Võitlus digitaalsete tuuleveskitega

Foto: Pm

Sel ajal kui te seda teksti loete, vahetavad Eestis sajad tuhanded arvutid terabaitide kaupa informatsiooni. Mitte keegi ei tea, kui palju nendest andmetest on piraatvara ehk failid, mida vahetatakse autoriõigusi rikkudes. Näiteks Šveitsis näitasid uuringud, et vähemalt kolmandik elanikest on mingil ajal ebaseaduslikult alla laadinud autorikaitse alla olevat sisu. Miks peaks arvama, et Eestis see protsent väiksem oleks, küsib Hendrik Alla.

On inimesi, kes leiavad, et failivahetus on peaaegu inimõigus, sõltumata sellest, kellele nende failide autoriõigused kuuluvad. Hiljuti registreeriti Rootsis ametlikult kopimismi kirik, mille pühade sakramentide hulka kuulub piiramatu failivahetus. Šveitsi valitsus leidis, et pole mõtet üritada kodanike käitumist muuta, ja otsustas, et oma tarbeks sisu allalaadimine on lubatav.

Eestis tegeleb autoriõiguste kaitsega MTÜ Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon (EAKO). Selle tegevdirektor Erik Mandre on Šveitsi praktika suhtes taunival seisukohal.

«Suhtun sellistesse väljaütlemistesse väga negatiivselt ja leian, et see pole väga läbimõeldud. Ühelt poolt on mõistetav, et õigusrikkumine on massiline ja vajab mingit kõiki osapooli rahuldavat lahendust.

Tarbijate nõudmised lähevad üha suuremaks, kasutajate harjumused järjest interaktiivsemaks ja sageli ei tule ka õiguste omajad sellega küllalt kiiresti kaasa,» lausus Mandre, kelle arvates on Šveitsi praktika siiski loomeinimestele näkkusülitamine.

Riik kui tasakaalustaja

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dotsendi, autoriõiguste eksperdi Aleksei Kelli sõnul on autoriõigus asi, mida tegelikult ei eksisteeri. «See on lihtsalt uskumuste kogu või ühiskondlik kokkulepe. Kogu küsimus on selles, kelle seisukohast neid uskumusi levitatakse,» lausus ta.

Nagu iga seadus, valmib ka autoriõiguse seadus asjast huvitatud gruppide huvisid arvestades. «Võime luua täiusliku süsteemi, aga kui hakkame seda valesti, näiteks ainult ühe sidusgrupi huvides rakendama, jõuame probleemini,» ütles Kelli.

Kõnealusel juhul on huvid esindatud ebasümmeetriliselt, sest õiguste omajad on meediakorporatsioonid, näiteks Ameerika Filmiassotsiatsioon (MPAA), Rahvusvaheline Fonogrammitootjate Föderatsioon (IFPI) ja suured filmistuudiod. Kuna nad teenivad õigustelt raha, on nende mõju tugev. Samas pole kasutajad, need inimesed, kes seda sisu tarbivad, kuidagi seadusloome juures esindatud.

Kelli on seisukohal, et kui riik ei suuda kaasata vajalikke huvigruppe, peab ta ise olema tasakaalustavas rollis. Vastupidisel juhul jõuame nähtusteni nagu Rootsist alguse saanud ja teistesse riikidesse levinud Piraadipartei, mis on mõnel pool valimistel mõõdukalt hääli saanud.

«Kindel viis suuremate probleemideni jõudmiseks on ainult õiguste omajate seisukohtadega arvestamine, mis on paljudes riikides – kaasa arvatud Eestis – üldiseks trendiks. Iseenesest on see ka loogiline, sest huvigrupid on organiseerunud ja jõulised ning suudavad läbi suruda oma huve. Ühiskondlikud huvid jäetakse tihti aga tähelepanuta,» arvab autoriõiguste ekspert.

