Reformierakonna kesktasemel tõstab pead rahulolematus

Silt Reformierakonna peakontori uksel. Foto: Raigo Pajula

Mitu reformierakondlast kurdab, et parteikontori, see tähendab Kristen Michali ja Rain Rosimannuse mõju parteielule on muutunud liiga suureks. Kontor teeb ja otsustab, mis on õige ja mis vale. Eri arvamusi enam ei taluta.

«See rahateema on täiesti teisejärguline,» ütleb üks reformierakondlane, kommenteerides Silver Meikari paljastusi varjatud annetustest. «Hoopis olulisem on see, et Reformierakonnas on täielikult kadunud igasugune sisedemokraatia. On ainult kaks arvamust: kontori arvamus ja vale arvamus.»

Teine lisab: «Allakäik algas [Siim] Kallase lahkumisega. Tema ajal võis erakonna sees vaielda, arutleda ja olla eriarvamusel. Pärast seda on aga asi liikunud pidevalt kruvide kinnikeeramise poole. Ja viimastel riigikogu valimistel läks täitsa käest ära.»

Et rahateema on jäämäe veepealne tipp, seda kriitiliselt meelestatud reformierakondlased tõepoolest rõhutavad. Mõne arvates on see isegi ebaoluline kõrvalküsimus. Väited on sarnased: varjatud rahastamist on olnud kõigis erakondades, summad ei ole suured, pool miljonit puhtaks pestud krooni ei muuda suurt mängu ega jõuvahekordi poliitmaastikul, kui partei teeb kampaaniat mõnekümne miljoni eest.

Kriitikute põhimure on muu. «Me räägime liberaalsest maailmavaatest, demokraatiast ja sõnavabadusest. Aga aeg oleks peeglisse vaadata,» rõhutab üks poliitikast taandunud erakondlane. «Sisedemokraatiat pole, aga asi on isegi hullem. Ma usun, et paljud erakonna liikmed on väga rahul sellega, mis selle pundiga praegu juhtus.»

Partei toidab

Olen viimastel päevadel rääkinud päris mitme Reformierakonna liikmega, kes kõik eespool kirjeldatud probleeme rohkem või vähem kurdavad. Nende hulgas ei ole ehk esimese kaliibri tegelasi (s.o praegusi või endisi valitsusliikmeid), kuid riigikogu liikmeid küll.

Oma nime all ja avalikult ei taheta aga suud lahti teha. Nüanssides on põhjused erinevad, kuid üldjoontes on põhjendus ühesugune: parteiga, eriti kui tegu võimuparteiga, ei maksa tülli minna. «Kas sa arvad, et Michal unustab?» küsib üks retooriliselt.

Kõrvaltvaatajal on pelgust raske mõista, kas või seda, miks Meikar varem rääkida ei julgenud, aga kui natuke järele mõelda, siis võib leida üsna loogilise seletuse. Nimelt on paljud poliitikud, eriti noorpoliitikud, parteist täielikus sõltuvuses.

Nad pole elu sees ühtegi CVd kuhugi saatnud, pole eales kuhugi tööle kandideerinud, kogu nende karjäär ja hüved on tulnud parteitöö kaudu. Majalaenud, autoliisingud, mugavad kohad – kaotada on palju. Endine riigikogulane Hannes Astok ütleb selliste noorpoliitikute kohta: «Nad on harjunud partei nisa küljes rippuma.»

Ta lisab, et sellisel parteisõltuvusel on kaks negatiivset külge. Üks on personaalne, mis panebki inimesed kartma öelda midagi kriitilist, isegi kui nähakse pealt ebameeldivaid asju. Teine pool see, et niimoodi muudetakse inimesed erakordselt mõjutatavaks partei(kontori) poolt. Isikliku kogemuse põhjal Astok siiski Reformierakonna suhtes kriitiline ei ole. «Mind on küll ära kuulatud, kui midagi öelda oli,» ütleb ta. «Eks see asi sõltub ka sellest, kas inimestel on enesekehtestamise võimet.»

See, et Kallase ajal oli parteisisest vaidlust rohkem, on Astoki sõnul ehk ka tõsi, aga Kallase ajal oli partei ka teises seisus ja tuligi rohkem vaielda. Kui oldud aastaid järjest võimul, siis tekib aga paratamatult mingi võimuväsimus ja soov olemasolevat kindlustada.

