Andrus Ansip: kes on nähtaval, see on süüdi

Vanaisa rollis: Andrus Ansipi abikaasa Anu jättis oma mehega poseerimise au sedapuhku nende tütre Tiina kaksikutele, kolmeaastastele Juhanile ja Ellenile. Foto: Sille Annuk

Süüa Andrus Ansipi pool kahjuks ei saa, paljastas salaallikas Stenbocki maja sügavustest. Põhjus oli esiteks selles, et peaminister Ansip pidi just vahetult enne usutlust Arterile lõpetama Tartus kohtumise Läti ametivennaga, ja teiseks selles, et tema abikaasa Anu pidi kodunt ära olema.
 

Ostsin La Dolce Vita restoranist sealse väidetavalt parima pitsa, kaheksaeurose Parma e rucola, lisaks kaheliitrise kokakoola, mis pidi kuuldavasti olema Ansipi lemmikjooke.
Üks asi jäi veel klaarida.

Ansip ei osanud üksinda kodus, seltsiks paberiteta labrador Kata ja hallikarvaline heas toitumuses kass Senni, sugugi ära arvata, mis vana võlg õiendamist ootab. («Võlg on võõra oma,» tunnistas ta hilisemas vestluses.) See oli pudel A. Le Coqi õlut. Olin ühe ta pudeli suvel põhjatuks joonud, kui ratastega Tallinnast Tartusse jõudsime. Ansip ilmutas arusaamist, et asi on põhimõtteline: ajakirjanik peab ju olema sõltumatu. Liiati oleks üks õlu küll hiiglama nadi hind ühe ajakirjaniku eest.

Hiljem liituseid meie jõulueelse usutlusega ka koju jõudnud abikaasa Anu ja noorem tütar, Miina Härma gümnaasiumi 8. klassis õppiv Liisa. Vastu õhtut saabus Ansipi keskmine tütar Tiina oma kaksikutega.

Mõned aastad tagasi kandsite töökingi seni, kuni talla sisse auk kulus. Nüüd on teil ka tööl käimiseks ainult üks paar kingi. Miks nii vähe?

Kui palju neid siis olema peab?! Eks neid on muidugi rohkem: tantsukingad ja frakikingad ja casuali kingad...

Särgid pesete ise, püksid viigite ise. Välismaal küsite hotellis alati triikraua ja triikimislaua. Miks neid töid ise teete, kuigi hotellid pakuvad kindlasti kvaliteetset pressimisteenust?

Kes siis veel peaks tegema? Pükste viikimise harjumus on mul juba lapsepõlvest. Ei ole mul ema kunagi pükse viikinud ega ole ma ka naist pükste viikide kallale lasknud. Mu enesetunne on parem, kui püksid on korralikult viigitud.
Teenustega on lugu selline, et need kõik võtavad aega, aga aega ei ole. Kergem on ise ära teha.

Võiksin kunagi ilmselt kirjutada oma seiklustest triikrauaga terve raamatu. Kui ma esimest korda Afganistani läksin, lendasime Londonist Kandahari. Lend kulges öisel ajal, aga keegi ei tahtnud magada, kõik tahtsid vaadata aknast, kuidas sõda välja näeb. Jõudsime Kandahari öösel kella kolme-nelja paiku. Sealt läksime järgmise lennukiga edasi Kabuli. Kabulis oli hotelli mänedžer vastas, kuigi kell oli alles kuus hommikul.

Tavaliselt reisime käsipagasiga. Reegel on selline, et kui peaministril ei ole äraantavat pagasit – ja tavaliselt ei ole –, siis teistel ka ei ole. Täielik demokraatia. See on sellepärast, et nii läheb kiiremini. Kuna visiidid on hästi lühikesed, siis pole ka vajadust mingite kohvrite järele.

Kabulis ootasime oma kohvreid, sest sinna oli vaja kaasa võtta ka rõivad, millega maastikul viibida ja helikopteris lennata. Kui mu ülikond hotelli toodi, selgus, et mu pehme ülikonnakohver oli olnud jäikade plastmasskohvrite all. Ülikond oli täielik narts. Palusin korruse teenijalt triikrauda ja triikimislauda. Ma ei saanud hästi aru, kas ta sai minust aru või mitte. Natukese aja pärast tuli hotelli mänedžer, ta oli ameeriklane või inglane, ja küsis, et vabandust, me ei saanud aru, kas te tahtsite, et teie ülikond ära pressitaks, või tahtsite tõepoolest triikrauda. Ütlesin, et tahtsin tõepoolest triikrauda. Ta vaatas mulle jupp aega otsa ja ültes: «Okeiiii... kui te tahate saada tõepoolest triikrauda, siis te peate selle saama. Aga igatahes on see väääga imelik.»

Teine triikraualugu on pärit Astanast, kuhu reisisime Tripolist läbi Viini. Jõudsime kohale varahommikul kella 7-8 ajal, tund jäi duši all käimiseks, söömiseks ja särgi triikimiseks. Triikisin parasjagu särke, kui tuli teenindaja ja ütles mulle, et oleks vaja hommikusöök ära tellida. Ta küsis mult, et kuidas meil tavaks on, kas mina tellin või peab peremees ise ilmtingimata tellima. Peremeheks pidas ta mu ihukaitsjat, kes elas samas majas. Kuna mina triikisin, ei saanud ju mina olla peremees (naerab).

Kui hästi te välismaa hotellides magada saate?

Unepuuduse muret küll ei ole. Hotellidega on nii, et eks neid ole igasuguseid olnud. Tavaliselt on nad sellised, kus iga inimene peatub, aga on ka olnud täiesti erilisi. Minu esimene suur elamus oli kunagi Jaapanis, kus saatsin majandusministrina tollast presidenti Arnold Rüütlit. Jaapani riigilt oli antud mulle luksuslikum tuba. Läksime kiirrongiga Tokyost Osakasse ja järgmine kohtumine, pidulik õhtusöök, tuli kohe pärast seda, kui hotelli jõudsime. Kuna kohvrid reisisid eraldi, siis kõik muretsesid, kas need jõuavad õigeks ajaks pärale. Kui ma tuppa läksin, sain aru, et mul on teine mure veel: kas ma oma kohvri seal üles suudan leida, sest too apartement oli vähemalt 200 ruutmeetrit. Telekaid ja LCD ekraane oli igal pool...

Tavaliselt on hotellid tagasihoidlikud, askeetlikud, ei midagi niisugust, mida Hollywoodi näitlejate hotellitubade kohta võib kuulda. Aga seal Jaapanis tundsin küll end nagu John Travolta. Kunagi Berliini Kempinski hotellis oli ka lahmakas apartement.

Välisvisiitide ajal serveeritakse sageli hirmpeeneid toite. On kunagi midagi sellist ka pakutud, mida te süüa ei suuda?

Ei ole midagi niisugust olnud. Kõige eksootilisemad toidud on olnud Kasahstanis või Usbekistanis. Kogu loom valmistatakse ühes tükis, keedetakse ja maitsestatakse. Aukülaline, kelleks võib olla ka Eesti peaminister, pakub siis palasid teistele. Nagu kombed nõuavad, võtad tüki kõrvast ja ütled, et kuula ikka vanemaid inimesi, või tüki silmast, et sul ikka teravat pilku jaguks, või tüki ajust. Aju on kõige suurem delikatess.

Kuidas maitses?

Hea oli! Olen oma elus söönud peaaegu kõike – Hiinas kõikvõimalikke sisalikke ja sitikaid, samuti krokodilli- ja känguruliha –, aga sellist toitu, mis mulle poleks maitsenud, ei ole küll kunagi pakutud. Ma ei ole toidu suhtes pirtsakas. Mõni asi on, mis mulle ei maitse, näiteks tatrapuder, aga kui vaja, söön ära.

Teil on hea klapp Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga. Kui kaugel teie telefoni kuuldeulatusest ta parajasti on?

No ei me niisama lobise, aga kui on probleem, siis eeldan, et ta on lähedal.

Tema number on teil telefonis?

Me kontakteerume teistmoodi.
Angela Merkeliga kohtusin esimest korda siis, kui ta ei olnud veel kantsler. See kohtumine oli kokku lepitud enne veel, kui ta Saksamaal valimised võitis, ja see kohtumine sattus päevale, kui ta kirjutas alla suure koalitsiooni lepingule. Meie kohtumine toimus kaks tundi pärast selle allakirjutamist ja tal olnuks sadu põhjusi öelda, et lükkame selle edasi. Aga ei. Meie esimene kohtumine oli selline, kus teineteisemõistmine oli väga hea.

Kas rääkisite saksa keeles?