Põhiline autorikaitsealane surve tuleb Ameerika Ühendriikidest ja teistest arenenud riikidest, kus asub palju võimsaid sisutootmisega seotud firmasid.

«Ameeriklasi ei huvita, kuidas muu maailm abiellub, testamente teeb jne, aga autori- ja patendiõigused (ravimid, tehnilised lahendused) pole neile üldse ükskõik. Sealt tuleb surve autoriõiguse rikkujate karistamiseks. Aga praktikas on reeglina karistada saanud see, kes müüb edasi,» ütleb Kelli.

Piraadijaht mitmel rindel

Mandre sõnul üritab EAKO esialgu heaga hakkama saada: kui nähakse, et keegi autoriõigusi rikub, näiteks laeb alla või levitab piraatfilme või -muusikat, tehakse talle kõigepealt hoiatus ja soovitatakse rikkumine lõpetada. Alles siis, kui rikkuja EAKO hoiatusele ei reageeri, kaasatakse politsei.

«Viimastel aastatel on intellektuaalse omandi vastaste süütegude registreerimine kasvanud, jäädes siiski suurusjärku poolsada juhtumit aastas,» lausub politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Kaarel Kuusk.

See on veepealne osa, aga kui suur jäämägi piraatluseookeanis tegelikult hulbib?

Mandre tunnistab, et Eestis pole sellekohaseid uuringuid läbi viidud, seetõttu ei saa EAK­O mingeid arve anda.

Kuuse sõnul ei tee korrakaitsjad internetis autoriõiguste rikkumise üle regulaarset järelevalvet. Peamiselt avastatakse sellised rikkumised üldise kontrolli käigus või autorikaitseorganisatsioonidelt, levitajatelt ja omanikelt laekunud info alusel.

Mandre toob näiteks eelmise aasta mais langetatud kohtuotsuse, kui 1970. aastal sündinud Eesti kodanik R. K. tunnistati süüdi autoriõiguste rikkumises ja talle määrati 645 euro suurune trahv pluss kriminaalmenetluse kulu 552,26 eurot. Süüdistuse kohaselt levitas R. K. 2009. aasta augustis oma veebilehe ja FTP-serveri kaudu filme «Detsembrikuumus», «Valkyrie» ning Singer Vingeri, Birgit Õigemeele, Luisa Värgi ja Supernova muusikat.

Olid ajad, kui iga Eesti internetipakkuja pidas üleval FTP-servereid, mis olid piraatkraami pilgeni täis. Põhjus oli väga lihtne: kalli välisühenduse kulude piiramiseks oli lihtsam, kui piraadid sikutasid faile Eesti-sisestest serveritest, kui et igaüks oleks hakanud uusimat Hollywoodi hitti välismaalt tõmbama.

Tänapäeval hoitakse faile nn cyberlocker’ites (näiteks Mega­Upload, Dropbox, Hot­Fil­e, RapidShare, Eestis upload.ee). Viiteid piraatvarale jagatakse foorumites.

Neis peavad piraatidele jahti ka EAKO töötajad. Kui palju neid töötajaid on, kui suur on nende eelarve ja kust see raha tuleb, ei soovinud MTÜ juht artikli kontekstis avaldada.

«Keegi ei ole internetis anonüümne,» rõhutab Mandre. «Foorumitel on omad logi­d, kust saab isiku tuvastada. Sageli pruugivad inimesed sama kasutajanime erinevates netikeskkondades, näiteks Rate’i või Orkuti kontol. Koostöös internetiteenuse pakkujaga (ISP) on isikutuvastus võimalik, see pole mingi raketiteadus.»

Kelli osutab, et sel puhul on eraldi probleem kasutajate tuvastamise ja privaatsusõiguse vahelise tasakaalu leidmine.

Failivahetus kui hambapasta

Populaarsetel torrentilehekülgedel ei jagata otseselt sisu, vaid viitefaile. Sisu ise võib olla sadades erinevates arvutites. Kui cyberlocker’itest allalaadimine on ühesuunaline tegevus, siis torrentiklienti kasutades toimub samaaegselt allalaadimisega ka üleslaadimine.

