Mul on kaks tõuksi. Esimene tõuks, Ninebot ES2, jäi õige pea lahjaks. Juurde tuli osta suurem, mis liigub piisavalt kiirelt. Sellega enamasti liigungi ja olen väga rahul. Aga väikesest ma siiski ei loobunud - seda on nii mugav igale poole kaasa võtta. See on ka varuvariant kui suurega peaks midagi juhtuma
Mis liigub, see kulub, nii ka tõuks. On väiksemad vigu, mis sõitu ei takista, kuid ka selliseid, mis võivad tõuksi rivist välja lüüa pikemaks ajaks. Halvimal juhul puruneb jupp, mida Eestis saada polegi. Tõuksi parandamisega eelistan hakkama saada omade jõududega. Jootekolb, multimeeter ja elektroonika algteadmised tulevad vägagi kasuks. Rehvivahetusega on natuke kehvemad lood, seda ise ei tee. Sellega aitab näiteks Voltride tõukeratta hooldus.
Liigun mööda päris erinevaid trajektoore. Kui on vähegi ilus ilm, sõidan elektritõuksiga tööle. Tõuks on mu peamine liiklusvahend, kuid olen töölt lahkunud ka tõuks taksos/bussis või jätnud ta tööle paremat ilma ootama.
Kui hakkasin tõuksiga sõitma, sain esimestel nädalatel kohe õppetunni kätte - käsi käis autokapotil ära. Peale seda olen kitsastel kõnniteedel, pimedates nurkades ja hoovi väljasõitude juures ettevaatlik. Võtan hoo maha, et kiire pidurdus oleks võimalik. Suurema osa ajast tunnen end tõuksiga sõites siiski turvaliselt.
Tõukekad seisavad mul esikus. Koju jõudmiseks pean tõuksi viiendale korrusele tassima. Algul tundus see raske, kuid nüüd olen harjunud. Kõik mahub kätte - poekotid ja tõuks korraga.
/nginx/o/2020/04/17/13058875t1h1741.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/17/13059334t1h69ec.jpg)
/nginx/o/2020/04/17/13058934t1h09ba.png)
/nginx/o/2020/04/17/13058938t1h1754.png)