Ei, inglise keeles. Olen küll õppinud keskkoolis ja ülikoolis saksa keelt, aga rohkem on tulnud pruukida inglise keelt, ja inglise keele eelistamisel saksa keelele suhtluses sakslastega on ka oma tagamõte: kui su vestluspartner on mugavamas positsioonis kui sina, siis see pole hea läbirääkimiste tulemuste mõttes. Alati on kasulik, kui mõlemad on võrdses positsioonis.

Edasi on meie suhtlus Angela Merkeliga olnud kogu aeg usalduslik. Eriti andis väga hea teineteisemõistmine tunda pronkssõduri teisaldamise ajal. Teatavasti tahtis Venemaa president Putin rääkida sel teemal Euroopa Liidu eesistujamaa juhi Merkeliga ja Merkel pidas vajalikuks enne seda, kui ta hakkab rääkima Putiniga, saada informatsiooni esmasest allikast. Ta helistas mulle, vestlesime 20 minutit. Mõni päev hiljem helistas ta veel, rääkisime paarkümmend minutit, siis veel 15 minutit. Ma arvan, et [eelmine liidukantsler] Gerhard Schröder poleks küll võtnud vaevaks rääkida Eesti peaministriga, kuidas olukord on.

Teatavasti järgnes Saksamaa väga selge avaldus, mida võib pidada Euroopa Liidu avalduseks, et Euroopa Liidu 500 miljonit elanikku on üheskoos Eestiga selles situatsioonis.
Oleme Merkelilt saanud läbi aegade väga suurt tuge. Kas või viimati, kui valmistusime liituma eurotsooniga. Siis oli küllalt palju kõhklejaid, kas ikka sel ajal, kui Euroopas on probleeme palju, on mõistlik eurotsooni laiendada. Merkel oli avalduses väga selge, et eurotsooni laienemine on tingimuste täitmise küsimus. Kui kandidaadid täidavad kõik tingimused, on nad teretulnud eurotsooni, ja kui ei täida, tuleb rohkem pingutada. Pärast seda muutus kõigi suhtumine samasuguseks.

Meile kõigile on reeglitest kinnipidamine ülimalt oluline. Mitte kellelegi ei meeldiks see, kui keegi tahab reegleid poole mängu ajal muuta.

Praegu, kus kriis on küllalt sügav mitmes eurotsooni riigis, leidub neid, kes arvavad, et võib-olla Eesti poleks üleüldse pidanud liituma eurotsooniga. Aga mõelge, mis toimus Lätis, kus inimesed võtsid järjekordselt raha pankadest välja. Ka meil oli devalveerimise paanikaid krooni ajal üksjagu. Praegu on inimestel kindlustunne, et ei mingit devalveerimist enam. Ja kuna nüüd on kasutusel euro, on Eesti investoreile usaldusväärne riik – ja seda ka tänu sellele, et Eesti rahandus on korras. Välisinvesteeringud on need, mis loovad uusi töökohti ja kasvatavad majandust läbi ekspordi. Eesti majanduskasv on praegu Euroopa Liidus kõige kiirem, tööpuudus on viimase pooleteise aasta jooksul kaks korda vähenenud, ja kui nimetada ainult ühte põhjust, miks, siis eelkõige tänu sellele, et euro on muutnud Eesti investoritele usaldusväärseks.

Kas te saaksite Merkelile öelda, et ärgu Saksamaa Venemaaga nii palju semmigu?

Miks ma peaksin seda ütlema?

Sest Saksa-Vene telg on alati ohtlik, kuhu Eesti on viimase sajandi jooksul alati valusalt vahele jäänud.

Selles küsimuses ma Saksamaad küll õpetama ei hakka. Saksamaal on Saksamaa ja Eestil on Eesti huvid.

Meie huvi on, et nad omavahel nii palju ei semmiks.

Ma nii primitiivselt ei läheneks neile suhetele.
Kui kusagil on vaja Eesti huve kaitsta, siis loomulikult saan minna oma kolleegi juurde ja nelja silma all usalduslikult rääkida. Nii palju usaldust peaministritel omavahelistes suhetes küll on, et teadmata seda, missugune on vastus sinu palvele, kas eitav või jaatav, teatakse seda, et toda küsimise fakti sinu partner sinu vastu kunagi ära ei kasuta.

Kas te Venemaa peaministri Putiniga ka olete lävinud?

Need on olnud ainult põgusad viisakusfraaside vahetamised ja teretamised, hüvastijätmised, ja neid kordi on olnud päris mitmeid. Võib-olla pisut rohkem olen rääkinud president Medvedeviga, aga need on ikkagi lühikesed vestlused. Eesti peaministritel pole kunagi olnud kahepoolseid kohtumisi oma Venemaa kolleegidega. Venemaa peaministritest on ainult Mihhail Fradkov Eestit külastanud, kui siin toimus Läänemeremaade nõukogu tippkohtumine, ja siis ta eelistas ka Juhan Partsiga kohtumisele kalale minekut.

Kas Eestit Euroopas kuulatakse ka või otsustavad Saksamaa ja Prantsusmaa omavahel, kuidas asjad käivad?

See nüüd nii küll ei ole. Mul on isegi kahju, et levib kuvand, et ülemkogud ainult kinnitavad seda, mida Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy on omavahel kokku leppinud. Aga see on täiesti loomulik, et need, kellel on suured vastandlikud huvid, oma seisukohti enne ühtlustavad. Enne iga ülemkogu kohtuvad ka Balti riikide ja Põhjala peaministrid. Me ei ühtlusta oma seisukohti, vaid tutvustame neid. Eesmärk on informeerida teisi oma positsioonidest ja teha need arusaadavaks. Minu meelest on see väga hea koostöövorm.
Viimasel ajal teravad diskussioonid krediidikriisi lahendamisest on Eesti jaoks kaunis võõrad. Õigemini, need räägivad asjadest, mis meile jäävad kaugeks. Meile on viimase 20 aasta jooksul olnud täiesti selge, et me ei tohi riigina võtta võlgu oma lastelt ja lastelastelt. Eesti riigis on 20 aasta jooksul lähtutud otsuste langetamisel tervest mõistusest. Ainult ühel aastal, Vene kriisi ajal 1999, oli Eestis valitsussektori defitsiit suurem kui Euroopas lubatud kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kõigil ülejäänud aastatel on olnud väike defitsiit vaatamata sellele, et eelarve oli vastu võetud tasakaalulisena, aga aastatel 2002-2007 oli valitsussektori eelarve päris suures ülejäägis. Me oleme ilma igasuguste laenupiiranguteta hoidnud oma riigi rahanduse korras. Me mõistame, et kui teised vajavad piirangute kirjutamist põhiseadusse või eelarve baasseadusse, siis me toetame neid, kui seda on neil vaja selleks, et oma riigi rahandust korras hoida – mis saab meil selle vastu olla. Ja kui kõne all on sanktsioonid nende suhtes, kes neist reeglitest kinni ei pea, ei ole meil midagi selle vastu, kui sanktsioonides kokku leppimine võiks aidata kellelgi oma riigi rahandust korras hoida. Meie hoiame oma riigi rahanduse ka igasuguse sanktsiooni hirmuta korras.
See ei ole mingi suveräänsus, mis lubab kellelgi mitte ainult enesetappu sooritada, vaid ka oma lähedasi partnereid haavata. Loomulikult oleme rangemate eelarvereeglite poolt, sest tugev euro ja Euroopa Liit on kõige otsesemalt Eesti huvides. See ei ole nii, et keegi kusagil lepib selles kokku ja arutelu ei toimu. Arutelud on põhjalikud, igal riigil on oma nünasid, mille pärast muretsetakse. Need ei pruugi olla suured asjad, aga kellegi jaoks on need sisepoliitiliselt väga olulised.

Kui meil on riigis kõik nii korras, nagu kirjeldasite, siis miks kuuleb üha rohkem jutte, et inimesed on Ansipist ja teie valitsusest väsinud?

See on täiesti loomulik, et kui kriis on kestnud nii pikka aega, siis inimesed on väsinud, ja nad on väsinud igal pool. Eestis hakkas kriis emotsionaalses mõttes hulga varem pihta kui mujal maailmas. Meil langeti emotsionaalselt kriisi ka siis, kui oli kõige suurem buum: juba 2007. aastal pärast pronkssõduri teisaldamist hakati väga intensiivselt rääkima, kuidas Eestis on majandus kõige sügavamas kriisis pärast Teist maailmasõda.

Igasugused nn eksperdid soovitasid juba 2007. aasta lõpus meie nende meelest kriisis olevat majandust elavdada valitsussektori reservidega, need kasutusele võtta, ja väitsid, et reservidega probleemide lahendamine oleks odavam kui kunagi kaugel tulevikus. Kui me oleksime seda siis teinud – igas riigis on reservide kogumine raske, sest poliitikutel on alati tuhandeid väga häid ideid, kuidas teha rahvast õnnelikuks maksumaksja rahaga, ja Eesti ei ole mingi erand –, oleksime kohe laenuraha ja reservide arvelt ehitanud Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks, teinud koolimajad kohe korda, oleksime oma buumiaegset majandust reservidega veelgi elavdanud, oleksime mulli hästi suureks teinud.

