Seadus keelab kohanimed Uhhuu ja Saksamaa ära

Foto: Illustratsioon: Alari Paluots

Kui teie maakatastri andmetest võetud koha-aadress ei vasta koos Eesti Keele Instituudiga välja töötatud nõudmistele, tuleb see ära muuta. Muidu muudavad ametnikud selle ise ja luba küsimata, kirjutab Nils Niitra tänases Postimehes.

Selgub, et näiteks omal ajal erastatud katastriüksusele pandud ja toona ametnikele sobinud nimi ei ole teie eraomand – seda võib riik või omavalitsus muuta, kuidas õigemaks peab isegi siis, kui te pole nõus. Ja sääraseid muudetava nimega kinnistuid on Eestis kümneid tuhandeid.

Kõigi riigiplaanide elluviimiseks on maa-amet üllitanud ligi 200-leheküljelise mahuka aadressiandmete käsiraamatu, mis püüab nimemuutusi kohati üsna puust ja punaselt õigustada ja põhjendada. Oma plaanidesse kaasas maa-amet ka Eesti Keele Instituudi.

Raamatu allikatena nimetatakse kokku enam kui paarikümmet erinevat korda ja seadust, koostajaid oli kümmekond, abistajaid loendamatu hulk. Tulebki lisada, et maa-amet on siin ainult tankist, kes peab täitma terve hulga seaduste, ministeeriumide ja asutuste huve.

Alul üsna mänguline käsiraamat muutub lugedes märksa konkreetsemaks ja ühemõttelisemaks ses osas, mida tohib ja mida ei tohi. Algusest ühena paljudest stiilinäidetest üsna moraliseeriv lõik: «Nii nagu kunagi hakati suitsutaredele korstnaid ehitama ja põllu peal käimise asemel kemmergukultuuri edendama, on saanud täissuitsetatud kontoritest ja baaridest puhta õhuga ruumid, autodes kasutatakse turvatoole jne. [---] Soovime jõuda ka selleni, et koha-aadress ja kohanimi ning silt viiksid kohale.»

Sõnavormi algul ei tohi olla b, d ja g, kui need pole põhjendatud ajaloolis-kultuuriloolistel põhjustel. Postimehe käes on Tartumaa Vara vallast pärinev vastav nimekiri – seal on näiteks muutmisel Baukova või Gariku kinnistu. F, š, z ja ž on tabud ka nimede sees – näiteks Liiza – erandiks on vaid Peipsiäärsed vene külad.

Nõudeid on suur hulk, igal juhul soovib maa-amet, et võimalusel pandaks muudetavatele katastriüksustele ajaloolisi nimesid. Samal ajal tuleb aga vanas kirjaviisis (ka lõuna-eesti kirjaviisis!) nimed muuta ajakohasemaks – näiteks Kukke või Ukku ei sobi enam. Peab olema Kuke ja Uku. «Omaniku väide, et tema vanaisa kirjutas oma nime ikka kahe t-tähega, ei ole piisav põhjendus,» leiab maa-amet. Ja lisaks peab kohanimi olema omastavas käändes.

Vara vallas nõutakse ka Saksamaa-nimelise katastriüksuse nime põhjendamist. Naljategemine katastriüksuste nimedega tuleb ilmselt üldse ära lõpetada – nii on keegi pannud katastriüksuse nimeks Uhhuu ja maa-amet tahab põhjendust. Nali põhjendusena ei sobi.

Nüüd on olemas ka nn pühendusnimede kategooria – sel juhul peab nime kandja olema juba vähemalt viis aastat surnud ning tuntud ja auväärne – kui te panete kinnistule nimeks Anton Tšehhov, ei tohiks riigil selle vastu vähemasti teoreetiliselt miskit olla. Teie kodu ei tohi kanda ka roppu nime, siingi sekkuvad ametnikud.

Kui teil on nõuetele mittevastav metsatükk, kus pole postkasti ja mille vastu tunneb huvi vaid metsarahvas, siis on teil valida – kas leppida maa-ametnikuga kokku ebasobiva nime muutmises või loobuda üldse nimest. Teie metsa jääb sel juhul tähistama katastriüksuse number. Hajaasustustes paiknevaile hoonestamata katastriüksustele pole enam nime õige pea vaja.

Maa-amet ise loodab, et aadresside korrastamine ei too endaga omanikele sekeldusi suhetes näiteks arveid saatvate pankade või telekomifirmadega. Kõik need firmad saavad aadressiandmeid tasuta kasutada.