Hiina välisministri eelmise nädala avaldusele, et tema ­riigi sõprus ­Venemaaga on kaljukindel, järgnes päevi ­hiljem Vene­maa palve saada sõjaks ­Ukrainaga oma suurimalt naaberriigilt abi, kuid aastakümneid Hiinat uurinud Märt Läänemets ei pea tõenäoliseks, et Venemaa mingit arvestatavat abi ka saaks.

Hiinal on selles sõjas kindlasti oma huvid. Millised?

Teame, et Venemaa on Hiinale oluline partner, tähtis nafta, gaasi ja kivisöe eksportija, aga võrreldes Euroopaga on Hiinasse minevad kogused palju väiksemad. Kuid nii mõneski mõttes on Hiina ja Venemaa ka konkurendid. Praeguses olukorras, kui kujundlikult võrrelda, on neil ämbliku ja kärbse suhe. Hiina pumpab Venemaalt tooraineid välja, on majanduslikult niikuinii ja võib-olla ka sõjaliselt Venemaast juba üle. Hiina kasutab Venemaad lihtsalt ära, nii palju kui võimalik.

Arvan, et pikemas perspektiivis on Hiina huvides Venemaa nõrgenemine, et saada tugevamaid positsioone nii Euraasias kui kogu maailmas. Aga kuni seda veel juhtunud ei ole, paneb ta Venemaaga seljad kokku Ameerika ja NATO vastu.

Nii et ühine vaenlane liidab?

Jah. Ajaloost on huvitav vaadata, kuidas ühised sõbrad ja vaenlased muutuvad kaunis kiiresti. 50 aastat tagasi tegi Ameerika president Richard Nixon tähtsa visiidi Hiinasse, kuigi USA ja Hiina olid ideoloogilised vastased, aga mõlemale oli väga oluline Nõukogude Liidu vastu seljad kokku panna. Praegu on Hiina ja Venemaa partnerid just ühise vaenlase tõttu. Hiina tahab ju saada maailmas domineerivaks, aga Ameerika on risti ees.

Meile teadaolevalt kajastab Hiina ajakirjandus sõda Ukrainas pigem Venemaa vaatepunktist. Miks?

Kommentaarid
Copy