«Pealtnägija»: segadus Aardla poldri eurotoetustega osutus arvatust palju suuremaks

1980. aastate alguses rajatud Aardla polder pidi soiselt alalt liigvett eemal hoidma, et sealt saaks loomasööta varuda. Põllumaana osutus territoorium väheväärtuslikuks, küll aga on see väga hea lindude pesitsuspaik. Foto: Margus Ansu

ETV saade «Pealtnägija» võttis veel kord ette kõik Aardla poldrit puudutavad dokumendid, salvestised ja inimesed ning jõudis järeldusele, et miljoneid kroone neelanud europrojektis valitses veel suurem segadus, kui algul paistis.

Kaks nädalat tagasi nimetas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder riigikogu kõnepuldis «Pealtnägija» lugu suurest eurorahade kuritarvitusest Tartumaal tendentslikuks, pahatahtlikuks ja eesti rahvast mürgitavaks ning kuna nii kõrgelt tuli nii tõsine etteheide, kontrollisid saate tegijad asja uuesti, vahendas ERR Uudised.

1. veebruaril eetris olnud «Pealtnägija» lugu rääkis Aardla poldrist. See on juba nõukogude ajal Tartu külje alla rajatud hiiglaslik kuivendussüsteem, tänu millele sai Emajõe üleujutusalal kasvatada sööta õppemajandi karjale. Eesti taasiseseisvumise järel seisis 1200-hektariline polder aastaid kasutuna, kuni 2003. aastal moodustati Aardla Maaparandusühing, mille etteotsa asus majandiaegne poldri rajaja, hüdroinsener Uno Pauts.

Seaduse eripärade tõttu pidid kohustuslikus korras ühistu liikmeks hakkama kõik rohkem kui 40 poldri maaomanikku. Teiste seas ka Tõnu Ojamaa ja Anti Kalvet. Kalvet rääkis eelmises saates, et pärast seda, kui maaparandusühing moodustati kolme inimese poolt, pandi ülejäänud, kes omasid kinnistut poldri territooriumil, fakti ette, et nad on sundliikmed ning kohustatud sellega ühinema, tahavad nad või ei taha.

Just neist kahest mehest kujunesid suurimad kriitikud. Nimelt sai Maaparandusühistu aastate jooksul erinevatest riiklikest allikatest 7 miljonit krooni toetusi. Suurima osa ehk ligi 4 miljonit andis PRIA. Paraku hakati euromiljoneid väidetavalt kuritarvitama. Näiteks ehitati kohalike sõnul mõttetu tee, kaevati fiktiivselt kraave ja teeseldi suures ulatuses vee ärapumpamist märgalalt.

Juba 2010. aasta jaanuaris tegid Kalvet ja Ojamaa politseisse avalduse, mille põhjal algatati kriminaalasi. Sama aasta sügisel küsis PRIA kogu toetussumma ehk 3,6 miljonit tagasi. Ent üllataval kombel kõik menetlused takerdusid ja tänaseks ligi 800 päeva väldanud politseijuurdlust ähvardab aegumine. Prokuratuur, PRIA ja ministeerium keeldusid loo kommenteerimisest kaamera ees, tuues põhjenduseks, et kõigile küsimustele vastamist takistab uurimissaladus.

Pärast «Pealtnägija» saadet kutsuti minister Seeder riigikogusse raha jagamise kohta aru andma. Ehkki saal oli pooltühi, oli põllumajandusministri jutt vastaspoolele rabav. «See jutt, mida minister seal rääkis, ei vastanud tegelikkusele ja peale selle ta esitas mulle konkreetselt ränga süüdistuse valetamise kohta,» ütles Kalvet.

Ministeerium: Seeder ei pea vabandama

Põllumajandusministeeriumi nimel kõneleb nüüd asekantsler Illar Lemetti, kes ei leia, et minister peaks Ojamaa ja Kalveti ees vabandama. Kantsleri sõnul läks ametnikele hinge kaks põhiasja. Esiteks ei olnud Kalvet ja Ojamaa tema sõnul esimesed, kes rikkumised poldril avastasid. Ja teiseks ei vasta tema meelest tõele, et ametnikud ei pingutanud, et tõde päevavalgele tuua.

