Karis: õpetajatega on Eestis kehv seis

Alar Karise sõnul on kõrgharidusreformis palju kaheldavaid elemente, aga sellega ei saa ka lõputult venitada. Foto: Peeter Langovits

Tartu Ülikooli rektoriks kandideerimisest loobunud Alar Karis ei tahaks, et ülikoole tabab kolhoosilautade saatus, kus kased kasvavad lagunenud hoonete katusest läbi.

Teiseks ametiajaks Tartu Ülikooli rektoriks kandideerimisest loobunud Alar Karis leiab, et Eestis on liialt laristatud – nii hoonete kui ka inimestega. Suurimaks mureks peab ta aga seda, et meie õpetajate tase ei ole riigis prioriteediks.

Teie teade mitte enam rektoriks kandideerida tuli nii avalikkusele kui ka ülikooli rahvale väga ootamatult. Miks te nii otsustasite?

Võib-olla mõned potentsiaalsed kandidaadid uue rektori kohale olid oma platvormi üles seadnud mulle suunatud märkustele ja etteheidetele ning nüüd peavad nad ümber orienteeruma. Aga tõsisemalt – olen olnud ühes ülikoolis viis aastat rektor, enne seda praeguses maaülikoolis veel viis aastat. Kokku kümme aastat, ja kui viis veel juurde, siis tekib küsimus, et kas ma tõesti midagi muud ei oskagi teha.

Ehk uurisite oma võimalikku toetuspinda ja tajusite, et konkurendid on liialt tugevad?

Pigem oli kartus, et need hääled tulevad tõesti kokku. Aga spekulatsioone minu loobumise kohta on huvitav lugeda: üks ütleb, et tervis ei pea vastu, teine ütleb, et ei saa hääli kokku, keegi arvab, et lähen poliitikasse või välismaale...

Vorm paistab teil olevat suurepärane. Kas lähete siis poliitikasse või välismaale?

Kunagi ei tea, mis elus ette tuleb. Ei välista poliitikat ega välismaad. Vaheldust on aga kindlasti vaja.

Mainisite konkurentide etteheiteid. Millised need võiks olla?

Näiteks bürokraatiamasin on liiga suur, kuigi numbrid räägivad muud. Aga akadeemiline seltskond ei taha väga numbreid vaadata, vaid lähtub ikka pigem emotsioonidest. Eks ka aastatagused muudatused, mis puudutasid Tartu Ülikooli seadust ja mis väga paljudele ei meeldinud, kuigi see oli üks olulisim muudatus viimase paarikümne aasta jooksul. Me läheneme ikka Põhjamaadele, kus on selgelt lahus kogu, kes seisab ülikooli kui terviku heaolu eest, ja akadeemiline kogu, kes seisab akadeemiliste väärtuste eest. Igaühel on oma vastutus. Siiani vastutust nappis.

Ülikooli pealt on kuulda, et asi polnud niivõrd teis, kuivõrd teie nõrgas meeskonnas: prorektorid, kantsler Andres Liinat.

Kui asusin rektoriks, siis pakkusin prorektori kohta professor Jüri Allikule, ta keeldus, kartes vastutust võtta. Seetõttu leian, et auväärt professor Allikul on kohatu ja ebaeetiline sõna võtta meeskonna nõrkuse teemadel. Aga kantsleri töös tekib ikka konflikte. On tarvis hooneid müüa, maju ehitada, hooneid kütta, aga küttehinnad tõusevad. See on valdkond, kus keegi ei teeni eriti plusspunkte. Asi on vastutuse võtmises.

Samas ütleb Tartu Ülikooli põhikiri, et kui valimistel rektor valimata jääb, siis jätkab ametisolev rektor veel aasta. Eelmisel korral lahendati see nii, et ametisolev rektori kohusetäitja korraldas paari kuu pärast uued valimised.

Siin on üks konks. Minu tööleping lõpeb 30. juunil. Selleks, et ma veel aasta jätkaksin, peaks minuga läbirääkimistesse astuma. Ja kui ma ei ole nõus seda tegema, siis politsei või muude jõududega ei saa mind selleks sundida. Küll leitakse inimene, kes täidab selle koha.

