/nginx/o/2011/10/27/810052t1h60c8.jpg)
Sotsioloog Juhan Kivirähki hinnangul ilmestasid tänavust aastat kõige enam kahed valimised, mille tulemused näitasid Eesti poliitilist stabiliseerumist, ent paraku on need tugevad parteid loobunud ühiskonda kuulamast ning hakanud ennast ilmeksimatuks pidama.
«Sel aastal oli valimisi suisa kaks: riigikogu ja presidendi valimised. Ühelt poolt need kinnitasid, et Eesti poliitiline süsteem on küllalt hästi välja kujunenud ja toimib. Presidendi valimine õnnestus juba riigikogus, mis näitab, et erakonnad suudavad üle koalitsiooni ja opositsiooni piiride kokku leppida. Riigikogus jäid alles suured maailmavaatele tuginevad erakonnad,» rääkis Kivirähk.
«Samas poliitiline stabiliseerumine teise nurga alt vaadates lõhnab ka stagnatsiooni järele ja on viinud poliitilise võõrandumiseni. Erakonnad on nii küpseks saanud, et nad ei taha enam ühiskonda kuulata, on muutunud ennast täis ja üleolevateks, peavad oma seisukohti ilmeksimatuks. Ühiskonnas ja ka erakondade endi sees on järele jäänud vähe dialoogi.»
«Nii et ühelt poolt on poliitiline süsteem tugevnenud, konsolideerunud, teiselt poolt viinud selleni, et ta tegutseb ühiskonnast eraldi ja tihti ühiskonna sõnumeid ignoreerides. Eriti kurb oli vaadata, kuidas valitsus aasta lõpul kolmepoolsed läbirääkimised ära narris. See on ühes euroopalikus riigis lihtsalt ennekuulmatu!» leidis Kivirähk.
«Samas annab lootust see, et erakonnad ise on ka ilmselt aru saanud, et on stagneerunud. Nii Keskerakonnas kui IRLis on olnud näha soovi olukorda muuta. Esialgu pole see veel õnnestunud,» tõdes ta.
Kui president Toomas Hendrik Ilves oma aastalõpuintervjuus ütles, et erakondade sisedemokraatia on nende parteide siseasi, siis Kivirähk arvas vastupidi. «Minu vaade on, et see on ikka väga avalik asi, sest erakonnad ei tegutse mitte oma liikmete huvide kaitsel, vaid peavad esindama ühiskonna olulisemaid erimeelsusi – seetõttu on ka tavakodanikel palju kaasa rääkida, mismoodi erakonnad peaksid tegutsema,» leidis sotsioloog.
Ebaausad teod päevavalgele
Sel aastal oli Kivirähki sõnul ka mitmeid ebameeldivaid üllatusi. «Üsna palju tuli päevavalgele ebaausaid tegusid, alates omavalitsusametnike altkäemaksulugudest kuni aasta lõpul lausa paljastusteni kapo enda ridades. See näitab, et riigi juhtimise juurde paraku ei pääse ainult kõige puhtama südametunnistusega inimesed.»
«Isiklikult nautisin ma väga kultuuripealinna ja eriti põhuteatrit, õnnestus seal näha lausa seitset lavastust suve jooksul ja see oli tõesti minu jaoks kultuurielu kulminatsioon, mis seal suurtüki bastionil toimus,» oli Kivirähk rahul, et kultuuripealinn aasta tema jaoks meeldivaks ja helgeks tegi.
Uuelt aastalt ootas sotsioloog, et need erakonnad, kes praegu sisevastuoludes vaevlevad, ennast leiaksid ja et erakondlik süsteem ei oleks lihtsalt tugev, vaid ka ühiskonnale orienteeritud ja peaks dialoogi kodanikuühiskonnaga.
Küsimusele, kas Eestis võiks erakondade spekter taas laieneda, vastas Kivirähk: «Võiks, aga ei pea. Ma arvan, et neli tugevat ja selgetel maailmavaadetel tuginevat erakonda saavad riigi juhtimisega hakkama küll, kui neil on side nii oma rohujuure tasandi kui kodanikuühiskonnaga. Aga kui jätkub selline poliitika, kus peetakse ennast kõikidest teistest targemaks ega kuulata, siis kindlasti tekib selline nišš, kuhu võib mõni protestipartei ennast sisse seada,» arvas ta.
«Aga maailmavaatepõhiselt ma praegu tühja kohta ei näe, küll võivad esile kerkida mõned teemaerakonnad, nagu olid rohelised või soomlastel põlissoomlased. See elavdab poliitilist elu, aga ma ei pea seda väga suureks edasiviivaks jõuks.»
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)