Ants Laaneots: tahtejõudu peab olema

Foto: Liis Treimann

Sõjakoolide lõpetamine hiilgavate tulemustega ja otsatu töökus ei pruugi veel tagada sirgjooneliselt kulgevat karjääri. Kindral Laaneotsa elu on näidanud, et oma osa on ka tahtejõul, mis aitab tagasilöögid üle elada.

Kas te kunagi kindraliks ei saagi, küsiti sügisel 1989 ajalehe Edasi intervjuus Nõukogude armee polkovnikult Ants Laaneotsalt, kes oli pärast 23 aastat võõrsil teenimist lõpuks saabunud kodumaale, maandudes kolm taset eelnevast ametikohast madalamale positsioonile – Tartu sõjakomissariks. Veel ei ole hilja, vastas Laaneots, kes ülehomme läheb kindralina erru Eesti kaitseväe juhataja kohalt.

Millal teil üldse tekkis mõte saada sõjaväelaseks?

Esiteks, ma kasvasin vanemateta. Keskkooli ajal tuli igal aastal endale suve jooksul talveks riided ja muud asjad välja teenida.

Onu, kelle juures elasin, oli tollal raskelt haige, elatist ei olnud. Samal põhjusel – koos väikese sportliku hasardiga – lõpetasin 1965. aastal kaks klassi ühe aastaga.

Teiseks, sõjanduse vastu hakkasin huvi tundma 13-14-aastaselt. Toona oli Pärnus selline pood nagu Voennaja Kniga, ma olin seal püsiklient. Sõjaajalugu huvitas, niipalju kui seda seal saada oli, aga ka sõjaasjandus laiemalt. No ja ega 17-18-aastane noormees väga poliitikast ka ei mõtle, rohkem oli ikka mure, kuidas eluga edasi saada.

Ega mul paugupealt mõtet sõjaväkke minna ei tekkinud. Kilingi-Nõmme keskkooli lõpetades mõtlesin ajalugu õppima minna, aga siis hakkasin mõtlema, et millest ma elan. Tol ajal oli ju üliõpilase stipp väike. Aasta aega pärast keskkooli lõpetamist töötasin Tallinnas Pääsküla raudteejaamas mehaaniku abilisena-montöörina.

Ja siis tekkis mõte, et lähen sõjakooli – nagu paljud eestlased varemgi on läinud. Laidonergi läks, eks temal oli samuti üks põhjus majanduslik.

Mind taheti kangesti Leningradi merekooli saada, allveelaevnikuks õppima. Tegin arstliku komisjoni ja katsed läbi – merekoolis olid kõrgendatud tervisenõuded, samad, mis lenduritel –, aga siis tuli tagasi mu onupoeg, kes oli heeringalaevas viis kuud merel olnud, ja ütles: «Poiss, hulluks oled läinud, et merele tahad minna?» Ma siis mõtlesin kähku ringi.

Algul plaanisin minna üldväe- ehk jalaväekooli. Aga seal tuleb hästi palju joosta, valisin hoopis tankikooli. Füüsilise trenni mõttes panin täiesti mööda, seal oli veel kõvem mahv. Oli kaks valikut, kas Uljanovskisse või Harkovisse. Mõlemad olid kaardiväe kõrgkoolid. Arutlesin, et Ukraina on lõuna pool, kindlasti soojema kliimaga. Nii sõitsingi Harkovisse. Sisseastumiseksamitel oli tihe konkurss, aga sain edukalt hakkama.

Milline oli Harkovi tankikooli rahvuslik koosseis?

Põhiliselt venelased, ukrainlased ja valgevenelased – ühesõnaga slaavlased. Ma ei mäleta ka ühtegi Aasia-Kaukaasia päritolu kaasõppurit, neil oli lähemal sõjakoole – Thbilisis, Almatõs, Taškendis –, miks nad Ukrainasse pidanuks minema.

