Värskel edukal erakonnal on Eestis raske välja tulla

Valimiskast Foto: Toomas Huik / Postimees

Eestis on keeruline leida ruumi värskele edukale erakonnale, kuid erinevatel hinnangutel on teatud võimalusi nii parem- kui ka vasaktiival.
 

Postimehe kõnelustest spetsialistide ja poliitikas osalejatega koorus välja mitmeid võimalikke aluspõhju parteiloojaile, kes tahaksid 2015. aastal parlamenti pürgida. Nimetati näiteks rahvuskonservatiive, kultuuritegelasi, venekeelset elanikkonda, keskkonnaaktiviste, eurovastaseid, infoühiskonna aktiviste ning noori kosmopoliitseid vasakpoolseid.

Samas on ka täiesti reaalne, et ühtki uut jõudu lähiajal ei sünni või n-ö ühiskondliku tellimuse selle järele suudavad täita senised parteid, kui nad sisemiselt rohkem eripalgelisust lubavad.

Vähemused põhiparteides

Aberdeeni ülikooli politoloog Karoliina Raudsepp arvab, et Eestile ei ole uusi parteisid vaja.

«20 aastat pärast iseseisvuse taastamist on poliitilises süsteemis saavutatud teatav tasakaal ning ideoloogiad on paika loksunud,» leiab ta. «See tagab ka süsteemi jätkusuutlikkuse ja stabiilsuse, sest valijad kujutavad ette, mida ühe või teise partei valimine kaasa toob.»

See ei tähenda ometi, et meie poliitiline süsteem oleks terviklik. «Eesti parteid peaksid õppima roheliste aastatetagusest edust, venekeelsete parteide edust Lätis jne ning kindlustama, et nende gruppide huvid Eestis esindamata ei jää. Tugeva demokraatiaga riikides ei pea iga vähemusgrupi esindamiseks parteid looma – pigem peavad põhiparteid rohkem pingutama, et ka need vähemused esindatud oleksid,» märgib politoloog.
Raudsepa hinnangul võivad tõenäolisemad lahkulööjad olemasolevatest parteidest tulla rahvuskonservatiivide ja venekeelsete kodanike hulgast.

«Saame huviga vaadata, kuidas jaguneb venekeelsete kodanike arvamus sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna vahel – ning kas nad tunnevad, et ka nemad on Eesti riigi väärtuslik osa,» hindab ta.

«Praegu ma ei usu, et IRList lahkulööjad endast erilist poliitilist jõudu kujutaksid. Samas, kui olukord Euroopas halveneb ning Eestit tabab jälle majanduslangus, on uue energilisema ja konkreetsema rahvusliku partei sünd vägagi tõenäoline,» lausub Raudsepp.

Kosmopolitismi laine

Eelmise kümnendi algul ühenduse Res Publica peasekretärina intensiivselt ja edukalt samanimelise erakonna loomisega töötanud Tõnis Kons leiab, et ruumi uue erakonna tekkeks oleks pigem poliitmaastiku vasakul tiival. Rahvusäärmuslusele ta hetkel laia kandepinda ei näe.

«Küsimus on selles, kas valijaskonna struktuur on nii palju muutunud, et on tekkimas nõudlus sellise maailmavaate eest seisva jõu järele, mida praegu ükski parlamendipartei ei esinda,» ütleb Kons.

«Kui, siis on selline ruum olemas vasakul. SDE toetuse tõus põhineb mitte nende sõnumil, mis on üsna olematu ja laialivalguv, vaid tõigal, et nad esitavad end alternatiivina nii valitsusliidu parteidele kui ka Keskerakonnale,» leiab ta.

Kons näeb, et kuna Eesti liigub üha enam lähemale nn vanale Euroopale, siis on ka meil peale tulemas uus põlvkond, kelle jaoks iseseisvus on loomulik ning kes seetõttu võrdleb oma praegust elu üksnes rikkama osaga Euroopast.

«Ühel hetkel võib siit tekkida idealistlik ja kosmopoliitne vasakpartei, mille ideoloogia keskmes on võrdõiguslikkus, vähemuste huvid, säästev eluviis, vastandumine suurettevõtetele ja globaliseerumisele, patsifism jm. Lääne-Euroopas tõi see laine ühel hetkel poliitikasse rohelised ja nüüd teise lainena nn piraadipartei,» räägib ta.

Konsi nimetatud piraadid on Eestis juba embrüonaalses staadiumis olemas – on loodud MTÜ Piraadipartei, mis tahab 1000 liikme kogunemisel erakonnastuda. MTÜ juhatuse liikme Jaan Jänesmäe sõnul on nende plaan programmiliselt märksa laiem kui vaid netist tasuta allatõmbamise toetamine.

Et infoühiskonna aktivism koos otsedemokraatiaga võib olla partei asutamiseks piisav aluspõhi, on näidanud ka Saksamaa kogemus. «Kui suudame ära organiseeruda ja põhipunktid paika panna, siis ma probleemi ei näe,» kinnitab Jänesmäe.

Hädavajalikud eeldused

Kons leiab, et nüüdses Eestis on valimiskünnise ületava erakonna loomiseks vajalikud kolm eeldust.

Esiteks on vaja võimekaid juhte. «Parlamendierakond ei saa üldjuhul tekkida tühja koha peale, vaid eeldab visiooniga liidrite olemasolu,» ütleb ta. «Euroopas on küll aeg-ajalt edu saavutanud juhuslikud protestiliikumised – näiteks humoristide nimekirjad Islandil ja Leedus, Eestis 1990. aastatel kuningriiklased –, kuid nende eluiga jääb lühikeseks.»

Konsi sõnul suudab võimekas liider näha n-ö suurt pilti ning tõlkida oma erakonna sõnumi rahva jaoks arusaadavasse keelde. «Ent selliseid inimesi on vähe,» leiab ta.

Teiseks eelduseks on kunagise Res Publica peasekretäri hinnangul maailmavaade ja piisav sotsiaalne baas. «Erakond peab seisma väärtuste ja poliitika eest, mis on kriitilise arvu inimeste jaoks esmatähtsad. Valimistel saab inimene anda vaid ühe hääle ja ta annab selle erakonnale, kes on piisavalt veenev lahendama tema jaoks tol hetkel kõige olulisemat probleemi.»

Selle põhimõtte unustamine sai tema sõnul saatuslikuks nt rohelistele, mis sumbus sisedemokraatiaga tegelemisse. See teema võib olla küll huvitav erakonna liikmetele, kuid on ebaoluline valijale põhivaliku tegemiseks valimispäeval.

Kolmas eduka parteiasutamise eeldus on Konsi kogemuse kohaselt tugev organisatsioon.

«Selle võime jagada eesliiniks ja väljaks – soome keeles on viimase kohta nt termin puo­luekenttä. Erakond on meeskonnamäng. Eesliinil olijad peavad oma isiklikud ambitsioonid allutama erakonna eesmärkidele. Eesliinile minnes tuleb aru saada, et valija ootab tegusid ning soleerimisega tulemust ei saavuta.»