Riigikontroll: maanteeamet ei saa tööga hakkama ja raiskab raha

Teekattemärgistajate lohakas töö. Foto: Riigikontroll

Maanteeamet poputab teehooldajaid, tõrjub konkurentsi ja raiskab maksumaksja raha.
 

Täna avaldatud riigikontrolli aruanne annab hävitava hinnangu maanteeameti tegevusele riigimaanteede hooldusel. Konkurents hangetel on süstemaatiliselt välja suretatud ja pooltel hangetel osaleb ainult üks firma. Paljud hooldustööd on tegemata, teehooldajad aga istuvad maanteeameti järelevalveametnikele sisuliselt pähe ja dikteerivad ise tingimusi.

Riigikontroll toob hooldushangete onupojapoliitikast välja rea näiteid. Näiteks Viljandimaal tõrjuti hankest välja Soome teehooldaja Destia, sest nad olid ühe ekskavaatori kirjelduse üles tähendanud valele leheküljele. Kahju maksumaksjale ligi 900 000 eurot – selle võrra oli Destia pakkumine odavam.

Midagi pole muutunud

Valga maakonna 2007. aasta hankes anti lisapunkte selle eest, kui olid varem samas piirkonnas tegutsenud, sisuliselt kukutati võit eelmisele lepingupartnerile sülle. Põlva hankel 2010. aastal suruti konkurent välja väitega, et neil puudub piirkonnas soola­ladu. Riigikontroll viitab, et sugugi mitte kõikides hangetes ei nõuta soolalao olemasolu ja Põlva puhul paistab see otsitud põhjusena.

Olukord on seda hullem, et täpselt samadele puudustele viitas ka riigikontrolli eelmine, 2006. aastal tehtud audit maanteeameti tegevuse osas. Samale asjale – vähesele konkurentsile – osutas ka 2010. aastal majandusministeeriumi enda tehtud eraldi uuring.

Postimees vahendas tollal majandusministeeriumi analüüsi: «Viimase kümne aasta jooksul pole üheski maakonnas varasem lepingupartner vahetunud. Kümne aastaga on riigi kulutused teehooldele kasvanud kaks korda, kuid kvaliteet pole selle aja jooksul paranenud. Mõistliku konkurentsi puudumine on tekitanud olukorra, kus riik on seniste lepingute läbirääkimisel ja vajaduste muutumisel lubamatult nõrgas positsioonis.»

Ja nüüd, 2012. aastal on kõik täpselt sama. Kui aastail 1999–2005 tuli riigimaanteede hooldushangetele keskmiselt 2,4 kvalifitseeritud pakkumist hanke kohta, siis aastateks 2006–2010 oli see kukkunud 1,4 peale.

Konkurentide hävitamine toimub kolmes etapis. Kõigepealt luuakse keskkond, et hangetele tuleks üldse vähe pakkujaid. Teiseks puksitakse igasuguste pisiasjade ja otsitud põhjuste abil osad pakkujad välja – nad ei kvalifitseeru. Ja kolmandaks, kui lõpuks ikkagi on kellegi vahel valida (nagu eespool öeldud, rohkem kui pooltel juhtudel polegi midagi valida, ainult üks pakkuja ongi), siis valitakse see, kes ka varem töid tegi.

Vahendeid seejuures ei valita. Destia esindaja Eestis Meelis Laido meenutab näiteks 2010. aasta hanget Keilas. Ka neile sai siis saatuslikuks sooladu. «Kõigepealt öeldi meile, et ladu pole korras, mingi uks oli vist eest ära ja kusagil oli vaja katust parandada. Me oleks saanud selle mõnesaja euroga korda teha,» räägib Laido hankest, mille maht oli 13–14 miljonit eurot.

Sellega aga asi ei piirdunud. Kuna Destia ei olnud selle lao omanik, vaid rentnik, omanikuks oli Jaan Mölder, siis ühel hetkel ütles Mölder rendi­lepingu lihtsalt üles. «Mölder oli minuga täiesti aus, ta ütles, et vennad Ahud tulid tema juurde ja ütlesid, et see asi on vaja ära korraldada,» meenutab Laido. Taustaks: nii Paldiski ekslinnapea Jaan Mölder kui ka vennad Ago ja Kalle Ahu on tuttavad rallimaailmast, viimased olid aga seotud ka aktsiaseltsiga ASP­I, Nordeconi kunagise tütarfirmaga, mis selle Keila hanke ka lõpuks võitis.

Maanteeamet ei nõustu

Riigikontroll juhib tähelepanu Eesti väiksusest tingitud probleemile – teehooldajad ühelt poolt ja tellija-kontrollija (maanteeameti) inimesed teiselt poolt on kõik endised kolleegid, koolivennad või sõbrad.

Üks auditimeeskonna liige, Jaanus Saadve kirjeldab olukordi, mida ta ise pealt nägi. Teede olukorda kontrollitakse nii, et teed sõidetakse autoga läbi, autos on järelevaataja maanteeametist ja teehooldaja esindaja. Puudused pannakse kirja ja need tuleb hooldusfirmal pärast kõrvaldada. Kuna maanteeamet ei maksa hooldajatele mitte konkreetsete teetööde eest, vaid varem kokkulepitud summa konkreetse tee seisundi eest, siis on hooldaja huvi, et kirja läheks võimalikult vähe puudusi, seda vähem tööd.

Saadve räägib, et oli ka juhus, kus järelevaataja ja hooldaja unustasid lausa ära, et tagaistmel istus ka riigikontrolli esindaja, ja teehooldaja sisuliselt dikteeris: «Ära neid asju kirja pane, ära liiga palju kirja pane!»
Maanteeameti peadirektori asetäitja Andri Tõnstein tunnistab «kitsa ringkonna probleemi» ja lisab, et sellepärast on nad ka hakanud oma inimesi roteerima, et kontrollijad rohkem vahelduksid.

Üldiselt aga maanteeamet riigikontrolli hinnangutega ei nõustu. «Ühe avastuse põhjal tehakse liiga palju üldistusi,» kritiseerib Tõnstein. Ta ütleb, et kui kõrvaltvaatajale tundub, et mõnikord aetak­se hangetest konkureerijaid ära jaburate põhjendustega, peab maanteeamet alati arvestama juriidikaga. «See on ülipeen bürokraatia. Kui me ei reageeri, siis hakkab jälle teine pakkuja kohtus vaidlustama,» räägib Tõnstein.

Majandusministeerium võtab vaidluses vahemehe rolli. Ühelt poolt nad nõustuvad riigikontrolliga. «Jah, konkurentsi pole ja meile tundub, et maksame üle,» mainib ministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter.

Ta lisab samas, et olukord pole pelgalt maanteeameti süü, vaid ka poliitikute kümne aasta tagune valearvestus. Tollal erastati teedevalitsusi ja loodeti, et nii tekib konkurents. Paraku seda ei juhtunud, aga kujunesid  välja kohalikud monopolid, kes võidavad konkursse.

Kulud tõusevad
Riigikontroll viitab, et aastatel 2006–2010 tõusid teehooldus­kulud liiga kiiresti. Kui võtta arves­se maanteeameti enda juhen­damisel koostatud hinna­indeksit (see arvestab kütuse, tööjõu ja materjalide hinnamuutusi), maksti erafirmadest hooldajatele kaheksa miljoni euro võrra rohkem, kui indeks ette näeks. PM