Kaarel Tarand: igale parteile väike kontor, muu sõltugu liikmemaksudest

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik

Mis oleks, kui riigieelarvest tagada igale erakonnale viie töötajaga kontor? Ning ülejäänud raha saaks parteid sarnaselt sellele, kuidas toetatakse euroliidu projekte – 20-30 protsenti omafinantseeringut tuleb liikmemaksudest, ülejäänud summa kannab erakonna arvele riik? Neid ja muid ideid parteide rahastamise reformimiseks käis intervjuus Postimehele välja Kaarel Tarand.

Parteide senine kindel riigipajuk tuleb ära lõpetada ning neid võiks hakata rahastama riigieelarvest vastavalt suutlikkusele koguda liikmemaksu – sellise ettepaneku tegi erakondade rahastamise järelevalve komisjoni liige Tarand novembri lõpus Postimehe arvamuskülgedel. Idee jäi vahepeal IRLi poliitikute elamisloaskandaali varju, kuid otsustasime nüüd, mil see teema on vaibumas, uurida, mis on Tarandi ideest vahepeal saanud.

Kas see parteide rahastamise reformimise idee on pärast arvamusloo avaldamist edasi arendanud – täpsemaks, detailsemaks või hoopis muutunud?

Ei, mis seal ikka. Minu meelest peab poliitiline otsustusprotsess nii käima, et need, kes saavad otsustada, võtavad väljaspoolt tulevaid sisendeid mingil moel kuulda ja siis töötavad ise juba mingisuguste variantidega, sealhulgas kaasates eksperte.

Kui räägime erakondade rahastamisest, siis iga mudeli jaoks on olemas maailmas kuskilt võetav ligilähedane eeskuju. Küsimus on, milline on meie valik konkreetsel ajahetkel, konkreetses poliitilise kultuuri situatsioonis. Mehaaniliselt midagi kopeerida ei ole mõtet.

Liikmemaksude idee on laias laastus sarnane kui maksustamine riigis üldiselt. Kõige ilmekam näide on meie ravikindlustussüsteem, kus kõik, kel sissetulekut on, osalevad solidaarselt. kõik osalevad, kõik vastutavad natuke, tunnevad, et neil on mingisugused õigused selles süsteemis.

Iga väiksema organisatsiooniga on samamoodi. Kui sa osaled panustamises, siis tunned, et sul on ka õigused midagi nõuda, oma vaateid esitada, hääletada jne. Laias laastus on asi nii, et kes kontrollib rahakotti, kipub ka rohkem määrama.

Mõte on siis, et mida rohkem kontrolliks lihtliige erakonna rahakotti, seda rohkem saaks ka tema seal midagi määrata.

No nii see loogiliselt peaks olema. Küsimus on selles, et siis sa tunned, et sul on õigus nõuda.
See muudab inimese hoiakuid, kui ta ei ole ülalpeetav, vaid on ise tuluteenija.

Kuni skeem on selline, et asju otsustab partei juhtkond, nii seda, kust raha sisse tuleb, kui milleks seda kulutatakse, siis massidel ei ole seal mingit sõnaõigust. Isegi parteieelarveid ei kinnitata suurkogudel, vaid see on juhtkonna asi. Selle mõttes erineb erakond tavalisest MTÜst, kus üldkoosolek peaks kinnitama eelarve.

Erakonnad tõid teie idee kriitikana välja, et liikmetelt hakataks selle teostumisel küsima liiga suurt raha ning parteide tähelepanu koonduks liialt rahakogumisele, mitte lubaduste täitmisele. Et see oleks mõne inimese karistamine.

Osalemine ühiskonnas ka rahalise panusega ei ole mingil moel käsitletav karistamisena. Liikmelisus ise on vabatahtlik - ja kui sa selle vabatahtliku valiku teed, siis on kindlad mängureeglid. See on veider, kui arvatakse, et täisjõus inimesed, kes tahavad olla tegijad ja vastutajad, on puhtalt riiklikul ülalpidamisel.

Siin on küsimus, et kumba poolt rõhutada – kas tähtsam on panna kõik liikmed panustama või see, et võimalikult palju raha panustatakse. Mulle tundub, et kriitikud haarasid hambusse viimase ja jätsid esimese varju.