Siinkohal tuleks vastaspoolte argumente ükshaaval vaadata. Esiteks – kes kuritarvitused esimesena avastas? Põllumajandusminister kinnitas, et kõnealuse juhtumi puhul olid toetuste väljamaksmisest keeldumise ja varem väljamakstud toetuse tagasinõudmiste põhjuste algsed väljaselgitajad Tartu Maaparandusbüroo (Põllumajandusameti Tartu keskus) ja Maaparanduse Ehitusjärelevalve- ja Ekspertiisibüroo, mis praegu on Põllumajandusameti maaparanduse osakond, seega spetsialistid, mitte «Pealtnägija» saates esinenud mehed, nagu saatest võis aru saada.

Kuid Kalvetil ja Ojamaal on ette näidata kiri 2009. aasta 15. septembrist, kus nad juhivad PRIA peadirektori tähelepanu raha väärkasutustele poldril. Ministeeriumi seisukoht on, et ametlik kontroll algas küll täpselt samal ajal, septembris 2009, aga sellest kirjast sõltumata. Sel juhul on kummaline, et novembris, veel kolm kuud pärast seda, kui ametnikud väidetavasti vea avastasid, võttis seesama Tartu Maaparandusbüroo kõik poldril tehtud tööd, mis tegelikult olid suuresti fiktiivsed, vastu ja andis objektile kasutusloa.

Ehkki detsembris 2009 valmisid esimesed ametlikud ekspertiisid, mis kinnitasid, et poldril tehti fiktiivseid töid, ei pöördunud PRIA ega ministeerium ikka politseisse, vaid 2010. aasta jaanuaris tegid seda Kalvet ja Ojamaa. Ametliku tagasinõude tegi PRIA alles novembris 2010 ehk 15 kuud pärast seda, kui ta sohi enda sõnul avastas. Lemetti sõnul peab makseagentuur olema kindel, et nõudel on alust.

Aga avastaja au on tegelikult pisiasi selle kõrval, mida Toompeal eurotoetuste jagamise kohta edasi räägiti. «Toetuse taotlemise peab otsustama üldkoosolek. Taotluse juures oleval kinnituskirjal peab olema maaomaniku või valdaja, kelle maal kavatsetakse investeering teha, allkiri, mis kinnitab toetuse saamise tingimustest lähtuvate kohustustega nõustumist. /.../ Sellekohased allkirjad on härrad Ojamaa ja Kalvet kinnituskirjale andnud. Mõlemad härrad on sellele isiklikult allkirja andnud. Seega, kui kodanikud Ojamaa ja Kalvet väitsid, et nad ei olnud sellekohastest rahalistest kohustustest teadlikud, siis nad valetasid,» ütles minister.

Jutt on tegelikult kõige tähtsamast dokumendist, mille alusel poldriühistule 3,6 miljonit krooni üldse maksti. Ühtlasi tähendab allkiri sel paberil, et maaomanik nõustub eurotoetusega kaasnevate kohustustega. Et mitu ühistu liiget väitsid «Pealtnägijale», et pole säärast allkirja andnud, paluti ministeeriumil kinnituskirja näidata. Esimene üllatus oli, et asekantsler lööb ühe dokumendi asemel letti kolm paberit.

«Maaparandusühingu poolt on esitatud kolm kinnituskirja. Kinnituskirjadel on erinevate kinnistuomanike allkirjad. Kokku nendest dokumentidest peaks saama selle nimekirja, kes on soovinud selles projektis osaleda,» ütles Lemetti. Kui aga vaadata neid nimesid, siis on näha, et  Anti Kalvet pole kinnitust andnud. «Aga mulle öeldi, et minu allkiri pidi olema, et ma eitan seda?! Et ma olen valetaja?!» küsis Kalvet Lemettilt. Kantsler vastas seepeale, et Kalvet võib maaparandusühingus selgitada, et kus tema allkiri on. «PRIAst me oleme saanud kolm kinnituskirja ja siin on ainult härra Ojamaa allkiri,» ütles ta.

Ka minister Seeder kinnitas, et nii Ojamaa kui Kalvet on andnud täiesti teadlikult oma allkirjad. «Nad olid nendest kohustustest teadlikud, nad olid allkirja andnud.» Paberil on tõesti Tõnu Ojamaa ja tema poja allkirjad, kuid Kalveti oma mitte. Ojamaa sõnul andis ta nõusoleku, et tema kraavid tehtaks korda, mitte muudele absurdsetele plaanidele.