Aga teisi baltlasi?

Mitte ühtegi eestlast, leedulast ega lätlast.

Kui palju toona üldse noori eesti mehi sõjaväelase karjääri valis?

Vähe. Kuid alternatiivi Nõukogude armeele ju polnud, kui tahtsid sõjaväelaseks saada. Ja kes 1965. aastal üldse oskas aimata, et NSV Liit laguneb, et Eesti saab iseseisvaks. Olen mitu korda mõelnud, et nii võiks ju kaudselt süüdistada ka Laidoneri, teisi meie kindraleid ja I maailmasõjas osalenud eesti soost ohvitsere.

Nad läksid sõjakooli tsaaririigis, mis venestas ja ahistas Eestit, surus maha iseseisvuspüüdu, represseeris 1904–1905 meie talupoegi. Aga vaadake, kui vajalikuks need mehed osutusid 1918. aastal. Kas oleks olnud võimalik saavutada iseseisvus ja võita Vabadussõda, kui neid ei oleks olnud?

Kujutage nüüd ette, et kõik eestlased oleks hakanud protestima. Keegi ei oleks läinud Nõukogude kõrgkoolidesse, keegi ei oleks õppinud õpetajaks, inseneriks, arstiks, juristiks, miilitsaks ega ohvitseriks. Kõik oleksid Eestis olnud põhi- või keskharidusega.

Oleksime sel juhul olnud ju ainult alamklass, saanud luua vaid tööliste ja talupoegade ühiskonna. Aga kes siis oleksid 1991. aastal meie oma riiki üles ehitama hakanud? Kust oleks tulnud rahvuslik intelligents, teadmised, kogemused ja oskused? Kas oleks toodud välismaalt kõrgema klassi kodanikke, nagu kunagi toodi liidueestlasi kommunismi ehitama?

Mu oma sugulased püüdsid veenda, et ära mine. Tüdruk oli vastu. Mul oli siin ikka päris oma tüdruk olemas. Tema ütles, et mina sinuga Venemaale ei lähe. Suhe läkski lõhki. Mis teha. C’est la vie.

Kuidas Nõukogude sõjaväelase elu välja nägi?

Sõjakoolis õppisin hästi. Meile lubati, et kui teed lõpueksamid cum laude, saad valida sõjaväeringkonna. Mina kirjutasin ka naiivselt avaldusele «Balti sõjaväeringkond», millesse kuulusid Eesti, Läti, Leedu ja Kaliningradi oblast. Kui diplomi kätte sain, tuli Kiievi sõjaväeringkonna juhataja käsk jätta kõik paremad lõpetajad Ukrainasse.

Nii sattusingi 67 kilomeetrit Kiievist põhja poole jäävasse kohta nimega Desna, kus asus tankidiviis. See oli terve linn, mida tavalistel kaartidel polnudki, ainult sõjaväekaartidel.
Väga ilus koht muide, kahe jõe vahel, lääne poolt voolas Dnepr, ida poolt Desna jõgi. Ilus männimets ümberringi, hästi palju seeni, hea kliima...

Karjäär kulges hästi. Olin kaks aastat rühmaülem, kolm aastat kompaniiülem, siis kolm aastat tankipataljoni ülem ning seejärel sain sõjaväeakadeemiasse Moskvas.

Selle lõpetamisel sain teist korda petta. Kursuse ülem ütles jälle, et kui teed kiitusega ära, lähed mõnda väegruppi. Need olid Saksamaal, Tšehhis, Ungaris ja Poolas. Ma ütlesin, et mul pole väegruppi vaja, Balti sõjaväeringkonda tahaks. No kirjuta avaldus. Kirjutasingi. Tegin eksamid ära cum laude. Saadeti Kesk-Aasiasse, Hiina piiri äärde Ida-Kasahstani.

