Valitsus on ülbeks kätte läinud

Karmid mehed omavahel: ministrid Rein Lang, Jaak Aaviksoo, Andrus Ansip ja Jürgen Ligi ajavad väärikalt ja kõigutamatult Eesti asja ega lase end kõrvalistel tegelastel eksitada. Foto: Eero Barndõk

Nagu teerulliga veereb Ansip & Co mööda Eestimaad, püüdmatagi kuulata, mida rahvas kõrvalt hüüda üritab.

Selle üle pole mõtet isegi vaielda: valitsus on läinud arrogantseks ja muutunud empaatiavõimetuks. Peaminister Andrus Ansip vehib statistikaga, mis tõestavat, kui hästi Eestis asjad edenevad, samas kui inimarengu aruanne, rääkimata kümnete tuhandete eestimaalaste isiklikust kogemusest, räägib sootuks vastupidisest.

Rahandusminister Jürgen Ligi valvab karmilt riigi rahakotti, ent ei ilmuta vähimatki märki, et ta tavakodanike kitsikusest üldse aru saada tahaks. Haridusminister Jaak Aaviksoo teatab palgaga narritatud õpetajaile, et raha ei ole ja ei tule ka järgmisel aastal, ega näita kõrghariduse reformimisel pea vähimatki kompromissivalmidust. Kultuuriminister Rein Lang irvitab lihtsatele inimestele lihtsalt näkku, halvustades noile meeldivat Cartlandi-stiilis massikirjandust.

Selline üleolev, teerullilik stiil rahvaga suhtlemisel ei ole omane vaid nimetatud neljale ministrile, vaid enamikule valitsusest, tõdesid usutluses Arterile kümmekond Eesti poliitika- ja kommunikatsioonieksperti.

Muidugi nõuab karm ja pingeline aeg teinekord jõulisi ja kiireid otsuseid. Ehk teisisõnu: «Kui tahad sood kuivendada, ei saa küsida nõu konnadelt, kas see on hea mõte,» tõdeb Kristiina Tõnnisson, Tartu Ülikooli Euroopa kolledži direktor.

Teisalt, kuna riik eksisteerib inimeste jaoks, mitte vastupidi, oleks valitsejail arukas oma otsuseid ka rahvale põhjendada ja arusaadavaks teha. Paraku, nagu kinnitavad e-Riigi Akadeemia ja TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni õppejõu Kristina Reinsalu aastatepikkused uuringud, jätab valitsuse suhtlus kodanikega kõvasti soovida. See on ühepoolne, justkui läbi ruupori.

«Kui näiteks Jürgen Ligi kas või kordki lihtsalt ja inimlikult ütleks,» maalib Reinsalu pildi normaalsest lävimisest, «et me ei näinud ette kõiki eurotsooni hädasid ja võib-olla tõesti kiirustasime oma otsusega, aga olukord on selline ja selline ning halbadest valikutest on meil need ja need valikud... Sellist inimlikku selgitamist ju ei toimu!»

Mesikeelne kiitus
Nõnda tunnistabki kommunikatsioonibüroo konsultant Aune Past, raamatu «Mainekujundus ettevõtluses ja poliitikas» autor, et Eestis ei leidu poliitikut, kes teda kõnetaks. «Vahel sunnin ennast neid kuulama lihtsalt selleks, et erialaselt nahk seljas toores seisaks,» avaldab ta.

«Aga üldiselt ei meeldi mulle olla kommunikatiivne kahuriliha – [poliitikuile] oluline ainult selles mõttes, et ilma kuulajateta kõnelemine ei ole hea vaimse tervise märk.» Inimesed rahva seast, nagu Past lisab, kõnelevad Eestis vaid valimiskasti juures, muul ajal toimub enamasti poliitiku kõnelemine ilma tagasisidet saamata.

Kui aga valitsus astub üleolevalt, ülbelt ja hoolimatult oma rada ning üldsust sisuliselt aruteludesse ei kaasa, jättes inimeste arvamused ja ettepanekud tõsiselt kaalumata, muudab see rahva suhtumise valitsejaisse umbusklikumaks ja jäigemaks, nendib TÜ sotsiaalteaduste professor Triin Vihalemm.

Teisisõnu tähendab see, et valitsus saab dialoogipartneri asemele inimesed, kes keskenduvad üksnes oma nõudmiste esitamisele. «Piltlikult öeldes – üks ründab, teine asub kaitsesse ja kui niimoodi on mitu ringi toimunud, siis ei aita ka retoorika enam midagi,» räägib Vihalemm.

Valitsuse arrogantsust ja empaatiapuudulikkusega enesekindlust on toitnud tõsiasi, et paljud selle võtmetegelased eesotsas Ansipiga on pikka aega võimutüüri juures püsinud.