Jah, ka nii võib asja vaadata. Aga lõppude lõpuks, liikmemaksud kehtestatakse – nagu riigimaksudki - selle järgi, kui palju on vaja vältimatult kulutada. Siin me jõuame erakondade kulupooleni, mida pole keegi eriti erapooletult analüüsinud. Erakondadel, nagu me teame, kulub kogu raha ära alati, ükskõik kui palju seda on. Ja tuleb veel võlgu võtta kogu aeg juurde. Aga kas see on otstarbekas?

Kõik kulub ära seepärast, et see tuleb riigieelarvest, mida juhtkonnad endale määravad. Ilma jõupingutuseta tuleb ja muudkui kulub. Kui tulupoole jaoks peaks natuke pingutama, siis võibolla kaalutaks ka kulupoolt mõistlikumalt.

Raha kättesaamine ongi töö liikmetega. Sa pead lihtliikmele, kes muidu ei ole erakonnas väga aktiivne, tõestama, et teed tähtsaid asju. Siis suhtlevad kõik lülid kõigiga - see tekitab teatud järelevalve ja aruandluse mehhanismi.

Kui hakata teie ideed ellu viima, siis kuidas võiks see mudelina välja näha? Kuidas siduda erakonna liikme panus ja riigilt tulev raha?

Kui palju raha on vaja kokku saada, on küsimus. Tõenäoliselt on võimalik välja mõelda baaskulu, mis erakonna kohta peaks kuluma, mis võiks olla minu poolest riiklikul ülalpidamisel. Näiteks et sa saad riigi kulul ühe büroo, mis koosneb, ütleme, 5 inimesest. Ja ülejäänu osas võib teha valemi, et saadakse vastvalt valimistulemusele.

Praegu jaotub see meil ebaõiglaselt, sest arvutus tuleb sellest, kui palju mandaate keegi sai, aga see on juba moonutatud pilt häälejaotusest.

Kui meil armastatakse värsketes debattides näiteks tuua Saksamaad, et kui lahedalt on seal stiftungid tehtud, siis Saksamaal jällegi saavad parteid eelarvest toetust täpselt antud häälte järgi ilma igasuguste piiranguteta. Saavad need, kes jäid välja, ja need, kes said sisse. Igal häälel on konkreetne hinnalipik ilma ebaproportsionaalse moonutuseta suuremate kasuks.

Parlamendiparteide soosimise ära kaotamine on üks aspekt. Aga ikkagi - kuidas siduda omavahel liikmemaks ja riigi toetus? Päris nii ju ei saa, et inimene annab erakonnale 1 euro ja riik 3 eurot juurde?

Teatud mõttes ju saab. Analoogia võiks tuua Euroopa Liidu raha kulutamisest, kus on omafinantseeringu nõue - meie paneme 20-30 protsenti ja ülejäänud osa paneb EL. Nii me ehitame maanteid, teletorne ja väga paljusid asju.

Nüüd, kui Eesti-siseselt MTÜd taotlevad projektideks raha, olgu kultuurkapitalist või kuskilt mujalt, siis küsitakse ka omafinantseeringut. Pangad küsivad meilt omafinantseeringut, kui laenu tahame. Igal pool on see normaalne.

Selliselt, liikmemaksudest, võiks moodustuda 25-30-50 protsenti erakonna tulust ning ülejäänu saaksid nad siis valimistulemuse pealt. Ehk siis võiks olla selline piltlikult öeldes omafinantseeringu nõue – on määratud, millise protsendi peaks liikmemaksud erakonna tuludest moodustama.

Võib öelda, et see toetab suuremaid - kes suudab ise rohkem panna, saab teiselt poolt rohkem juurde. Võib-olla tasub siis panna sinna mingi tululae.

Mudeleid võib välja töötada 10 või 50 ja välja pakkuda, et valige nende hulgast sobivaim. Aga siiamaani on seis see, et erakonnad keelduvad üleüldse sellist varianti arutamast ja ütlevad, meil on kõik korras, me juba oleme riigi raha peal. Selgub, et neil on lausa puudu - ja siis peab ehitama sinna juurde asutusi, mis oleks erifinantseerimise peal (Tarand viitab erakondade juurde riigi rahastatavate demokraatia arendamise sihtasutuste loomise ideele – toim).