Järgmiseks aastaks võib meie majanduskasvu pealt, mis on olnud üheksa kuuga 8,8 protsenti, lubada päris ilusat aastat. Meie majanduskasv on kõige kiirem Euroopa Liidus, see viitaks ülekuumenemisele – kui poleks olnud varasemat suurt langust. Meie tööpuudus on kiiresti vähenenud, riigi rahandus on korras, meil ei ole ehitusmulli, majanduse struktuur on muutunud. Paraku ümbritsev keskkond muutub järjest ebakindlamaks ja määramatumaks, kõik riigid ümberringi vähendavad oma majanduskasvu prognoose, ja kui ekspordi maht võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga on 70 protsenti, mis tähendab, et me sõltume väga arengutest oma põhilistel eksportturgudel, siis sellest ei piisa, et meie oma riigi rahandus on korras ja majanduse struktuur on muutunud. Vaja on ka seda, et muu maailm hästi edeneks.

Kui peaks tulema kahe põhjaga kriis, siis ei peaks tööandjad hakkama töötajaid vallandama, et kulutusi kärpida, vaid tuleks neid osaajaga tööl hoida. Ma siiski loodan, et ei tule enam sellist sügavat kriisi, nagu meil oli. Kõik tahavad, et homme oleks märksa parem kui täna. Eesti eraldivõetuna on väga heas positsioonis praegu, aga paraku me ei tea, mis muu maailm teeb.

Mul on tunne, et inimesed ootavad, et valitsus räägiks nendega rohkem, näitaks rohkem välja, et ta saab aru, kui raske neil on, mis siis, et makromajanduslikult võivad näitajad head olla. Miks mitte empaatiat rohkem näidata?

Usun, et need, kes kuulavad, küllap mõistavad, et ka valitsuse liikmed mõistavad seda, et kõigil on raske. Mina kahtlemata mõistan – millest me praegu rääkisime: et kriis on kestnud hästi kaua. Loomulik ja mõistetav, et inimestel on raske, aga missugused on paremad lahendused? Juba on kostnud, et Eesti ei pea oma valitsussektori võlakoormuse väiksuselt olema Euroopa Liidus esimene. Et võtaksime siis viienda koha sisse? Mis see tähendaks meile? See tähendaks umbes 30-protsendilist valitsussektori võlakoormust. Ma julgen küll öelda, et vaatamata sellele, et meil on väga usaldusväärne rahandus ja kõrge reiting, siis keegi meile nii palju raha ei laenaks, sest arvataks, et me oleme seal Eestis hulluks läinud.
See argumentatsioon on minu jaoks ülimalt nõrk: et teised on võlgades, ronime meie ka võlgadesse. Aga võlad tuleb tagasi maksta ja võlgade eest tuleb väga kallist intressi maksta. Kui vaatame kriisiriike, siis seal on kümneaastaste võlakirjade intressimäär 18-20 protsenti – see on nagu rublaaja lõpp ju! Sellise intressiga laenu võtta ei ole kindlasti mõistlik. Kui me näeme, et mõned riigid on juba päris suu või ninani mutta vajunud, kas siis on mõistlik öelda, et mis me ikka mööda siledat teed kõnnime, ronime vähemalt kubemest saati mutta? See ei ole ju mõistlik! Kui enesehävitajalik selline laenudest elamine on! Aga ikkagi on mõnel kiusatus. See ei ole väljapääs.

Euroopas jagunevad riigid suures plaanis kaheks. On riigid, kus usutakse, et krediidikriis on lahendatav mingite imenippidega, et tõmmatakse valge jänes mustast kübarast välja. Arvatakse, et võiks panna Euroopa Keskpanga kiiremini raha trükkima, anda talle volitused osta suures ulatuses kokku hädasolevat riikide võlakirju – see viiks suure inflatsioonini ja Eesti huvides see kindlasti ei ole. Ja on teised riigid, kes ei usu sellistesse imedesse, vaid usuvad, et riigid peavad hoidma oma rahanduse korras, nagu iga tervest mõistusest lähtuv inimene hoiab oma rahaasjad korras: ta ei kuluta rohkem, kui ta sissetulekud võimaldavad, ja kui ta võtab laene, siis ta arvestab sellega, et peab laenude eest ka intressi maksma. Eesti kuulub sellesse leeri, kus usutakse tervesse talupojamõistusesse, mitte imedesse.

Mul on sügavalt arusaamatu, kuidas mõned usuvad sellesse, et finantsturgude usaldusväärsust on võimalik kasvatada sedaviisi, et tuleb võtta nendelt finantsturgudelt, kes sind ei usalda, täiendavaid laene, ja siis loota, et kui nad sulle raha annavad, siis usaldus kasvab sinu suhtes.

Eestist on tohutu hulk inimesi ära läinud, sest nad tunnevad, et neil on siin halb. Mis tundeid see teis tekitab, sest teid peetakse ka ju selle eest vastutavaks?

Jah, muidugi pole see riigile hea reklaam, kui inimesed lahkuvad pelgalt majanduslikel põhjustel. Samas tunnistagem, et inimeste vaba liikumine on suur väärtus. Meenutagem 25 aasta tagust aega, kui isegi piiritsooni pääsemine oli suur vedamine: kui tartlane tahtis Saaremaale minna, siis ega sinna pääsemine niisama lihtne olnud. Oli kutset vaja, pidi loa saama, ja siis veel värisesid, et järsku ikka ei lasta.

Põhjamaades on peetud diskussioone selle üle, kas oleks mõistlik kuidagimoodi noori inimesi, kes kipuvad välismaa ülikoolidesse, siduda oma riigiga. On pakutud välja samu ideid, mis meil, et kui inimene on saanud hariduse Eestis ja siis läinud õppima-töötama väljapoole, peaks ta äkki maksma Eestis saadud hariduse kinni. Või järsku peaks kehtestama kohustuse siin töötamiseks, nagu kunagi oli pärast ülikooli suunamine. Need diskussioonid on olnud igal pool ja pärast tuliseid debatte on jõutud ühele arusaamisele: riik on hea riik siis, kui ta annab oma noortele nii hea hariduse, et need noored lööks läbi maailma tipptasemel, ükskõik mis maailma punkti nad oma teadmisi realiseerima ka ei läheks. Riik on halb riik siis, kui ta hoiab noori andekaid inimesi vägisi kodus, sidudes neid rahaliselt või muude administratiivsete piirangutega, kui ta ei lase arenemisvõimelistel inimestel areneda, vaid laseb nende ajudel kodus känguda.

Suur hulk noori, kes välismaal õpivad, tulevad tagasi. Ja on leitud, et ka need, kes ei tule tagasi – need, kes absoluutsesse maailma tippu jõuavad –, oskavad muul moel maksta tagasi oma kodumaale, väljendada oma tänutunnet riigile, kust nad ükskord tuule tiibadesse said. Olen veendunud, et Eesti ei ole siin erinev teistest riikidest.
Ka enne sõda lahkus Eestist aastas 1500-3000 inimest. Praegu ei ole lahkujate arv suurem. Meile ei meeldi see, et minnakse, aga siin tuleb arvestada sellega, et nii on igal pool nendes riikides, kus parasjagu ei ole New Yorki, Londonit või muud ülemaailmset suurt tõmbekeskust.

Ei lahku ainult andekad noored, vaid ka tavalised inimesed, kes lähevad Soome koristajaks, sest ei leia siin tööd, ei näe Eestis võimalust ellu jääda.

Enamus on ikkagi siin ja töötab siin, ja need just need ongi, kes kasvatavad majandust 8,8 protsenti ja kes maksutulusid suurendavad. Ma ei langeks suurde pessimismi ega tahaks sugugi halada koos nendega, kes arvavad, et kõik on läinud. Ei, neid on väga palju, kes elavad ja töötavad siin, eriti võrreldes meie saatusekaaslastega Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Tänu sellele, et meie tööjõusihtmaaks oli 1990. aastatel põhiliselt Soome, on paljud siia tagasi tulnud. Mõnes riigis on kümnendik rahvast lahkunud, näiteks Bulgaarist on läinud üks miljon, ja nende sihtmaad on geograafiliselt kaugemad, kust tagasitulek on komplitseeritum kui Helsingist Tallinna.

Mis moodi te tavaliste Eesti inimeste eluga üldse kursis püsite?