NSV Liidu sõjaväes pidi sul selleks, et saaksid kusagil Euroopas hea koha, olema oma «karvane käsi» – tutvused, sidemed, mis aitasid. Lihtrahvas saadeti kuhugi kaugemale. Venelastel oli selline populaarne mõistatus: «Kas kindrali poeg saab marssaliks?» Vastus: «No ei saa, sest marssalil on endal poeg.» Moskvat nimetati Arbati (tänav, kus asusid kaitseministeerium ja kindralstaap – toim) sõjaväeringkonnaks, see oli kõige ihaldatum koht, vormikandjaid puupüsti täis.

Hiljem, kui ma Moskvas kaks kuud diviisiülema kursustel olin, mõtlesin, et olen parem seal, kus olen – pigem suur ülemus kusagil Kesk-Aasias kui siin Moskvas, kus kindralid ja polkovnikud sõidavad metrooga ringi. Kasahstanis oli raske, talvel 45–47 miinuskraadi. Käis omamoodi olelusvõitlus külmaga, peaasi et ellu jääd.

1986. aasta detsembris teatati mulle, et lähed Afganistani, diviisikomandöri nõunikuks. Naine ütles seepeale: «Keeldu!» Täitsa jama, skandaal kodus. Mida see keeldumine toona tähendas?
Aga siis kusagil veebruari algul tuli uus teade, et me vahetasime ümber, lähete Etioopiasse. Nõunikuks. Seal käis ka kodusõda.

Nii sattusingi Aafrikasse. Aasta aega olin jalaväediviisi nõunik, pärast poolteist aastat armeekorpuse ülema nõunik.

Mida see töö tähendas?

Etioopia diviis oli väike – umbes 9000 meest, armeekorpuses oli 42 000 – 46 000. Mul oli selles oma staap, 36 Nõukogude ohvitseri. Meie ülesanne oli jälgida olukorda, anda etiooplastele nõu, töötada nende jaoks operatsiooniplaane välja, abistada lahingutegevuses.

Kohalikud ülemad olid üsna omapärased: kui oli edu, siis nad meid ei kuulanud, kui peksa said, jooksid meie juurde.

Mille poolest erines teenistus Etioopias Afganistanist?

Afganistanis käis selga tulistamine ja miinide panek nagu praegugi. Dušmanid, nagu neid tol ajal nimetati, ei valinud vahendeid.

Etioopias selga ei lastud. Küsite, et miks?

Kui Etioopia suurtükiväe kolonelleitnant Mengistu Haile Mariam 1974. aastal riigipöörde korraldas, keisri tappis ja sõjaväelise diktatuuri kehtestas, mõistsid esialgu kõik ta hukka. Siis otsustas ta nimetada Etioopia rahva-demokraatiaks ja palus NSV Liidult sõprust ja toetust, mida ka sai. 1978. aastal, kui toona tugev Somaalia läks Etioopiale kallale, asus Moskva Mengistut toetama, Etioopiasse saadeti Kuuba motolaskur- ja tankibrigaadid ning somaallased löödi minema.

Pärast seda tekkis etiooplastel respekt Nõukogude sõjaväelaste vastu, neile selga ei lastud. Ja miinisõda nagu Afganistanis ei olnud seal ka eriti. Miinivälju küll pandi, aga see oli standardne, konventsionaalne tegevus. Olin kuulnud Abessiiniast ja piibliaegsest Aksumist, selle lähedal me sõdisimegi.

Mis tunne oli sõjas olla?

Juhtus nii, et meil tuli poolteist kuud istuda Tig­rai provintsi pealinnas Mekeles piiramisrõngas. Päevade ja ööde viisi käis vastastikune tulistamine. Esimene öö heitsime magama, raudluugid olid akende ees, klaase polnudki. Öösel tulid kuulipilduja valangud vastu seina ja raudluuke. Täitsa omapärane elamus.