Tulles veel tagasi teie meeskonna juurde – eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik võrdles lausa, et Liinat on ülikooli juhtinud kui saapa- või hambapastavabrikut. Väga akadeemiline selline väljaütlemine just pole.

Akadeemiline kogukond on olnud alati võõravaenulik, võõra mõtlemise vaenulik. Ksenofoobia teistmoodi mõtlevate inimeste suhtes ei ole ainult Tartu probleem. See valdkond, millega tegeleb kantsler, ei ole kindlasti saapavabrik, mis pole väga akadeemiline väljend, aga see on koht, kus tuleb väga hoolega raha lugeda. Akadeemiline kogukond ei ole aga harjunud seda tegema. Nad on harjunud ressursse saama. Professorid võivad soovida rohkem ruume, aga see peab siis toimuma tegelikult ju nende enda palga arvelt. Me oleme Eestis tervikuna olnud oma hoonete ja ruumidega väga laristavad.

Te olete oma ametiaja jooksul teadlikult hoidunud igipõlisest Tartu-Tallinna vastandamisest. Aga siiski võrreldes Tallinnaga – kas Tartus on konservatism pidurdanud ülikooli arengut?

Kindlasti on konservatism Tartu Ülikooli sisse kirjutatud. Ja kindlasti on noortel ülikoolidel nullist ja õigesti alustades võimalik saavutada teatud edumaa. Vanade ülikoolide väärtus on usaldusväärsus. Uute puhul on hirm alati selles, kas nad peavad vastu ja kas neid ära ei sööda. Küsimus ei ole ainul­t ülikoolis, vaid Eestis tervikuna. Meil ei jätku ühel hetkel enam inimesi, veel vähem tarku inimesi.

Aastal 2009 kirjutasite, et väiksem ülikoolide arv pole eesmärk omaette, vaid kõrghariduse korrastamise vahend.

See kehtib ka täna. Arv ei ole tähtis, aga arvestades aspekte, et raha ja inimeste hulk ei suurene, siis kuidas me saame hakkama? Kui vaatame kõrvalt, kuidas mõnel ülikoolil tekib finantskriis või tudengite arv väheneb, siis suurem meisterplaan meil puudub. Me võime rääkida kahest ülikoolist, üks Tartus, üks Tallinnas, mõlemad oma kolledžitega, aga see peaks olema läbi arutatud.

Me unustame ära, milleks meil ülikoolid on. Need on ikka ühiskonna teenimiseks. Ühe käega võtame Euroopa maksumaksja raha, aga teise käega soovime piire kinni panna, et inimesed ei lahkuks Eestist mujale tööle. See on paradoksaalne olukord, ja eriti meditsiinitudengite puhul. Kui paneme piiri ette, et meie arstid peaksid kolm või viis aastat pärast kooli lõpetamist töötama Eestis, siis lahkuvad nad hiljem ikkagi, ja veel targemana, valmis arstidena. Me peame vaatama kõrgharidust palju suuremas võtmes.

Kuidas te vaatate kunstiakadeemia ümber toimuvat? Kas meil on eraldi kunstiülikooli tarvis?

Ma hea meelega ei puudutaks üldse seda teemat. Hoone on teisejärguline küsimus. Teame väga hästi, et tehnikaülikool sooviks väga arhitektuuri enda alla. Kui arhitektuur on kunstiakadeemiast läinud, siis kindlasti leidub neid, kes arvavad, et ka disain võiks arhitektuuriga koos olla. Tallinna Ülikoolis on juba Balti filmi- ja meediakool, kus on teatavad kunstielemendid õpetamises olemas. Tallinna Ülikoolist on võimalik teha liberal arts ülikooli, kus on kunst ka sees. See ei tähenda seda, et Tartu Ülikool peaks loobuma maaliõppest.

Teie pakkusite ka välja, et maaülikool võiks liituda Tartu Ülikooliga.

See ei olnud minu plaan, aga tuleks arutada, kuhu me jõuda tahame. Käisin selle välja diskussiooni teemana. Oleme rektoritega väiksemas ringis arutanud igasugu asju. Me oleme murelikud, ei maksa arvata, et rektorid püüavad üksteiselt ainul­t tekki ära kiskuda.