Kõigepealt vahendajate kaudu – loen Postimeest, vaatan «Aktuaalset kaamerat». Käin ka inimestega rääkimas, ja mitte ühe-kahega, vaid saalitäiega. Need kohtumised on küsimuste ja vastuste vormis. Seda küll ei ole, et keegi ei küsiks ja peaminister peaks monoloogi. Ma ei tee isegi sissejuhatust, vaid lasen kohe küsima hakata. Rahval on niiviisi huvitav, kui nad saavad küsida seda, mis neil hingel on. Reegel minuga kohtumistel on see, et kui vastus läheb liiga pikaks, siis tuleb uus küsimus esitada. Viisakas inimene laseb lause lõpuni öelda, aga minuga ei pea viisakas olema (naerab).

Seda hirmu, et peaminister ei ole informeeritud, kuidas lihtne inimene elab ja millest ta toitub, ei maksaks tunda.

Aga keskmise palgaga oleks ju raske ära elada?

Ma ei tahaks seda teemat arendama hakata, sest see tundub mõnele praalimise ja suurustamisena, aga raha pole kindlasti see, mille pärast ma seda ametit pean. Isegi alustasite ühest kingapaarist. Raha kulutamisega on nii, et poeskäimise aega väga ei ole.

Kes teie peres selle eest hoolitseb, et toit oleks laual?

Anu Ansip: Ikka mina, koormakandja kaamel... (hõikab Anu naerdes esikust, kui parajasti koju saabub)
Andrus Ansip: Anu tuli praegu poest. Tallinnas käin ise tavaliselt Norde Centrumi Rimis, seal müüjad tunnevad mind. Poes on küllalt palju inimesi, kes astuvad ligi, eriti kui järjekorras seisad. Ka seal räägin lihtsate inimestega. Vene keelt kõnelevad inimesed on tavaliselt rohkem üllatunud, millegipärast eeldatakse, et ka Eestis võiks olla nii nagu kusagil suures riigis, et kui peaminister sõidab, siis liiklus seisatatakse ja vilkurite saatel vuhiseb mööda eskort. Ei, me ei kasuta vilkureid ja tänavaid keegi ei sulge. Nad millegipärast arvavad, et kokad valmistavad head ja paremat ja kelnerid teenindavad. Nad peavad kuidagi võõraks, et peaminister läheb ka poodi ja ostab Kuldse röstsaia ja Nõo pasteedi ja Nõo vorsti, juustu ja kohukesi ja pelmeene kindlasti.

Ei, meil on kõik hulga lihtsam ja tavalisem. Elan oma kahetoalises korteris Tallinnas, ei mingit luksust. Kõik, mis vaja teha, teen ise. Õhtul teen pakisuppi – ma ei tohi seda rääkida, Evelin Ilves pahandab (naerab) – või pelmeene, aga need võtavad aega ja pärast on vaja potti ka pesta. Pakisupiga läheb kiiremini. Ma olen toidu suhtes vähenõudlik.

Olete märganud, et hinnad on toidupoes tõusnud?

Küllap ma tean, et nad on tõusnud, viimasel ajal õnneks enam mitte nii kiiresti. Aga oleks võlts öelda, et mina oma teenistuse juures seda hinnatõusu tunnetaksin. Löök isiklikule rahakotile ei anna tunda, aga statistilised argumendid on mulle otsuste langetamisel olulised; statistika veenab mind märksa enam kui ohtrasõnaline jutt, isegi kui seda juttu tuleb paljudest kanalistest ja surve on väga tugev.

Paljud usuvad, et hinnatõus on ka teie süü.

Riik saab mõjutada hindu läbi eelarvepoliitika. Need hoovad, mis on meie käes, on Euroopas kõige paremini just Eestis ära kasutatud: meil ei ole võlgu elatud, me ei suurenda oma defitsiidiga inflatsiooni. Need hoovad, mida valitsus peab kasutama inflatsiooni vähendamiseks, on valitsus ka ära kasutanud.

See, mis puudutab peaministri süüdistamist, on paratamatu. See on ikka nii, et kes on nähtaval, see on süüdi. Keegi oli sügisel «Vox populi» saates öelnud, et selles, et seened olid tänavu rohkem ussitanud, olen ka mina süüdi. Mis seal ikka, eks ma olen sellega harjunud.
Just tulid uued küsitlustulemused, mille järgi on Reformierakonna toetus 33 protsenti. See on tugevam toetus, kui meil oli valimiste ajal. Ei maksa alati lasta valjuhäälsetel kommentaatoritel oma arvamust kujundada – tuleb usaldada tõsikindlaid argumente.

Jah, on öeldud, et Euroopa silmis oleme paipoisid, aga ise me seda kuidagi ei tunneta, et sellest oleks lihtinimesel midagi kasu, et riigi rahandus on korras. Aga see on ka täiesti loomulik, et me ise seda ei tunneta, et asjad on korras. Küllap me seda tunnetaks väga valusalt, kui asjad ei oleks korras. Ma küll ei tahaks seda, et meie rahvas peaks tunnetama seda, kuidas on elu siis, kui asjad on totaalselt sassis ja halvasti. Parem olgu nad ikkagi korras ja ma võin seda süükoormat siis ka edasi kanda.

Kui teid on nii palju togitud, kas mõnikord ei teki mõtet, et aitab küll, kui kaua ma lasen end peksta, paneks parem pillid kotti ja elaks veidi rahulikumalt?

See võib kõlada väga pateetiliselt, aga peaminister ei ole päris vaba selliseid otsuseid langetama. Valitsust toetab eurobaromeetri järgi 56 protsenti, mis on Euroopa Liidus üks tugevamaid toetusi. Seesama 56 protsenti usub sellesse valitsusse, usub Reformierakonda. Seal on suur hulk inimesi, kes usaldab peaministrina mind, ja see oleks kindlasti mitteaktsepteeritav käitumine, kui peaminister ütleks, et ta enam ei viitsi. Peaminister võtab selle rolli ikkagi vabatahtlikult, aga kui ta need kohustused võtab, arvestab ta ka sellega, et ta pole vaba ise lahkuma. Ta saab lahkuda siis, kui rahvas teda enam ei usalda. Seda, et peaminister, keda palju rahvast toetab, astub ise tagasi, ei saa kusagil maailmas juhtuda, see oleks ikkagi väga paljude inimeste petmine. See ei oleks austav käitumine oma rahva suhtes.

Aga väsinud ju ikka olete vahepeal sellest tohutust koormast, pingest, vastutusest?

Sama võiksin küsida mina teie või ükskõik millise teise inimese käest.

Ärge mult küll küsige, sest ma võin tõmmata juhtme reede õhtul seinast välja ja enne esmaspäeva sisse ei pane, aga teie ju nii ei saa.

Ei ole valitsuse liikmed ega peaminister kuidagi rohkem hõivatud kui teised inimesed.

Aga vastutuse määr on ju suurem!

Kõigil on vastutus: õpetajal koolis, ajakirjanikul on vastutus. See ei sõltu nii palju ametist, kui eelkõige inimesest, kui suurt vastutuskoormat ta kannab ja kui tõsiselt oma ametit peab. Iga ametit on võimalik pidada niiviisi, et ainult riivamisi kohustusi puudutada, väga südamesse midagi ei võta. Vaevalt peaminister sellisena kaua ametis püsiks.
Kui sa teed midagi, millesse sa usud, siis ega see väsita. Seda, millesse sa ei usu, ei ole mõtet üldse ette võtta. Olen nii ka oma lastele õpetanud: kui te ei usu sellesse, mida te peaksite tegema, siis parem ärge tehke – see ei tule hästi välja, see väsitab, väsitab teid ja teisi. Aga kui sa millessegi usud, teed seda rõõmuga – ja ei see väsita!

Mida töö peaministrina teile annab?

See kõlab küll pateetilisena, aga mulle on see peaministri ametis peamine motivaator: ma vastutan ja minu aeg on piiratud – ja siis tahadki võimalikult hästi teha seda, mis sulle on usaldatud.

Kas öösel vastutuskoormast ikka magada saate või tekivad pingest mõnikord ka seedehäired?

Kui öösel ei saa magada ja tekivad seedehäired, siis tuleb ikka ametist loobuda. Küllap see annaks tunda suvalises ametis, olgu ajakirjaniku või õpetajana, kui amet nii palju muserdab.

Tavaliselt inimesed arvavad, et kõige raskemad hetked olid mul pronkssõduri teisaldamise ajal. Tegelikult siis sündmused dikteerisid ette valitsuse ja peaministri käigud. Kui on kriisisituatsioon, tuleb efektiivselt otsustada. Ma ei peaks seda oma peaministriks oleku aja kõige raskemaks perioodiks. Ega siis ju valikuid väga palju olnud. Tegime seda, mida pidime tegema, ja praegu võime distantsilt öelda, et see oli õige, mida tegime.

Võib-olla hoopis raskem aeg oli mulle periood, kui kõik nõudsid reservidega majanduse elavdamist, ja ometi ratsionaalsed inimesed said aru, et meil oli tegemist buumiga, mitte kriisiga. Kuna tõus oli kestnud pikalt ja olime üle kühmu alla tulemas, siis kõik juba hõiskasid, et kriis, kriis! Ei olnud kriis! Veel kord: 2008. aasta 7. veebruar oli see päev, kui ma ütlesin pressikonverentsil, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahangi elada.