Mitme nädala pärast toodi meid esimest korda lennukiga pealinna Addis Abebasse mingile nõupidamisele. Õhtul hakkasin mõtlema, et kuidagi kerge ja lahe on olla. Siis sain aru, et pole seda püsivat alateadlikku valvsust ja pinget, mis olid Mekeles. Mõistsin, mis tunne on metsloomal, kes on pidevalt ohus, peab kogu aeg valvas ja reageerimisvalmis olema. Täpselt sama tunne tekib rindepiirkonnas. Usun, et seda tunnevad ka meie poisid Afganistanis.

Mida te veel Etioopiast mäletate?

Eksootiline loodus. Igasuguseid elukaid, alates metsikutest elevantidest, lõvidest, lõpetades hüäänide ja rebastega. Gepardit olen näinud vabas looduses. Antiloope oli karjade viisi, igasuguseid – jänesesuurustest lehmasuurusteni välja, kõikvõimalikke ahve.

Pärdikud olid sulid ja vargad: kui kusagile toidu jätsid, siis oli see läinud. Nii et võitlesime separatistidega ja ahvidega ka.

Etioopia on araabika kohvi kodumaa. Nad on seda joonud tuhandeid aastaid, ja kohv oli seal tõesti hea. NSV Liidus ju polnud õiget kohvi, kes seda viljakohvi jõi, ikka tee ja tee.

Algul ma ei tahtnud ka Etioopias kohvi, aga siis vaatasin, et etiooplased hakkavad võõristama. Tuli välja, et nad arvavad, et kolonel pelgab nende jooki ega järgi nende kombeid. Siis hakkasin ka jooma. Kohv oli pisikestes tassides, aga kange, juurde pandi kohalikke maitseaineid. Ma ei ole elu sees nii head kohvi saanud.

Millal hakkas tunduma võimalik, et teist võiks saada Eesti Vabariigi ohvitser?

Onu Elmar saatis alates 1988. aastast mulle sõjaväepostiga Eestist ajalehti, Rahva Häält. Lugesin, sain aru, et NSV Liidus on midagi sassis, ja hakkasin mõtlema, kuidas Eestisse tagasi saada.

Võtsin ühendust ENSV sõjakomissari kindralmajor Rein Põderiga, tema suhtles Vaino Väljasega.
Vahel on ühe inimese õnnetus teise õnn. Tartu sõjakomissar polkovnik Jüri Kallit sai vahetult enne 1989. aastat autoõnnetuses surma. Põder hoidis seda kohta tühjana, kuni ma tagasi tulin.

Etioopias olin ma pereta, lähetus pidi kestma kaks aastat. 7. märtsil 1987 lendasin sinna, 7. märtsil 1989 oleks pidanud tagasi tulema. Aga ülemad tahtsid mind vägisi veel aastaks sinna jätta. Õnneks augustis pääsesin minema.

Siis oli suur madin maaväe kaadrivalitsusega. Nad tahtsid mind Valgevenesse saata. Keeldusin, ütlesin, et tahan Eestisse. Küsiti, et kuhu sa siis seal lähed. Ma ütlesin, et mul on koht teada. See oli kolme astme võrra allpool minu endisest teenistuskohast.

Aga mõtlesin, et kama kõik, peaasi et koju saab. Kaadrivalitsuse ülem kutsus mu välja ja ütles, et olevat kuulnud, et ma ei taha diviisikomandöri kohta vastu võtta. Ütlesin, et ei taha, tahan kodumaale.

Ta läks sina peale üle: «Kas mõistad, diviisi pakutakse ohvitserile ainult üks kord elus?!» Mina jäin enda juurde ja nii tulingi koju Eestisse.

Ja kuidas läks sealt ületulemine Eesti Vabariigi kaitseväkke?

Siin olin ma algul võõrkeha. No kujutage ette, mingi Nõukogude armee polkovnik tuleb, räägib hirmsa aktsendiga eesti keelt. Olin ju veetnud lapsepõlve Siberis ja ka hiljem 23 aastat Eestist ära olnud!