Kas president tegi õigesti, kui kõrgharidusreformi välja kuulutamata jättis?

See oli presidendi otsus. Aga kindlasti oleks seda reformi saanud teha paremini, rohkem dialoogi astudes. See reform ei olegi enam nii ministri nägu, kuna riigikogus on ta juba üksjagu muundunud. Seal on asju, mis on kaheldava väärtusega.

Näiteks?

Akadeemilisel puhkusel õppimise ja eksamite tegemise võimalus. Inimesed ei tea, kuidas tänapäeval ülikoolis õpitakse. Ei ole nii, et kolm kuud õpitakse ja siis tehakse eksameid. On nii, et õpitakse, tehakse kontrolltöö, õpitakse, kontrolltöö. Mida siis soovitakse ära keelata? Et õppida võid, aga kontrolltööd teha ei tohi? Siin on ideoloogiline erinevus minul ja Aaviksool. Me peaksime laskma tudengitel targemaks saada. Inimene, kes on akadeemilisel puhkusel või lapsepuhkusel, aga ta soovib õppida, siis miks me seda keelame?

Kõrgharidusreformis on palju kaheldavaid elemente, aga sellega ei saa ka lõputult venitada. Seaduses on ka kirjas, et tasuta saavad õppida need, kel on alla 7-aastane laps, sõltumatult edukusest ja tulemustest. Noorel inimesel seitsme aasta jooksul ikka üks laps tuleb. Siis tegelikult läheb ju kõrghariduse raha hoopis muule eesmärgile. Kui soovime nii oma demograafilist olukorda parandada, siis peaks see raha tulema ju sotsiaalministeeriumist. Kui see läheb aga kirja ikka kõrgharidusrahana, siis see ei ole hea.

Kui valitakse uus rektor, siis millises seisus ülikooli üle annate?

Kui rektoriks tulin, siis lubasin, et ülikool muutub avatumaks. Võib öelda, et ülikool on avatum. Meil on teaduste tippe, kelle üle uhke olla. Uuele rektorile soovitaksin – ei tohi uppuda ära väikestesse asjadesse. Nendega peab tegelema, aga ei tohi suurt pilti ära unustada. Peab mõtlema, kuidas me suhestume teiste ülikoolidega maailmas. Kahjuks on meil ikka veel arvajaid, kes käivad maailmas ja ütlevad, et seal on nii ja teeme ka nii. Üldjuhul teeme aga järeletehtud asju halvemini lihtsalt meie ressurssidest, inimestest ja väiksusest lähtuvalt. Kui tahame midagi teha, siis peame tegema teistmoodi.

Millest on Eesti kõrghariduses puudus?

Üks valuline probleem, mis tuleb lahendada lähimate aastate jooksul, on meie õpetajad. Ütleme otse välja – seis on kehv.

Mis on juhtunud?

Pärast pedagoogikaülikooli kadumist pole pedagoogika Tallinna Ülikoolis enam prioriteet ja meil on Tartus pidevalt diskussioon erialaõpetajate ja kasvatusteaduste vahel, kuhu on konflikt sisse kirjutatud. Tasuks mõelda midagi IT Akadeemia sarnast, et oleks katusorganisatsioon, mille kaudu liigub raha, et õpetajate koolitus Eestis saaks jalad alla.

See on eraldi teema, millest tuleb väga tõsiselt rääkida. See pole üldse haridusministri prioriteet, aga ma loodan, et ta võtab selle prioriteediks. Niisamuti vastandatakse meil betooni ja inimest. Peaks vaatama, kas ei oleks mõistlik koonduda ja minu pärast võivad maja uksel olla ka koos kolme ülikooli sildid. Ei tahaks, et ülikoolide hooneid tabab kolhoosilautade saatus, kus kased kasvavad lagunenud hoonete katusest läbi.

Kas ülikoolide ühistöö oleks tõesti võimalik?

On, aga kuri on juba tehtud. Ega keegi hakka uusi maju maha lammutama. Ütleks ka kunstiakadeemia rektorile lohutavad sõnad – sa ei pea täna mõtlema maja võtmes! Sa pead mõtlema, mismoodi kunstiharidust paremini teha. Küll see maja ka tuleb. Majadekeskselt ei tohi mõelda.