Mõelge korraks tagasi: majandus kasvas 2007. aastal 7,5 protsenti. Praegu on Eesti ainus riik Euroopas, kus majandus kasvab kiiremini kui 7,5 protsenti. Kõik ülejäänud Euroopa riigid ainult unistavad sellisest kriisist, kus majandus kasvaks 7,5 protsenti. 2007. aastal jätkas tööpuudus alanemist, kõige pisem oli see 2008. aasta märtsis ja juunis. Kas te tahaksite praegu elada kriisis, kus tööpuudus oleks neli protsenti? Kõik Euroopa rahvad tahaksid. 2007. aastal panime reservidesse Eesti ajaloo suurima summa: kuus ja pool miljardit krooni. Kas me tahame elada sellises kriisis, kus valitsussektori ülejääk oleks kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust? Oi, kuidas tahaks kõik Euroopa riigid elada sellises kriisis.
Reservide kogumine ei olnud kerge, aga nende valel ajal kulutamisest hoidumine oli hoopistükkis raskem. Võib-olla see ongi olnud peaministriks oleku raskeim aeg.

Nüüd näeme, et rahvas mõistab seda – ja ma olen rahvale väga tänulik, et ta mõistab –, miks kõik need struktuursed reformid ja eelarvekärped ja ka maksutõusud on Eestile vajalikud olnud. Ja ma ütlen veelgi rohkem: Eurobaromeetri küsitluse järgi on tugev korrelatsioon valitsussektori defitsiidi ja rahva usalduse vahel oma valitsuse vastu. Neis riikides, kus defitsiit ja võlakoormus on väike, rahvas usaldab oma valitsust, ja neis riikides, kus defitsiit ja võlakoormus on suur, rahvas oma valitsust ei usalda.
See on müüt, millesse millegipärast paljude riikide poliitikud usuvad, et on võimalik laenurahaga osta valijate hääli ja toetust. Tegelikult on tervet mõistust maailmas rohkem, kui poliitikud seda tavaliselt arvavad. Inimesed saavad aru, et valitsused ei ole võimelised tegema imesid, tõmbama mustast kübarast valgeid jäneseid välja.

Kas te usute, et need poliitikud, kes käivad koos euroala päästmas, suudavad sellega ikkagi hakkama saada, nii et meil kõigil ei oleks väga-väga valus?

Ega seda euroala iseenesest väga palju päästa vaja ole. Kui vaadata USA dollari ja euro või Briti naela ja euro vahetuskurssi, siis need kursid ei kõnele küll euro nõrkusest, vaid nende teiste vääringute nõrkusest. Praegu saab ühe euro eest peaaegu ühe naela – euro on väga kõvasti Inglise naela suhtes tugevnenud. USA dollariga on täpselt sama lugu: kümme aastat tagasi pidime ühe dollari eest maksma 18,6 Eesti krooni. Igal juhul ei kõnele see mälestus sellest, et euro oleks eriliselt nõrk. Tollal prognoosisid mõned nn eksperdid, et vahetuskurss saab olema 30 krooni ühe dollari eest.

Eurotsoonis on suured probleemid mitmel liikmesriigil ja need väljenduvad eeskätt selles, et kreeditorid ei usalda neid riike nii palju, et neile normaalse intressimääraga laenu anda.

Ega me saa öelda, et turud on eksimatud. Turud annavad hinnangu hetkesituatsioonist ja hetkeemotsioonidest lähtudes, vahel osatakse ka tulevikku natuke prognoosida, aga see tulevik pole tavaliselt eriti pikk. Alles buumi ajal 2007 usaldasid kõik turud Kreeka valitsust ja ostsid Kreeka valitsuse võlakirju, ja nüüd on see usaldus kadunud. Kuidas turud nii kiiresti oma meelt muutsid?

Ei saa öelda, et turud käituksid alati ratsionaalselt. Riigid ei peaks oma rahandust korraldama lähtudes turu hetkeootustest. Sel juhul võiksime kogu aeg üritada laenu võtta nendelt, kes meid ei usalda, et laenuandjate silmis usaldust suurendada – ronime järjest sügavamatesse võlgadesse ja ostame usaldust. Meile selline käitumine väga arusaadav ei ole. Mõned ütlevad, et see on protestantlik ellusuhtumine, kus me ei usu imedesse.

Miks te usute, et teil on enamasti õigus?

Need seisukohad, mida ma väljendan, ei ole niisugused seisukohad – nagu ükskord pressikonverentsil ütlesin –, mis tulevad nii, et ajan hommikul habet, vaatan peeglisse ja (lööb nipsu) – vaat nii saab see asi olema! Kui ma seda pärast kusagilt portaalist lugesin, oli see lause täpselt vastupidi pööratud, et ajan habet ja mõtlen välja. Tegelikult sajad ja tuhanded kompetentsed ja lojaalsed Eesti riigi ametnikud töötavad riigi heaks, ja üheks nende väljundiks on ka peaminister. Kui peaminister midagi ütleb, siis see põhineb ikka põhjalikul analüüsil; see ei ole hetkeemotsioon, mis hommikul habet ajades pähe tuli. Paljudes eluvaldkondades asub parim ekspertiis, mis Eestis üldse saada on, meie ministeeriumides.

Olen varem öelnud, et minust saab ka ükskord ekspert. Praegu eksperdid õpetavad kogu aeg valitsust – eks me võtame tänutundega vastu, ka teatud kriitikameelega –, aga tõeline ekspert saab minust siis, kui ma enam peaminister ei ole, kui ma ei saa kasutada sadade Eesti parimate ekspertide analüüse, kui ma olen informatsioonist ära lõigatud, kui ma siis hakkan igale telefonikõnele vastama ja oma seisukohti ütlema, mis tegelikult ei põhine mingisugusel analüüsil – siis olen ma kõigi arvates ekspert. See aeg tuleb!

Aga kas mu otsused on õiged või valed? Me ei saa öelda, et teised riigid, kes on sügavates võlgades, võiksid arvata, et headel aegadel riigile reservide kogumine on vale. Küllap nad mõistavad praegu, kui hea see oleks, kui Kreeka oleks headel aegadel reserve kogunud, mitte uputanud end laenudesse. Aga meil ei ole võimalik neid õpetada, et käituge õigesti, koguge nüüd reservid. Aeg pole selline! Nad ei saa kuidagi oma kulusid kärbitud ja tulusid suurendatud, et bilanss oleks tasakaalus, ikka kulutavad nad rohkem, kui nad tulusid saavad. Meil oleks lihtne õpetada, et kärpige kulutusi, muutke maksude kogumine efektiivsemaks, tõstke pensioniiga, tõstke või makse. Nad ju teavad, et seda oleks vaja teha, aga valitsustel pole nii palju autoriteeti, et nad suudaks seda oma rahvale seletada. Paljudes riikides, kus üritatakse kulusid tuludega vastavusse viia, tulevad inimesed tänavale, põletavad autosid, lõhuvad klaase. Aga me Põhjamaa inimestena teame, millega see ükskord lõpeb: kui on piisavalt autosid ja klaase lõhutud, siis hoog raugeb, siis tuleb ikka tänav puhtaks pühkida, romud ära vedada, aknad klaasida, käised üles käärida ja jälle tööle hakata. Meie inimesed eelistavad selle vahepealse purustamise ja lõhkumise etapi vahele jätta.

Kui palju hoiab teid peaministri ametis arusaamine, et alternatiivi justkui pole?

Alati on alternatiiv. Igal asjal on algus ja lõpp. Küllap tuleb ka alternatiiv, las see aeg tuleb. Alles ju aprillis sain peaministriks. Alles alustasin, ei ole mõtet spekuleerida, et millal ta ära läheb.

Kes võiks olla teie mantlipärija?

Oeh, Reformierakonnas on neid inimesi, kellest võiks kunagi saada peaminister, päris mitmeid. Näiteks Hanno Pevkur, väga tundliku sotsiaalse närviga, riiklikult mõtlev inimene; Keit Pentus, väga tugeva analüüsivõimega, töötab väga efektiivselt, haarab kiiresti olulise ja oskab selle ebaolulisest eristada; Kristen Michal, väga süsteemse mõtlemisega, süvenemisvõimeline, sotsiaalse närviga; Urmas Paet, väga kogenud poliitik, kõige staažikam minister Eesti ajaloos, väliministrina end aastate jooksul väga hästi tõestanud. Ma ei tahaks seda loetelu praegu pikendada, aga võiksin.

Äkki on üks argument, mis hoiab teid raudselt peaministri kohal, ka see, et olete üks tugevamaid garante selle vastu, et Edgar Savisaarest ei saaks Eestis valitsusjuhti?