Üks teine reformierakondlane kinnitab sama: tegu pole kellegi kurja plaaniga, vaid asi on iseenesest niimoodi arenenud. «See pole nii, et kümme aastat tagasi Rain [Rosimannus] ja Kristen [Michal] ühel hetkel otsustasid, et teeme nüüd nii, et kogu parteivõim on meie käes. See lihtsalt läks nii,» räägib ta.

Kontor otsustab

Reformierakonna sisekriitikute maalitud pilt partei toimimisest on üsna ühesugune. On tuumik, mõni ütleb selle kohta ka «kontor», igal juhul on need Rosimannus ja Michal, vahel lisatakse ka Keit Pentus ja aastate jooksul üha mõjukamaks muutunud Kalev Lillo – nemad otsustavad erakonna asju, nemad otsustavad olulisi asju.

«[Erakonna esimees] Andrus Ansip on erakordselt domineeriv isik. Kui ta on ruumis, siis on ruum tema kõnet täis, aga ta pole orgunni mees,» kirjeldab üks erakonna liige. «Erakonna organisatoorne pool, piirkondade tegevus ja rahaasjad ei huvita Ansipit põrmugi.»

Organisatoorne pool on aga erakordselt tähtis, sest just seal määratakse ära tõusvad ja langevad tähed – kes on partei (kontori) soosikud ja kes mitte. Kes saavad ruumi parteilehes ja -ajakirjas, kes saavad rääkida parteiüritustel, kes saavad endale partei sees reklaami teha.

Panused on kõrged – koht valimisnimekirjas, mis on karjääripoliitiku jaoks kõige olulisem.

«Lillo mängib inimestega nagu etturitega, tõstab nimesid nimekirjas suvaliselt ümber,» kurdab üks erakondlane. Teine lisab, et tal on sügavad kahtlused sisevalimiste korrektsuses. Pastakas on ju nende käes, räägitakse. Tõstab suvaliselt inimesi nimekirjas ja on ise valimiskomisjoni liige, räägib ta, viidates veel kord Lillole.

Ometi on needsamad kriitikud valmis kinnitama ka seda, et iseenesest on kontor teinud ju head tööd. «Ma üldse ei vaidle, et Michal on kõva töömees,» räägib üks reformierakondlane. «Aga on tehtud ka vigu. Näiteks kohalike omavalitsuste kampaania, kus Pentus pandi Savisaarega vastamisi, oli täielik fiasko. Keegi aga ei vastuta. Keegi ei tunnista vigu. Ja see suhtumine – ainult meil on õigus – ainult põlistub.»

Nii ongi aja jooksul üha suuremaks muutunud parteikontori, see tähendab mõne üksiku inimese roll. Just kontor, aga mitte juhatus või mõni teine valitav kogu, määrab paljude parteilaste saatused.

Üks reformierakondlasest kriitik ütleb, et loomulikult on ka neid, kes seisavad kontori survest väljaspool. Ta toob näidetena Jürgen Ligi ja Rein Langi, need on ennast tõestanud poliitikud, kes võivad (ja on seda ka teinud) minna vastuollu kontori või partei algatusega.

Aga seal allpool, valmisnimekirja 20.–30. kohtade piirimail käib armutu võitlus selle üle, kes on ja kes pole – just nemad on kontori poolt mõjutatavad. Just nemad poevad nahast välja, teevad mida tahes, kannavad erakonnale üle suuri rahasummasid, et ainult kontori toetust ja valimisnimekirjas paremat kohta saada. «Kui vaatad tippjuhte, siis nemad parteid rahaliselt ei toeta,» kritiseeribki üks reformierakondlane.

Nii saabki seda vaadelda kui esimese ja teise ešeloni erinevust. Esimene ešelon on ennast tõestanud ja kehtestanud ning mingis mõttes see esimene ešelon (näiteks Ligi või Ansip) ehk enam ei tajugi, kui halastamatu võitlus oma koha eest päikese all käib natuke maad allpool. Kuid just seal natuke maad allpool on kontori soosing erakordselt oluline.

Just seal natuke allpool nurisetakse, praegu veel anonüümselt ja off-the-record, kuidas üksikud mõjukad persoonid määravad poliitilist karjääri, kedagi tõstavad, kellegi lükkavad kõrvale, kuidas kontori võim kasvab kogu erakonna üle.