Ma tuleks veel mudeli juurde tagasi. Kui laias laastus võiks olla loogiline, et ühe osa paneb liige, teise riik, siis päris puhtalt nii ju ei saa olla. Muidu tekiks olukord, et mida rohkem liikmeid on ühel erakonnal, seda rohkem riik raha sellele annab. Ta hakkab nii eelistama massierakondi teistele.

Nii ta natuke on, aga lugema peaks sellisel juhul maksvad liikmed. Et surnud hingi ei oleks. Need jutud, et meil on pensionärid ja noored, kes ei teeni, ja et meil kahel esimesel aastal liikmemaksu maksma ei pea, on n-ö mugavusjutud.

Ühisakond ei saa praegu mõõta, kas erakondade väited oma liikmeskonna kohta üldse vastavad tõele või mitte. See, et inimesed on hingekirjas, ei loe mitte midagi. Nad võivad olla täiesti surnud hinged– ja mõne partei puhul on see teada. Mõned poe taga kogutud kehad, kellest pärast midagi kuulda ei ole enam, aga nad on seal.

See samm puhastaks oluliselt meie parteisid – nii suuri kui väikeseid. Ka neid, kus on paberil 1050 liiget, aga tegelikult on aktiivsed neist vaid paarkümmend.

Täpselt, mõni väike, kes on petu teel saanud tuhandese künnise ületatud, kaoks ära. Praeguse seaduse järgi oleks ta mitte partei, vaid mingi muu MTÜ, kes võib ju ka poliitilist aktiivsust ilmutada. Ega see ju kellelegi keelatud ole. Ta ei ole erakond ega kvalifitseeru erakonnaseaduse mõttes rahajagamise skeemi. Aga see tuhande hääle künnis on juba hoopis omaette teema.

Kogu erakondade rahastamisteema on seotud mitmete muude küsimustega. See on laiem plaan, mis vajaks terviklikku lähenemist. Kuidas meie poliitilist süsteemi, eriti seda erakondadest moodustuvat osa, reformida, ajakohastada.

Praegu on kogu süsteem häälestatud kas situatsiooni põlistamisele või veelgi mitmekesisuse vähendamisele. Kõik mehhanismid, sealhulgas rahastamise mehhanismid, toetavad seda, et mitmekesisust vähendada. Ja minu meelest on hea iga mõte, mis aitab seda olukorda muuta.

Kõige keerulisem on aga see, kuidas saada selle sama süsteemi ise seda arutama. Kui nad on ise reeglid teinud ja kui nad ei taha muid reelgeid teha, siis nad lihtsalt ei võta seda päevakorda.

Oma positsiooni sisse võtnud poliitilise eliidiga on raske võrdväärsetel alustel mõtteid vahetada. Neil on jõupositisoon, nad ütlevad, et me ei räägi sinuga, kogu lugu, meie valime teemad, reeglid, me valime kõik.

On üks kapital, mis neile väga korda läheb – valijaskond. Postimehe online-gallupis pooldas teie ideed näiteks lausa 92 protsenti.

Vat nii ongi, kui jaksab neid ideid promoda ja arutada. Ma ei ütle, et mul on õigus, et tean tõde. Ma näen lihtsalt praktikas, kus ma kuulun mitmesugustesse MTÜdesse ja maksan liikmemaksu, et see on meie põhiline ellujäämise võimalus - maksame liikmemaksu ja püüame nendest ära majandada.

Ja nendes organisatsioonides – a la Eesti Üliõpilaste Seltsis - see ju reaalselt toimib.

Nii ta on. Astusin talvel Kultuurikoja liikmeks ja kõik maksavad. Kui ei maksa, siis me vaatame, mis me nendega teeme, kui nad maksmata jätavad.

Aga see on see, mille eest me saame üritusi korraldada ja oma asju ajada, palgata inimesi tööle jne. Nii see elu käib. Ma arvan, et nii arvavad kümned tuhanded inimesed, kes on organiseerunud, aktiivsed kodanikuühskonna subjektid.