tegelikult. Ühiskonna jõukuse ja seega ka rahvastiku juurdekasvu seisukohalt on see kindlasti hea. Tallinn on ikka ärilinn, majandus paikneb siin. Tartu on minu arvates kunstlikult üles haibitud linn. Inimesed teevad kokkuvõttes suured otsused ikka ratsionaalsel pinnal.

Neile ei tohiks aga anda valesid signaale, nagu näiteks haridusministeeriumi Tartusse kolimine või presidendi residents Abja taga. Kui mina olin poliitik, siis räägiti mingisugustest asundustaludest ja inimeste maale meelitamisest ja et inimesed peaksid maal elama. See ei ole riigi poolt viisakas, lihtsalt petad inimesi.

Inimene on sotsiaalne olend ja tahab suhelda. 20. sajandil oli võtmesõnaks kapital, 21. sajandil talent. Meil on vaja talentide arendamise keskkonda, see aga ei ole kuuse- ja haavapuude vahel. Nad vajavad suhtlemist, talendid vajavad arenguks teisi talente enda ümber.

Seda räägib ka regionaalminister Siim Kiisler, ta on käinud välja mõtte, et regionaalpoliitika sisuks peaks olema kõige rohkem inimeste Tallinna elama aitamine. See on seni jäänud tähelepanuta. Muuseas, oskaksin argumenteerida, et kõik ehitised peale infrastruktuurirajatiste, mis tehtud viimase kümne aasta jooksul väljapoole Suur-Tallinna, on olnud investeerimisvead.

Te mõtlete...

Maju, elumaju näiteks. Paned oma suguvõsa löögi alla, kui ehitasid selle jumala juhuslikult Nuia linna. Hulga väärtust oled ära raisanud, keegi ei taha seal olla.

Päris metsa ju kogu ülejäänud Eesti ka kasvada ei saa.

Kas Sompa linnas oled käinud?

Ütlesite, et sündimuse suurendamine on 25 protsenti vastusest, kas ülejäänud 75 protsenti vastusest võiks tulla immigratsioonist?

Mul oli ministripõlves kohtumine Uus-Meremaa siseministriga. Ta küsis minu käest: «Jür­i, kas oskad äkki aidata, kuskohast saaks immigrante?» Nad olid 1960. aastatel teinud hollandlastega diili ja said 50 000 hollandlast. Maksti lennukipiletid kinni, anti tasuta maa, jube hea diil.

Nüüd tuli siiakanti vaatama – oli kuulnud, et siin venelasi ei sallita, mõtles, et äkki saaks kuidagi need Uus-Meremaale kutsuda. Piirkondade marketingi põhitõde on ju see, et võisteldakse kolme asja pärast: elanikud, investeeringud ja turistid. Kõik, kes neid ära ajavad, on lihtsalt lollid. Ja jäävad üsna ruttu vaeseks ning langevad selles mõttes tsivilisatsiooniredelil allapoole.

Kas võiks siis olla nii, et Eesti riik maksab kinni näiteks 10 000 lennupiletit ja toobki inimesed Argentinast või Türgist siia?

See on muidugi utoopia. Peaks ikka olema teadlik poliitika. Kui venelaste-hirm on nii suur, siis võiks suunata mujale. Teeme tõelise «Welcome to Estonia», et tulge siia, tulge turistiks, tulge elama.

Kas olete pessimist?

Ma ei ole pessimist. Seda ei saa võtta kui probleemi, vaid lihtsalt kui asjade seisu. Ma olen isegi mõelnud, et võiks teha veel viimase katse, püüda teha kas just erakond, aga mingisugustel valimistel teha kampaania, mis oleks üdini ratsionaalne. Rääkida asjadest nii, nagu on. Regionaalpoliitika sisuks oleks inimeste motiveerimine Tallinna elama asuma.

Rahvuspoliitika on see, et katsume eestlaste ja venelaste vahelised eristused lõpetada ja rahvuse mõiste vahetada kodakondsuse mõistega. Rahvuspoliitika eesmärgiks on näiteks kasvatada kahekümne aasta jooksul elanike arvu kümme protsenti. Perepoliitika eesmärgiks oleks kõike võimalikult palju võrdsustada.

Kas loote uue partei?

Ma praegu küll ei loo, aga sellised mõtted vahel peas tiirlevad. Edasi tulevad tavaliselt sellised mõtted, et kas tuua mägi Muhamedi juurde või Muhamed mäe juurde. Tuleb kaaluda ka teisi variante. Näiteks emigreerumisvariandid.

Kas Eestist ära minna?

Tahes-tahtmata olen mõelnud. Ja usu mind, järgneva kolme­kümne aasta jooksul mõtled ka sina sellele. Mõtled: lähen ühel hetkel pensionile ja mul on liigesed haiged. Praegu on lapsed koolis ja ei saa, aga siis hakkad mõtlema, et siin on niiske kliima. Äkki on hoopis mõistlik minna elama Põhja-Itaaliasse. Mis vahet seal on, oleme ju üks Euroopa Liit. Itaalias on elu tegelikult odavam, kinnisvara samuti.

Ma olen vahel rääkinud nendega, kes Kreekat ei salli. Minu maailmavaade on küll, et Kreekat tuleb eurotsoonis säilitada. Ma küsin Kreeka kritiseerijatelt, aga kuulge, miks te siis Võrut säilitate? Võru on minu rahakotile hoopis suurem koormus kui Kreeka. Mõlemad on vaja kinni maksta ja mõlemad asuvad kaguosas. Kokkuvõttes on see vaate küsimus – kui suur sinu ruum on? Minu vaade on jõudnud siiani, et mina elan Euroopa Liidus. See on minu ruum.

Kas rahvussuhted ajavad Eestist ära?

Ei, mind ei aja miski Eestist ära. Kui Eestis saaks need tõupuhtuse doktriini tagaajajad võimult ära ajada, siis oleks see majanduslikule arengule kasuks, saaks inimesed jõukamaks, sünniks rohkem lapsi, saaks rohkem inimesi.

Sõpruskond ja kultuur ja ärikultuur on siin päris hea. Eks meil on ikka paremini läinud kui mõnelgi teisel. Euroopa suur eelis on olnud läbi sajandite suur tolerantsus ja võimaliku elukohana kogu Euroopaga arvestamine on väga euroopalik mõtteviis.