Ega lihtne ei olnud, olin nagu alasi ja haamri vahel. Püüdsin luua linnavõimude ja kohalikega normaalsed suhted. Toomas Mendelsson oli toona Tartu linnapea, leppisime kokku, et kui ma midagi erakorralist sõjakomissariaadi kaudu teada saan, siis annan talle teada.

Vahetasime kogu aeg infot. Mitu korda andsin Tartu linna volikogus aru. Mõtlesin, et kui Eesti rahva valitud võim kutsub, peab minema. 1990. aasta suvel saime tuttavaks Johannes Kerdiga, ta oli põrandaaluse Kaitseliidu maleva pealik.

Mida te tegite siis?

Kaitseliidul polnud arusaama, kuidas üksusi üles ehitada. Ma siis püüdsin joonistada, kuidas see võiks välja näha. Struktuuri tegemisest ja väljaõppest rääkisin jne. Tartus saime ühes konspiratiivkorteris kokku eksiilvalitsuse sõjaministri Jüri Toomepuuga ja arutasime, mida edasi teha.

Siis tuli augustiputš, Eesti iseseisvumine. 3. septembril 1991 otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu taasluua kaitsejõud. Samal kuul määrati Raivo Vare riigiministriks ja ühtlasi oli ta kaitseministri kohusetäitja.

Ta tegi ettepaneku, et tule ära, vaja riigikaitset tegema hakata. Septembris ma lihtsalt marssisin sõjakomissariaadist minema. Balti sõjaväeringkonnal polnud tollal minuga aega tegeleda – kaos oli igal pool, üle kogu Nõukogude armee.

Mind pandi valitsuse nõunikuks. Mingit staapi ju polnud.
14. oktoobril 1991 määrati mind mitteeksisteeriva kaitsejõudude peastaabi ülema kohusetäitjaks. Polnud ei inimesi ega ruume, kuni kindralmajor Põder andis valitsusele üle Narva mnt 8 ühe trepikoja, kus oli ENSV sõjaväekomissariaat.

Läksin õhtul sinna ja mõtlesin, mida selle tühja majaga nüüd peale hakata. Helistasin kapten Alar Lanemanile, määrasin ta sealsamas meie tulevase peastaabi hoone komandandiks ja andsin ülesande korraldada valve ja kaitse. Tunni aja pärast ilmusid välja eesti mehed ja asusid valvesse, mina sain rahulikult magama minna.

Peastaabi koosseisutabeli kirjutasin põlve otsas valmis, nagu ka peastaabi ajutise põhimääruse. See kehtis üle kümne aasta – ei ole midagi püsivamat kui ajutine.

1994. aastal pidite kaitseväest lahkuma.
Meil ei klappinud koostöö [toonase kaitseväe juhataja kindral] Aleksander Einselniga. Ise ütlesin, et ma lähen ära, kirjutasin lahkumisavalduse.

Kas tol hetkel tundus, et nüüd on kaitseväega lõpp?

Sain tuttavaks Urmas Sõõrumaaga. Tema ütles, et on vaja luua turvafirma ESS Lõuna, tee see ära. Hakkasin tegema. Enda arvates sain väga hea uue kogemuse, kuidas luua nullist üks firma. Kõik need asjaajamised, juriidika ja muu.

Kahe aasta pärast otsis Kert mu üles ja kutsus tagasi.

Kui pikalt te mõtlesite?

Ikka venitasin natuke aega. Tahe oma asjaga tegeleda sai otsustavaks, ehkki kaotasin palgas ligi kaks korda. Jaanuaris 1997 määrati mind kõigepealt kaitseväe peainspektoriks. Siis läksin viieks nädalaks Taani territoriaalkaitset õppima ja naasnuna sain uuesti peastaabi ülemaks.