Minu puhul on täiesti selge, ja olen seda ka korduvalt öelnud, et Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnaga mina isiklikult koostöö välistan. Ma ei näe isiklikult koostöövõimalusi ka sotsiaaldemokraatidega. Ma ei välista seda, et Reformierakond võiks kunagi Keskerakonna või sotsiaaldemokraatidega koostööd teha, kuid Savisaare juhitud Keskerakonna ja praegu sotsiaaldemokraatliku erakonnaga ma isiklikult valitsuse tasemel, mida mina juhin peaministrina, koostööd ette ei kujuta. Me ju olime koos [sotside ja IRLiga] kolmekesi koalitsioonis ja meil oli väga erinev arusaamine Eesti tulevikust. Me ei tahtnud Eestit võlgadesse uputada. Pikkade valitsusistungite jooksul, mis kestsid viis, seitse tundi päevast päeva, said IRLi ja Reformierakonna ministrid aru, mida tuleb kriitilises situatsioonis teha, ja sotsiaaldemokraadid ei olnud sellega nõus. Lõpuks, kui sotsiaaldemokraadid valitsusest lahkusid, sündisid otsused tundidega. Praegu võib öelda, et need otsused, mille langetasime, olid ainuvõimalikud, olid õiged.

Olite algul ärimees, aga siis, pärast traagilist rattaavariid, mille järel teid sõna otseses mõttes kokku lapiti, hakkasite tegutsema avalikus sektoris. Mis murrang teis toimus?

Ma ei taha sellest avariist enam rääkida. Aga jah, muidugi toimuvad kriitilistel hetkedel elus muutused. Kui alustasime Eestis vabaturumajandusega, sukeldusin ärisse. Ka mulle tundus, et mida suurema hunniku sa keskpõrandale kokku vead, seda parem sa oled. Ja peab ütlema, et ega ma äris väga halb olnud. Aga kui oled voodis iseenda hale vari – lihased kadusid ära kümne päeva jooksul – ja hakkad ka aru saama, mis sinuga on juhtunud, siis sa ei mõtle millelegi muule kui iseendale. Esialgu mõtled isegi sellele, et võib-olla oleks isegi parem, kui otsa saaks kõik, poleks kannatust endal ja tüli ka teistele.

Algul oled päris suures masenduses. Kõige kriitilisem aeg oli nädal kuni kümme päeva pärast operatsiooni, mis kestis 11 tundi. Aga kui arst ütleb, et nemad on teinud kõik, mis neist oleneb, ja nüüd on minu saatus minu enda kätes, kuidas ma aitan kaasa paranemisele, siis hakkad võimlema, tegema sadu ja tuhandeid tüütuid harjutusi. Olin iseendaga hõivatud järjest 14 kuud. Rahamuret ei olnud, TALSE ju tõusis hoogsalt.

Päris algul, kui haiglasse sattusin, andsid mulle väga palju tuge inimesed, kes käisid mind vaatamas. Mõni päev oli neid 30, soovisid head paranemist – inimesed, kellest ma ei osanud arvata, et ma neile kuidagi oluline olen. Kui sa ei saa end voodis pöörata, ei jõua isegi lusikat suu juurde tõsta, aga kui näed, kui paljudele sa oluline oled, tekitab see eneseusku, ja siis hakkad ka pingutama selle nimel, et terveks saada.

Kui sa tegeled iseendaga, jääd inimestest eemale. Sul ei ole ka teisi vaja, sest su oma keha on sulle kõige olulisem, ja paratamatult pole ka teistel sind vaja. Muust maailmast äralõigatus on väga kurb tunne. Kui oled jälle tugev ja terve, on väga suur tahtmine olla jälle inimeste keskel, olla vajalik. Aga teha polnud õieti midagi.

Siis öeldi, et me lasime linnapea lahti, oleks vaja linnapead. Ma polnud mõelnud sellele ametile. Algul oli see mulle täiesti võõras, kuigi kunagine linnapea Väino Kull oli kutsunud mind abilinnapeaks, aga siis tegin Pingviini jäätist ja olin väga hõivatud selles ametis. Ometi mingi krõks käis ära. Hakkasin lehti lugema selle pilguga, et kuidas mina neid asju korraldaksin, mis on justkui valesti korraldatud.
Olin Tartus Reformierakonna asutajaliige. Kui me esimest korda valimistel osalesime, jäime opositsiooni. Aga siis moodustati varivalitsus ja Hannes Astok kutsus mind pressikonverentsile. Pärast selgus, et olin seal ainus – ajakirjanikud küsisid, mina vastasin. Järgmine päev lugesin lehest. Juhuse tahtel sattusin sellesse rolli. Tollal võtsime asja rõõmu ja lõbuga, see oli fun.

Hiljem tuli pakkumine linnapeaks kandideerida. Läksin kohale: küsiti, vastasin, hääletati – saingi linnapeaks. Edasi on kõik läinud... nagu juhtunud. Poole aasta pärast tulid riigikogu valimised, öeldi, et kandideeri. Ütlesin, et kuidas ma lähen ära, alles sain linnapeaks, see pole aus. Selleks, et erakonnale hääli tuua, oli vaja kandideerida. Osutusin valituks. Kui küsiti, kas lähen riigikokku, ütlesin, et ma ju ütlesin, et ei lähe. Inimesed olid üllatunud, arvasid, et päris normaalne see ei ole, sest siis oli riigikogu liikmetele veel eripension. Siis tulid kohalikud valimised, kus sain rohkem hääli, kui keegi enne mind oli eales saanud. Siis tulid jälle riigikogu valimised, sain rohkem hääli, kui keegi enne mind oli kunagi saanud...

Milles on teie häälte fenomen?

Ma ei oska seda väga seletada. Tartus olen mõelnud, et mis see siis on, mis mind eristas eelkäijatest. Võib-olla oli see sisemine vabadus, et ma ei olnud nii väga selle ametikohaga seotud, et ma olin valmis otsustama oma veendumuste ajel. Olen seda mitmel puhul öelnud, et maksumaksjal on aeg-ajalt kasulikum pidada ametis jäärapäist roosade prillidega tulnukat selle asemel, et maksta palka vedelale süldile, kes on valmis iga anuma kuju võtma. See, kes üritab kogu aeg olla hetkel kõige popim, kõigile meelepärasem, see seda pikas plaanis kindlasti ei ole. Ikka selge siht peab olema, ja Tartu linnapeana oli efektiivne otsuste langetamine kõige määravam. Kui kogu aeg oldi harjutud sellega, et [probleeme] hüpitatakse nagu kuuma kartulit käest kätte ja otsuseid ei tule ega tule, siis hakkasime otsustama.
Teine argument on see, et otsustamine linnavalitsuses oli sisuline, mitte varemlangetatud otsuste vormistamine.

Miks te Tallinnas kaks esimest aastat tütre Tiina juures diivani peal elasite?

Ei, diivani peal see ikka ei olnud, mul oli oma tuba. Alguses elas Tiina Tallinnas üürikorteris ja kui ma Tallinna ministriks läksin, ega ma arvanud, et ma sinna nii kauaks jään. Mu kodu oli ikkagi Tartus, Liisa oli veel väike. Rääkisime Tiinaga läbi, ta otsustas laenu võtta. Ma tegin esimese sissemakse, ja minu tõttu ostis ta endale suurema korteri, kui ta muidu oleks ostnud. Aga ükskord saad ikkagi aru, et ega elu niiviisi ka kesta saa, et isa ja laps on elu lõpuni koos. Tuleb anda tütrele võimalus oma eluga edasi minna, ei saa lõpmatuseni tütre juures öömajal olla. Siis soetasin omale korteri. See on ikkagi ööbimiskoht, pigem nagu hotell. Ega ma seal väga palju aega veeda, öötunnid.

Kuidas olete suutnud abikaasaga kuus ja pool aastat visiitabielu elada?

Seitse juba! Läksin Tallinna septembris 2004. Igal õhtul helistame, nädalavahetustel, nii palju kui võimalik, käin Tartus kodus. Varem oli naise töö iseloom selline, et ta käis ka Tallinnas, võib-olla kord nädalas, aga praegu on töö iseloom muutunud ja ta reisib vähem. Liisale on see jälle parem. Liisaga ka helistame igal õhtul.

See on ju suur ohver.

Ega see õige elu ikkagi ole, tunnen ennast pere ees võlglasena. Ikkagi oleks õigem, kui laps kasvaks koos isaga ja mees ja naine elaksid koos kogu aeg. Aga ma loodan, et see aeg veel tuleb.