«Isikut, kes on levitamise eesmärgil autoriõigustega kaitstud faile internetti üles laadinud, on võimalik kriminaalkorras vastutusele võtta piraatkoopia valmistamise eest levitamise eesmärgil,» hoiatab Kuusk.

Eestis torrentilehekülgi eriti ei ole, aga siinsete autorite loodu liigub välismaistel torrentitel. Sisestades kurikuulsasse otsingumootorisse Pirate Bay sõna «eesti», kuvatakse vastuseks umbes 160 tulemust. Paljud neist on eestikeelse tõlkega USA multifilmid või eesti popmuusika kogumikud. Mõned vasted sisaldavad pdf-kujul eestikeelsete raamatute tõmmiseid.

Välismaistele torrentilehekülgedele on EAKO-l raske hambaid taha saada, aga näiteks Pirate Bay vastu on sõtta läinud eelmainitud MPAA ja IFPI. Lehekülje loojad on kohtu all.

Eelmisel nädalal oli Soome ISP Elisa sunnitud kohtu nõudmisel piirama Soomest juurdepääsu Pirate Bay lehtedele kuni kohtuasja lahenemiseni. Ka Hollandi kohus tegi samasuguse ettekirjutuse kahele kohalikule ISP-le.

Tavaloogika järgi võiks piirata ka ligipääsu leheküljele google.com, sest sellegi kaudu võib leida torrentifaile. Üldiselt ei ole ISPd sellistest piirangutest huvitatud, sest see halvendab nende konkurentsiolukorda.

Eestis on EAKO aastaid sõda pidanud vabatahtlike tõlkijate ühendusega Subclub, mis ei tõlgi ega levita filme, vaid eestikeelseid subtiitreid nende juurde. EAKO seisukohalt on tegemist autoriõiguste rikkumisega, ehkki Subclub üritab juriidilisest nõelasilmast läbi vingerdada sellega, et ei nimeta oma teoseid mitte tõlgeteks, vaid ümberjutustusteks.

EAKO survel on suletud Subclubi Eesti serverites asuvaid lehekülgi. Praegu tegutseb ühendus aadressil www.sub­club.eu.

Meil pole autoriõigustega seoses välismaiseid lehekülgi seni blokeeritud, küll aga blokeeritakse 2010. aasta märtsist maksu- ja tolliameti ettevõttel välismaiste netikasiinode lehekülgi.

«Minu meelest võiks sinnapoole püüelda. Näiteks selliste välismaiste lehtede puhul, mis on ilmselgelt orienteerunud autoriõiguste rikkumisele, võiks olla eesmärk taotleda domeeni blokeerimist Eesti ISPde poolt. Kas sellega on võimalik edu saavutada, näitab tulevik,» lausub Mandre.

Samas on nimeserveri blokeerimisest, mida sellisel juhul rakendatakse, igal natuke pädevamal arvutikasutajal hõlbus mööda pääseda. Juhiseid selleks leidub piisavalt.

«Igasugune blokeerimine on oma olemuselt ka tsenseerimine ning tsenseerimine on nähtus, mille piirid on kergesti laiendatavad. Seetõttu on ka siinkohal vajalik üldisem analüüs, enne kui tegutsema asuda,» hoiatab Kelli.

Tundub, et failivahetus on selline hambapasta, mida puhtalt seaduslike vahenditega enam tuubi tagasi ei topi.

«Digitehnoloogia levikuga seoses on püütud autoriõigust kaasajastada, aga tegemist on olnud pigem kosmeetilise vormi- kui paradigma muutusega. Sisuliselt pole probleemi lahendatud,» ütleb Kelli.