Kui ministri jutust jäi mulje, et nõustumisallkirja pidid andma kõik poldriühistu rohkem kui 40 liiget, siis ministeerium täpsustab nüüd, et allkirja andsid vaid need, kes toetuse tingimustega nõustusid ehk kes allkirja ei andnud, polnud projekti osaline. Kokku ongi kolmel lehel 21 rida. Aga kui lähemalt vaadata, tabab üllatus – mitu nime kordub! «See on ju naljanumber!» on Kalvet nördinud.

Toetust said vähesed

Kui kordused välja jätta, jääb alles ainult kaheksa isikut, kellele kuulub poldril 13 kinnistut kogupinnaga üle 100 hektari. Seega, kui seni arvati, et PRIA rahastas kogu Aardla poldrit, siis asekantsleri sõnul tuleb neid pabereid tõlgendada nüüd nii, et toetus anti ainult neile kaheksale isikule, kelle krundid moodustavad umbes kümnendiku poldri pindalast. Samas nõuti omaosaluse maksmist ka hulgalt inimestelt, näiteks Anti Kalvetilt, kes europrojektiga ei nõustunud ega osalenud. Kuidas selline segapudru kõigist, väidetavalt ülipõhjalikest kontrollidest läbi läks, tundub arusaamatu.

Põllumajandusminister ütles riigikogus, et Aardla Maaparandusühistuga seoses on alustatud ka kriminaalasi ja käib uurimine. «Tõenäoliselt on tegemist ühistu liikmete vaheliste vastuolude ja probleemidega.» Kui minister ütleb, et kriminaalasi puudutab liikmetevahelisi arusaamatusi, siis ta ei eksita mitte ainult rahvasaadikuid, vaid läheb vastuollu ka enda allasutuse kirjaga. Nimelt seisab PRIAst «Pealtnägijale» saadetud kirjas, et 2010. aasta jaanuaris algatatud kriminaalasi puudutab toetuste ebasihipärast kasutamist.

«Kui ikka poldril mingisugust majanduslikku kasu ega mingisugust ei ole, sinna maetakse raha, no siis on ju pimedalegi selge, et seda asja ei tule teha,» ütles Ojamaa. «Tänapäeval on ju turumajandus, kuidas siis sumatakse sinna miljoneid riigi raha. See on puht majanduslik küsimus, mitte isiklik.»

«Kohkumusega nägin, et minister Helir-Valdor Seeder ei tea isegi seda, palju on poldri taastamisse raha maetud,» ütles Kalvet. Minister nimelt kinnitas, et väljamakseid on tehtud natuke üle 3 miljoni krooni, mitte 7 miljonit.

Ka ministeerium möönab, et tegu on möödarääkimisega. Toompeal esinedes pidas Seeder silmas konkreetselt PRIA eraldisi. Täpsustatud andmetel on Aardla poldrisse maksumaksja – tõsi küll enamuses Euroopa maksumaksja – raha pandud järgmiselt: üle miljoni krooni Tartu maavalitsuselt, üle 1,5 miljoni Keskkonnainvesteeringute Keskuselt ja kokku neli miljonit PRIA-lt. Lisaks mõnesaja tuhande krooni jagu otsetoetusi.

Aga Seeder teatas, et «Pealtnägija» saade osutus väga tendentslikuks. «Julgen öelda, et lausa pahatahtlikuks. Kas ajakirjanik ei saanud aru, mida ta tegi, ja tõenäoliselt kasutati teda ära. Aga ma ei saa aru, miks selliste saadetega Eesti rahvast mürgitatakse. Need kaadrid olid tõepoolest väga emotsionaalsed. Seal näidati ka pumbamaja, mis oli korrast ära ja ei töötanud. Selle pumbajaama rekonstrueerimine ei olnud aga üldse selle projekti osa,» ütles minister. Tegelikult saatelõik midagi sellist ei väitnudki.

Et Kalvet ja Ojamaa pole ministeeriumi ametnike silmis ilmselgelt usaldusväärsed, vestles «Pealtnägija» Hilja Valguga, kes karjatab juba kümme aastat poldril oma sajapealist lehmakarja, mis tähendab, et ta käib kohal pea iga päev. Ka tema kinnitab, et ta töid ei näinud.

Tähelepanuväärne on, et Valgu väitel käis ta neist vastuoludest ametnikele rääkimas, aga teda ei võetud tõsiselt.