Oleme võimalikku Tallinna kolimise varianti ka arutanud. Kuule (hõikab köögi suunas), Anu, nüüd pead küll sina tulema rääkima! Anuuu!! Miks me Tallinna ei koli?
Anu: Miks peaks?
Andrus: Aga küsimus on selline.
Anu: Me ei taha.
Andrus: Ju see ikka nii on: meil on kõik sõbrad ja tuttavad siin, Liisa on siin.
Anu: Meil on kodu ikka nii hea siin. Me oleme pärit Lõuna-Eestist, juured on siin.
Andrus: Jah, ega ma teadnud, kui kaua see [töö valitsuses] kestab – valitsused vahetuvad, ka peaministrit oli kombeks vahetada iga kahe aasta järel. Läksin sinna majandusministriks, olukord oli küllalt ebakindel, ja kui sain peaministriks, ei olnud ka kindlustunnet, et need tavapärased kaks aastat peaministrina töötan. Kas kahe aasta pärast oleks pidanud hakkama Tallinna kolima? Keskkond on oluline: sõbrad, tuttavad, naabrid.
Anu: Mõned me sõbrad arvavad, et ikka peaks kolima Tallinna.
Andrus: Me oleme siin ka ära harjunud omas majas, ja teame, et ega me samaväärset Tallinnas saaks. Kui oled millegagi harjunud, siis ümber harjuda jälle ei tahaks.
Anu: Ma olen Tallinnas elanud, aga ei taha... Kui vähegi saab, oleme siin.

Anu, kas te ei taha, et abikaasal Tallinna-töö juba ükskord ära lõpeks?

Anu: Muidugi tahan.
Andrus: Ära räägi, see läheb kõik kirja!
Anu: Tahan muidugi, muidugi! Ma loodan, et jõuan selle siin ära oodata, et ma ei pea kolima sinna ulgumerele järele. Loodan tõesti.
Andrus (hõikab taas köögi suunas): Liisa, kas sa Tallinna tahad kolida?
Liisa: Ei.
Andrus: Miks?
Liisa: Sest sõbrad ja kõik elu on siin.
Andrus: No vot, nii ta on. Meil oli see mõni aeg tagasi teema, kas mitte minna, aga leidsime, et Tartu kasuks kõnelevad argumendid on märksa tugevamad. Emotsionaalne side ja kodutunne on oluline.
Anu: Oleme vaadanud Meriväljal ja Nõmmel abstratselt, kui oleme kellelgi külas käinud, et kuidas siin oleks... (raputab pead) No ei ole ikka nii mõnus. Kõik see Otepää kant ja Võru, kus on minu vanaema kodu, kuhu me käime... Tallinna pole asja eriti.
Andrus: Kas või rattaga sõitmine: olen käinud Pirital sõitmas, hea ring, aga Tartust teed kas Pangodi-Elva ringi või Põlva-ringi või lähed rattaga Tartust Võrru – vabaduse tunne on! Liiklus ei ole nii tihe...

Kas abikaasa ja lapsed võivad teile iga kell helistada?

Jah, loomulikult, aga see ei tähenda ilmtingimata seda, et ma iga kell võtan selle kõne vastu. Enamasti on nii, et kui vanemad tütred helistavad ebasobival ajal, siis helistan neile tagasi, aga kui noorem tütar helistab sellal, kui olen hõivatud, sõltub sellest, kui ebasobiv see aeg on, kuid tavaliselt võtan kõne vastu. Vanemate tütarde puhul on enamasti selge, et on tegemist niisuguste juttudega, mida kannatab ka pool tundi hiljem ajada, aga noorema puhul ei või selles kunagi kindel olla.

Keemiaalast nõu ikka oskate veel Liisale anda?

Oskan küll. Me oleme telefoni teel isegi võrrandeid lahendanud, tõsi, seda juhtub väga harva, sest Liisa õppimisvõime on päris hea ja kohusetunne on tal üksjagu arenenud, nii et hinnete üle ei ole kurta. Liisa, mis ma sulle õpetanud olen?
Liisa: Matat. Vene keelt. Kusjuures sa ei õpeta mind üldse – kui ma küsin sinult midagi, siis sa pead pika loengu maha.
Ansip (naerab): Nagu kõigile!
Liisa: Ma küsin sult ühe küsimuse ja siis tuleb pool tundi mingit juttu sellest.
Andrus: Ma teen põhjalikult selgeks. Vanemate tütardega oli küll nii, et lugema ja kirjutama olen neid mina suuresti õpetanud, ka füüsikat, keemiat ja matemaatikat olen neile seletanud. Liisaga on seda haruharva – ma olen ka eemal.

Liisa, kas oleks parem, kui isa oleks rohkem kodus käepärast võtta?

Liisa: Ta on alati ühe telefonikõne kaugusel. Algul oli küll raske, aga nüüd olen ära harjunud. Olen õppinud iseseisvaks olemist ja saan ise hästi hakkama.

Milleks teil veel aega üle jääb, kui tööpäev kestab kella 9-10ni?

Sport on kindlasti oluline. Aga oktoobri teine pool, november ja detsembri esimene pool on väga tihedad, sinna langevad väga paljud kahepoolsed visiidid, palju tuleb lennukis olla, nädalavahetused pole enda ega pere omad – need on füüsiliselt kõige raskemad kuud ja spordi jaoks lihtsalt füüsiliselt ei jää aega. Aga muudel kuudel käin tööpäevadel ikka korra nädalas, mõnikord ka tihedamini rattaga sõitmas, rulluisutamas, suusatamas. Ja loomulikult nädalavahetustel. Sport – see on mulle vajadus.

Te pidite kohe tusaseks muutuma, kui pole saanud tükk aega sporti teha. On see nii?

Siis, kui sa ei ole füüsiliselt heas vormis, ei jaksa ka korralikult tööd teha, hommikust õhtuni vastu pidada, igasse asja süveneda. Võib-olla see ükskord päädib ka tusasusega. Mingi tasakaal peab olema: mina ei suudaks ilma füüsilise vormita teha vaimset tööd. Ma ei sõida rulluiskude või rattaga sellepärast, et teistele eeskujuks olla või sportlikku imagot saada. See on ikkagi vajadus, nauding. Ma teen seda mõnuga enda jaoks, mitte teiste jaoks.
Muud asjad on nagu teistelgi: kontsertidel ja teatris käime, raamatuid loen. Näiteks Vietnami reisil lugesin läbi Vietnami sõja raamatu. Aeg-ajalt olen lennates ka sudokut lahendanud, aga enamasti käib ettevalmistus eesootavateks kohtumisteks, ja kui tagasi lendan, käib ettevalmistus juba valitsuse istungiks. Seda, et lennukis lendamise aeg oleks vaba aeg või kasutult mööda saadetud – seda küll ei ole.

Peaministri visiidid on kiiresti sinna ja kiiresti tagasi. Minu kõige koomilisem, õigemini kurvem on üks Peruus käimine. Seal oli Euroopa Liidu, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere maade tippkohtumine. Selleks, et Limasse saada, lendasime 18 tundi, seal oli auto vastas, viidi hotelli, magasime öö ära ja siis kaks päeva konditsioneeritud õhuga ruumides. Seejärel lendasime 20 tundi tagasi. Nii käisin ma Peruus. Üldse midagi ei näinud.

Kas te ära ei tüdi neist käikudest, võõrastega suhtlusest, sunnitud viisakuste vahetamisest?

Mul ei ole neil kohtumistel midagi sellist, mida peaksin sunnitult tegema. Peaministrid, presidendid, kuningad – nad on üldjuhul suured isiksused ja kohtumised ei ole üldse pelgalt tavalised viisakuste vahetamised, vaid on huvitavad ja mind inimesena kindlasti rikastavad.

Kas mõnikord pinge ka tekib, kui lähete kellegi tähtsa isikuga kokku saama?

Ei, midagi, nagu näitlejatel rambipalavik, küll ei ole. Kõik on inimesed, ja kõik on omasugused. Liisa võiks rääkida, kuidas ta kohtas Rootsi kuningat esimest korda. Olime Torino olümpial ja parasjagu oli võistlustel vaheaeg. Sõime seal telgis, ma rääkisin Rootsi kuningaga juttu ja Liisa vaatas telekast mingit võistlust. Küsisin temalt, kas ta Rootsi kuningat tahab näha. Ta ütles, et jaa. Ma ütlesin, et tõuse püsti ja ütle tere. Liisa ütles tere ja pärast sain aru, et ta oli pisut pettunud: Rootsi kuningas oli dressides, seljakott seljas, sõi plastmasskahvliga papptaldriku pealt – ei olnud krooni peas ega sametrüüd.

Oleme rääkinud ligi kolm tundi, aga te pole kordagi haigutanud. Kuidas te unevõlast võitu saate?

Ega mulle meeldi see, kui meie koduse aja järgi kestab Euroopa ülemkogu hommikul kella kuueni, siis tuleb hotelli minna, saab kaks ja pool tundi magada ja siis algab uus päev jälle pihta. Aga ei ole nii, et mina oleks ainus reibas: kõik, kes ülemkogul osalevad, nooremad ja vanemad kui mina, on järgmine päev jälle ametis ja keegi ei jää laua taga magama.