1999. aastal, kui Kert läks õppima, otsustas president Lennart Meri millegipärast, et kaitseväe juhataja kohusetäitjaks saab kolonel Urmas Roosimägi. Ütlesin, et minust oluliselt noorema ja vähem kogenud mehe alluvusse ma ei jää (kindral Laaneots oli toona juba kindralmajor – toim), ja läksingi minema.

Siis pakuti mulle tööd Balti kaitseuuringute keskuses, mõtlesin küll loobuda, kuid brigaadikindral Michael H. Clemmesen rääkis augu pähe. Lugesin siis Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes (KVÜÕA) ja Tartu Ülikoolis strateegiat, kirjutasin hulga artikleid, tegin uurimistööd, millest oli kasu ka valitsusel.

2001. aastal pakuti mulle KVÜÕA ülema ametikohta, võtsin selle vastu. Reformisin ohvitseride väljaõppesüsteemi Bologna lepingule vastavaks. Tasapisi veeres asi pensioni poole, aga 2006. aastal, kui olin 58, kutsuti mind ootamatult Kadriorgu ja president ütles: hakka kaitseväe juhatajaks.

Nõustusin pärast seda, kui presidendi, peaministri ja kaitseministriga said kokku lepitud riigikaitse ehitamise kontseptuaalsed põhimõtted. Tutvusin lähemalt ka toonase kaitseministri Jürgen Ligiga, käisime temaga Hiinas, n-ö nuusutasime teineteist.

Millega teie perekond tegeleb?

Poeg ja tütar elavad Tartus. Kui vähegi võimalik, tegelen nädalavahetustel lapselastega. Mul on neid neli: kolm tüdrukut ja üks poiss.

Kas teie poeg sõjaväe vastu huvi ei tundnud?

Oh jah, mäletan ühte juttu kodus. Arutasime poisiga seda asja, aga siis naine teatas, et aitab ühest lollist peres küll. Mul ei olnud midagi kommentaariks öelda. Naise seisukohast olingi võib-olla loll.

Sõjaväelase abikaasal on raske elu. Kui ma kaks ja pool aastat Etioopias teenisin, oli ta ju lastega üksi. Teenistuskohad vahetusid, kolisime palju. Said tollal ametikorteri, aga tavaliselt oli vaja seda remontida.

Mees läks kõigepealt ette, vaatas, mis seal üldse on, tegi n-ö jooksva remondi, siis alles kutsus pere kohale. Tuli ka vaadata, kuidas koolide ja muude asjadega saab.

Poeg ja tütar on mul rohkem kosmopoliidid. Nad on paljudes kohtades elanud ja ringi sõitnud.

Teie abikaasa on ukrainlanna?

Tema isa on moldaavlane, ema ukrainlanna. Ta oli ikka väga ilus tüdruk.

Kui tihti teie Ukrainas käite?

Viimased viis aastat ei ole käinud. See on seotud minu praeguse ametiga. Ei soovitata minna. Kui erru lähen, eks siis.

Olete saanud mitmesuguseid autasusid, milline neist teile endale kõige rohkem korda läheb?

Muidugi on mulle kõige väärtuslikum meie Eesti Kotkaristi II järgu teenetemärk. Mul on ka Soome, Rootsi ja NSVLi ordenid.

Mida soovitaksite noorele ohvitserile, kes tahab saada kaitseväe juhatajaks?

Kõigepealt, inimesel peab olema eesmärk elus. Teiseks peab olema ambitsiooni, et iseennast proovile panna: kui kaugele ma jõuan. Kolmandaks, inimene peab olema töökas, mitte kartma raskusi. Neljandaks peab tal olema tahtejõudu ja visadust, et kui midagi ebaõnnestub, ei lööks see kohe rivist välja. Külma närvi, ma arvan, peab ka olema.