Tarbija ei pea olema ekspert

Sageli põhjendavad piraat­vara allalaadijad ja vahetajad oma tegevust autoriõiguste omanike tarbijavaenulike turumudelitega. Põhiliselt kritiseeritakse seda, et suured stuudiod lasevad erinevatel turgudel filme välja ajalise nihkega.

Tõsi küll, see tendents on koos DVDde regioonidesse jagamisega hääbumas. Eesti linastuvad suurfilmid tihti samal ajal või vahel ka varem kui mujal maailmas.

Lisaks ei soostu mitmed suured netiteenuste firmad (Pandora, Hulu, Netflix, Spotify ja kümned teised), mille kaudu saaks seaduslikult sisu hankida, Eestis äri ajama. Videomängurid jälle soovivad mängu enne ostmist testida.

Omaette probleem on sellega, kust lihtne arvutikasutaja üldse teab, et ta kasutab autori­õigusi rikkuvat sisu.

«Kui lähen näiteks Youtube’i ja kuulan sealt Koit Toome laulu, siis kust ma pean teadma – ehkki olen ise autoriõiguste ekspert –, kas Toome on selle sinna ise reklaamiks üles pannud või rikub see hoopis tema õigusi,» nendib Kelli.

Põhjendatud eeldus on tema sõnul pigem see, et kui mingi teos on Youtube’i-taolises keskkonnas, on see seal õiguste omaja loal.

Televisiooni ilmudes ennustati, et see tapab kinod: inimesed hakkavad filme vaid kodus vaatama. Sama jutt käis videokassettide ja DVDde ilmumise ajal. Sellest hoolimata kasvab filmitööstus edasi ning on osanud need levivahendid enda jaoks tööle panna. Praegu ületab filmitööstuse digitaalselt levivast sisust saadav tulu kinopiletite müügist saadava raha.

Üks Norra uuring näitas 2009. aastal, et inimesed, kes on netist ebaseaduslikke mp3-faile alla laadinud, on kümme korda suurema tõenäosusega valmis muusika eest maksma, kui need, kes ei ole. Selliseid uuringuid on kümneid.

Briti ulme- ja koomiksikirjanik Neil Gaiman avastas omal nahal, et piraatlus kasvatas tema raamatute müüki.

«Venemaal piraaditi minu raamatud kõvasti – inimesed tõlkisid neid ja panid netti üles. Siis selgus, et minu raamatute müük Venemaal järjest tõuseb,» ütles ta video­intervjuus organisatsioonile Open Rights Group.
«Inimesed avastasid minu teosed piraatluse kaudu. Ja siis läksid ja ostsid poest raamatu. Iga uue raamatu ilmudes müük tõusis,» lisas kirjanik.

Ohtlik kraam
Politsei hoiatab piraatsisu eest
•    Te ei pruugi saada seda, mida te soovisite. Haruldased ei ole juhtumid, kus teie soovitud filmi nime taha peidab ennast mõni ebasoovitava sisuga fail.
•    Allalaaditu ei pruugi vastata ooda­tule, näiteks on film halva kvaliteediga ja/või poolik, mäng töötab osaliselt ning mängunaudingut te sellest ei saa.
Allikas: politsei

Vastutus
•    Piraatkoopia allalaadimise eest on ette nähtud väärteo korras karistus autori varaliste õiguste rikkumise üldparagrahvi näol ning selleks on rahatrahv kuni 1200 eurot – autoriõiguse seadus § 81.
•    Piraatkoopia üleslaadimine on käsitletav kuriteona karistusseadustiku § 222 alusel ja näeb ette rahalise karistuse (arvutatakse sissetuleku alusel, selle puudumisel maksimaalselt 1600 eurot) või kuni kolmeaastase vangistuse. Iga rikkumise puhul on võimalik õiguste omajal esitada tsiviilnõue, mis võib ulatuda väga suurtesse summadesse, sõltuvalt õigusrikkumise mahust ning seda on ka Eesti tehtud.
Allikas: PM