Kas te võtate selle vastu mingit ainet sisse?

Ei võta keegi mingisugust ainet sisse. Mulle on normaalne, kui seitse tundi magada saan. Nädalavahetustel võin ilma väga suure pingutamiseta kümneni magada, ka kauem, aga ega neid nädalavahetusi viimasel ajal väga palju pole olnud. Kui näiteks Singapurist tagasi tulin, saabusin hommikul kell kaheksa Tallinna lennuväljale. Mul oli juba enne reisile minekut kodus teine ülikond valmis pandud, püksid viigitud ja särk triigitud. Käisin ruttu duši all ära, kell kümme hakkas valitsuse istung, enne seda oma nõupidamine, siis kõik muu – ega mingit kosumise aega sulle keegi kunagi anna, ja keegi ei arvagi, et võib-olla peaks pärast reisilt saabumist aega puhkuseks võtma. Lennureis on pikk ja öösel lennukis magadki.

Liisa, kas see on tõsi, et alati, kui on jõuluõhtu ja peab tulema jõuluvana, läheb isa hoopis lehte ostma?

Liisa: On küll. Kuigi tavaliselt on R-Kioskid kinni sellel ajal.

Kus ta siis tegelikult käib?

Andrus: Tegelikult mulle endale ka meenub, et olen läinud lehte ostma ja siis avastanud, et kiosk on kinni ja olen tulnud ilma lehtedeta tagasi.

Äkki seekord jätate jõuluõhtul meelde, et ei ole mõtet minna lehte ostma?

Ohh, kes teab, mis mõtted jõuluõhtul pähe tulevad. Aga seda tean ma kindlasti, et ka sel aastal tuleb meile jõuluvana. Liisa on ise ka käinud lehte ostmas ja pärast on selgunud, et vahepeal on käinud jõuluvana ja päkapikk. On juhtunud.

Mis te peaksite järgmine aasta tegema, et meil kõigil võiks olla elu Eestis parem?

Kui me mingeid rumalusi ei tee, siis elu läheb paremaks. Isegi kui ümberringi peaks minema asjad halvemaks, usun sellesse, et Eestis kestab halvem aeg suhteliselt lühikest perioodi ja edasi läheb ikkagi paremaks. Miks ma nii arvan?
Ettevõtjad Soomes ja Rootsis olid silmitsi väga suurte probleemidega, kui tootmismahud kahanesid väga järsult. Nad ei olnud enam võimelised kasumlikkuse piiri ületama ja pidid oma kulutusi kärpima, aga kodus ei suutnud nad seda teha. Väga lihtne oli kulutusi nii kärpida, et nad kolisid tootmise Eestisse üle. Eestis tegutseb 5000 Soome ettevõtet, kusjuures viimane tuhat on tulnud siia viimase kahe aasta jooksul. Rootsi on teinud väga suuri investeeringuid Eestisse just viimase kahe aasta jooksul. Nii on väga paljud ettevõtjad Eesti alles avastanud, sest nad ei ole suutnud kodus ots otsaga enam kokku tulla. Siin on palgad endiselt kordades madalamad kui Soomes ja Rootsis, ja me võime eeldada, et kui peaks ka uuesti halvasti minema, siis neid ettevõtteid, kes on sunnitud kolima Eestisse, tuleb juurde. Päris nii see ei ole, et kui teistel läheb hästi, siis läheb ka meil hästi, ja kui teistel nii hästi ei lähe, ei saa mitte mingil juhul ka meil hästi minna. Kui teistel nii hästi ei lähe, on ometi olemas võimalus, et meil võiks minna paremini.

Mis on suurimad rumalused, mida me ei tohiks teha?

Praeguses üleilmses krediidikriisis on üks rumalus, mida me ei tohi mingil juhul teha – see on ülejõu elamine. Me ei tohiks hakata elama võlgu, mis praegu on iseäranis kallis, ja kui võlgu elavate riikide tulevik on väga tume.

Kui aastal 2014 seisate fakti ees, et peate jälle valitsust juhtima, kas võtate ülesande vastu?

See on nii kauge, et elame-näeme. Nii kaugele mina oma elu küll ette ei planeeri.

CV

Andrus Ansip

Eesti vabariigi peaminister

Sündinud 1. oktoobril 1956 Tartus

Haridus

1974 – Tartu 5. keskkool
1979 – Tartu Ülikooli orgaanilise keemia eriala
1987-1989 – Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia eriala
1992 – Yorki ülikool Torontos, ärijuhtimine
2000 – Briti Nõukogu koolitused Brüsselis, Dublinis, Edinburghis

Töö

1979-1981 – TRÜ orgaanilise keemia kateedri vaneminsener
1981-1982 – sõjaväeteenistus Balti laevastikus
1983-1985 – TRÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi koronaar- ja kardiokirurgia sektori röntgenkontrastainete labori vaneminsener
1986-1988 – EKP Tartu rajoonikomitee tööstusosakonna instruktor, orgosakonna juhataja
1989-1993 – ÜE Estkompexim Tartu osakonna juhataja
1993-1994 – AS Rondami juhatuse esimees ja tegevdirektor
1993-1995 – Rahvapanga nõukogu liige
1994-1996 – Sotsiaalpanga Tartu osakonna direktor, Põhja-Eesti panga Tartu osakonna juhataja asetäitja
1994 – Tartu Kommertspanga pankrotihaldur
1994-1998 – AS Tartu Raadio nõukogu esimees
1995-1996 – Suurerastamise Investeerimisfondi fondihalduri Fondijuhtide ASi juhatuse esimees
1995-1996 – Livoonia Erastamise Investeerimisfondi nõukogu esimees
1998-2004 – Tartu linnapea
2004-2005 – majandus- ja kommunikatsiooniminister
2005-... – Eesti peaminister

Abikaasa Anu on naistearst
Kolm tütart: hambaarst Reet, sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Tiina, kooliõpilane Liisa
Neli lastelast: Tiina lapsed Ellen (3) ja Juhan (3), Reeda lapsed Ernst (6) ja Elsa (saab jaanuaris 8)

ARVAMUSED

Tiina Ansip,
tütar, sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik

Kui isa õhtuti koju meie kõrvalkorterisse saabub, ei pea ta meie kellanupule vajutamagi – mu lapsed Ellen ja Juhan kuulevad tema trepikojas lähenevaid samme ja tormavad ise ust avama. Siis lähevad nad enamasti vanaisa poole üheskoos diivanipatjadest onni ehitama. Vanaisa leiab lastelaste jaoks ikka aega, kulugu see siis muinasjutu ettelugemiseks, müramiseks või niisama maailma asjade arutamiseks. Viimati üritas ta lastele õpetada «Singel-vingel ninaprilli» luuletust – see tegi lastele küll palju nalja, aga päris jõuluvanaküpseks vist ei saanud. Isa tööl on lastelegi mõju: kui õhtuti televiisorist uudiseid vaatame, jälgivad ka lapsed huviga, ega juhuslikult «Vasa» ei näidata.

Erik Pallase,
väimees, projektijuht

Andrus on pannud mind ratast sõitma ja suusatama. Enne ei teadnud ma kummastki alast mitte midagi, mängisin rohkem korvpalli. Mulle oli see algul ikka täielik müstika, kuidas ta sõidab rattaga Tartust Võrru – kuni sõitsin ise ka. Tema on rattasõidul pigem vedaja, mitte tuules istuja.
Andrus teeb sporti selleks, et ellu jääda. Selleks et lennureiside ja öiste istungite ja hiliste õhtusöökidega hakkama saada, peab treenitus ikka hea olema. Iga suvaline mees sellega hakkama ei saaks. Ta üritab trenni teha igal võimalusel, kui ei ole kavas mõnda koosolekut või lennusõitu; ta leiab igal vabal päeval need kaks tundi, alla selle välja ei lähegi. Tavaliselt sellal, kui mina tunnen, et võiks juba trenni lõpetada, on tema alles soojaks saanud. Mulle tundub pooleteise tunni järel, et aitab küll, aga tal jääb sageli siis veel tund sõita. Ega ta enne jäta, kui lõpetab. «Aktuaalse kaamera» ajaks jõuab ta tavaliselt koju tagasi – selline on formaat.

Joosta ta ei saa, kuigi autoõnnetusest on juba tükk aega möödas. Arstid ei ole seda minu teada talle soovitanud. Seepärast ta jooksuüritustel ei osalegi, kuigi oli vanasti keskmaajooksja.

Pingutamisvõime on Andrusel väga suur. Eks see jooksmisest olegi tulnud. Ta on uskumatu võhmaga mees. Tal annab järel hoida!