«Me selgitasime, et me mingil juhul ei ülista neid, aga andsime vanemate palve korraldajatele edasi ja nemad meile ka vastasid,» sõnas dirigent.
Gorjušin rääkis, et küsimusi tekkis ka lastel. «Paljud ei tea, mis oli enne ja pärast isamaasõda. Meil tuli neile selgitada, kes on Lenin ja kes on Stalin, milline oli ajalugu.» Noortele lauljatele näidati filme selle aja kohta ja selgitati, miks toona nii ülistati. «Poisid said aru, millest teos räägib,» kinnitas koorijuht.
Võimas vaatemäng
Miks tuleb praegu esitusele just see kantaat? «Sellepärast, et meil on siiski veel side selle ajaga. Kui me esitaks seda Pariisis või Londonis või ükskõik kus, mängitaks seda nii, nagu ilusat Šostakovitši muusikat. Muusika iseenesest on geniaalne, kuigi tekst on banaalne ja võlts, nagu need sel ajal olid. Kõik teadsid, et käib küüditamine, aga tekstides ülistati, kui hea on elada,» rääkis Järvi. «Meil on selle projektiga intellektuaalne ja emotsionaalne side. Kui seda teha Ameerikas või mujal, nad ei saaks sellest aru.»
Ehkki ka väikestel Narva koorikooli poistel ei saa mälestust sellest ajast olla, on Järvi sõnul enamik neist Stalini nime kuulnud. «Kui ma küsisin neilt, kas teate, kes Stalin on, vastasid nad: «Da, diktator» (Jah, diktaator - vene keeles, toim). See tähendab, et neid on õigesti õpetatud, nad on Eestis üles kasvanud ja elavad Eesti reaalsuses,» leidis Järvi.
«Elada vabas Eestis ja kuulda, kuidas terve koor laulab «kommunistõ, vperjod»(edasi, kommunistid, toim) - see on geniaalne. Seda peab nägema! Kuskil mujal ei saadaks sellest aru, aga meie saame sellest irooniast, absurdsusest ja sürreaalist aru.»
Mis emotsioone see publikus tekitada võib? «Usun, et publik saab aru sellest irooniast ja mõnitavast toonist, mida Šostakovitš kasutab. Noorem publik saab ilmselt teistmoodi aru kui vanem publik, kes on küüditamise läbi elanud – võib-olla on see nende jaoks vastuvõetamatu,» mõtiskles dirigent. Järvi lootis siiski, et publik mõistab tema programmi mõtet - vastandada kantaadi «Meie kodumaa kohal särab päike» absurdsus poliitilise ja selgelt nõukogudevastase poeemi «Stepan Razini hukkamine» siiralt hea muusikaga. «See poliitiline paradoks teeb asja veel teravamaks ja huvitavamaks,» leidis ta.
Paavo Järvi ise ootab homset ainulaadset kontserti äärmise elevusega. «Kes homme kontserdile ei tule, seda läbi elada ei saa. Meil on kokku vähemalt 200 inimest laval, see on terve spektaakel, täielik teater! Muusikaliselt on kõik lood fantastiliselt kõrgel tasemel, geniaalsed!» jätkus tal ohtralt kiidusõnu.