Tee-ehitaja: vana juhendit kasutades on ehitamine odavam

Foto: Tiit Reinberg

Postimehega rääkinud tee-ehituseksperdi hinnangul on Eesti 1983. aastast pärit katendijuhendi juurde jäänud, sest nii on odavam teid ehitada.

Anonüümseks jääda sooviv ekspert, kes töötab ühes suures Eestis tegutsevas tee-ehitusfirmas, nentis, et tellija soovib saada teatud rahahulga eest võimalikult palju uusi või renoveeritud teekilomeetreid ning kõik katendikihid projekteeritakse minimaalse paksusega – selle kalkuleerimiseks kasutataksegi katendiarvutusprogrammi.

Tee-ehitaja väitel on Eestis kasutusel olnud võrdlemisi vähe katendiarvutuse programme ja üks peamisi on just Kraade, mille põhjal on valminud ka uus programm KAP.

Samas on programm siiski teoreetiline ja 100-protsendiline täpsus ei ole reaalne, sest maapinna geoloogia, niiskuspaikkonnad jne vahetuvad suhteliselt kiiresti ja ühte lõiku sobinud katend võib mõnesaja meetri pärast olla ebasobiv.

Nimelt tehakse geo­loogilised puurimised teatud vahemaa tagant ja kui vahepeal on mõni nõrgem pinnas, võibki esineda miinimumnõuetele vastavas katendiarvutuses nõrk koht, mis kajastub hiljem maanteel näiteks pikirööbaste või võrk­pragudena.

Otseselt süüdistada pole tee-ehitaja väitel aga kedagi, kuna riigil on raha vähe ja kõiki katendeid ei ole ka mõtet hirmu valguses üle dimensioneerida.

Vestluses nenditi veel, et maanteeamet on pideva kriitika, süüdistuste ja erinevate kontrollasutuste töö tulemusena nii ära hirmutatud, et ei julgeta enam muuta projektlahendust ka juhul, kui projekteerija on eksinud katendiarvutuse koostamisel ja see ei vasta nõuetele.

Selline olukord on tee-ehitaja hinnangul kurb, kuna maksumaksja raha eest ehitatakse sellisel juhul «äkki kestab»-lahendusi, kui samas võiks saada väikese muudatuse korral aastaid vastu pidava kestvama lahenduse.

Kuidas miinimumpiiril laveerimine tee kvaliteedile mõjub, ei soovinud ta oletada, nentides, et see oleneb paljudest teguritest – projekteerimisest, ehitamisest ja hilisemast hooldamisest ning liikluskoormusest.