CV
Ants Laaneots

Sündinud 16. jaanuaril 1948 Pärnumaal Kilingi-Nõmmel
Haridus
1965 Kilingi-Nõmme keskkooli
1966–1970 kaardiväe kõrgem tankivägede kool Harkovis (tankivägede ohvitser)
1978–1981 Malinovski-nim soomustankivägede akadeemia Moskvas
1997–1998 NATO kaitsekolledž Roomas
1999–2000 Soome Vabariigi maakaitse kõrgkool (kõrgem riigikaitse juhtimise kursus)
Teenistuskäik:
1970–1978 48. tankidiviis
Ukrainas, tõusis tankirühma ülemast tankipataljoni ülemaks
1981–1982 155. motolaskurdiviis Ida-Kasahstanis, tankipolgu staabiülem
1982–1987 78. tankidiviis Ida-Kasahstanis, tõusis tankipolgu ülemast tankidiviisi ülema I asetäitjaks, diviisi staabiülemaks
1987–1989 lähetusel Etioopias, jalaväediviisi ülema nõunik,
armeekorpuse ülema nõunik, osales sõjategevuses
1989–1991 Tartu sõjakomissar
1991–1994 kaitsejõudude
peastaabi ülem
1994–1996 ASi ESS Lõuna direktor
1997 kaitseväe peainspektor
1997–1999 kaitsejõudude
peastaabi ülem
1999–2001 Balti kaitseuuringute keskuse ülem
2001–2006 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem
2002–2006 kohakaaslusega kaitseatašee Venemaal ja
Ukrainas
2006 kuni tänavu 5. detsembrini kaitseväe juhataja

Abielus, poeg, tütar,
neli lapselast

Arvamus

Kersti Kreismann
näitleja, Ants Laaneotsa kooliõde

Minul oli au koos kindral Laaneotsaga keskkool lõpetada. Just nii, kuigi ühes ja samas klassis me tegelikult ei õppinud. Koolivend Ants mõjus meie, veel välja kujunematute tüdrukute-poiste keskel kui täismees, sirge rühi, sportliku oleku, tõsise meelega.

Varakult täiskasvanuna. Oli kinnise, samas otseütleva loomuga. Temast kohe aimus mingit kindlameelset otsustavust, mille lahtimuukimisega nii noored inimesed tol ajal oma pead eriti ei vaevanud.

Ja siis lahvatas meie provintsikoolis pommuudis – seni mitte millegi erilisega silma paistnud koolipoiss Ants Laaneots on otsustanud õppida kahe viimase klassi ained ühe aastaga ja teha lõpueksamid koos meie klassiga.

Selleks et minna edasi õppima sõjakooli Ukrainas.
Olen hiljem mõelnud, kuidas tal üldse õnnestus oma tahtmine üsnagi bürokraatlikus koolisüsteemis läbi suruda. Igatahes mina polnud sel ajal sellisest võimalusest kuulnudki. Austus, lugupidamine segatuna mõningase arusaamatusega valdas ilmselt enamikku meist, kaasõpilastest.

Juba valik ise – elukutseline sõjaväelane – oli täiesti tavatu. Poisikesepõlve sõjamängude romantika olid ammu varjutanud «Vene kroonu» hirmujutud. Et aga ühel eesti noormehel selline kutsumus, siht silme ees võiks olla...

Muidugi sai siis arutluse alla võetud ka Antsu keeruline elukäik. Olen läbi aastate huvi ja kaasaelamisega jälginud tema sõjamehekarjääri ja täie kindlusega võin väita: meie riigi julgeolek on olnud ausa, missioonitundega, karastunud mehe kindlate käte juhtida.

Kokku puutume ikka vahetevahel mingitel avalikel üritustel, minu jaoks on ta jäänud armsaks koolivennaks. Aga eriliselt uhke tunne oli teatris oma juubelisünnipäeval mundris sõjameestelt vastu võtta lillebukett, mille oli saatnud nende ülemus, nüüd juba kindral Ants Laaneots.