Nõnda, silme ees oma edulugu, ongi kasvanud usk valitud kursi ja langetatud otsuste ainuõigsusse. «Kui sa oled ikka aastaid võimul olnud, tekibki tunne, et oled Eestis kõige ilusam ja targem,» sedastab kommunikatsioonibüroo juhataja Janek Mäggi. Seda enam, et piiritagused tipp-poliitikud ja -majanduseksperdid pole kiidusõnadega Eesti aadressil kitsid olnud.

Noore demokraatia häda ja orjarahva mentaliteet – nii ütleb Euroopa kolledži direktor Tõnnisson välismaalaste liiginnuka kuulamise ja nendega arvestamise kohta. «Meile tundub, et välismaa teab paremini, sest seal on demokraatiat rohkem olnud,» ütleb ta.

«Ja meile on oluline see, kuidas me välja näeme, mitte see, kuidas me tegelikult oleme. Kui IMF [Rahvusvaheline Valuutafond] ikka ütleb, et me oleme nii tublid, siis mida Maali maalt sellest ka teab?»

Ometi seisneb riigimehelikkus Tõnnissoni väitel just selles, et poliitik oskab rahvaga rääkida keeles, millest rahvas aru saab. «Valitsus on ikka selleks, et ka Maalil oleks hea elada,» lisab ta.

Pronksöö kapital
Kõigest hoolimata on Eesti valitsus suutnud täielikku võõrandumist rahvast vältida. Tallinna Ülikooli poliitikateaduste õppejõu Tõnis Saartsi hinnangul aitas valitsusel end masust muu seas läbi vedada kurikuulsa pronksööga kogutud legitiimsuskapital, mille kuludes on pinnale tõusnud argument, et senine valitsus on peamine garantii Edgar Savisaare võimuletõusu ja vene mõju vastu ühiskonnas.

Pole lihtsalt selliseid jõude, kes suudaks Ansipi valitsuse jalgealust kõigutada. «Alternatiivide puudus on oluline Ansipi püsimisel,» tõdeb Saarts. «Tugevat enesekindlust, et meid ei ähvarda peaaegu miski ja meile on peaaegu kõik lubatud, on väga selgelt näha.»

Valitsuse enesekindlusest on vaid väike samm arrogantse suhtumiseni avalikkusesse. Saartsi tähelepanekuil on saanud tüüpiliseks olukorrad, kus mõne ühiskondliku probleemi kerkides jätab valitsus sellele reageerimata või kuulutab, et tema käsutuses on hoopis teistsugused andmed, või et oponendid ei saa küsimusest üldse arugi.

Ja kriitikale jätab pigem reageerimata. «Reformierakonnal on suurepärane oskus diskussioone summutada, söötes ette pseudoteemasid,» tunnustab Saarts.

Kuigi kommunikatsioonikonsultant Pasti sõnul võiks ülbete ja rahvast eiravate valitsejate asemel anda ennemini hääle talvekartulile, pole Eesti inimesed sedasi talitanud.

Eesti Ekspressi toimetaja Tarmo Vahter, taasiseseisvumisest rääkiva raamatu «Vaba riigi tulek» autor, püstitab küsimuse: kui valijad usaldavad valimistel kõigest hoolimata ikka ja jälle neid, kes rahva suhtes empaatiavõimet ja arvestamisoskust ei näita, siis miks peakski nood poliitikud oma käitumist muutma, kui see on neile edu toonud? «Sellised poliitikud ei teki ju vaakumist,» lisab ta. «Poliitikud teevad seda, mis läheb rahvale peale.»

Poliit-Rambod platsis
Ka Tallinna Ülikooli üldpoliitika õppejõud Mari-Liis Jakobson on täheldanud, et viimase nelja-viie aastaga on Eesti juhtivpoliitikud muutunud karmikäeliseks. Või nagu ta värvikalt kirjeldab: võtnud üle poliit-Rambo kuvandi.

Ja nagu Vahter, nendib Jakobsongi, et kui vaadata arvamusküsitlusi, siis rahvale selline kõva käe poliitika pigem meeldib. «Ei saa ju öelda, et rahvas kodus nutab ja valitsus peab pillerkaart,» märgib ta.

Arrogantsete ja empaatiavõimetute poliitikute võidukäigule võib osalise seletuse leida hiljutisest juhtimiskultuuri uuringust. Selle juhi, TÜ majandusteaduskonna professori Maaja Vadi sõnul püsib Eestis jätkuvalt aukohal maskuliinsus, mis eeldabki, et juht oleks jõuline.

Just seda jõulisust tipp-poliitikud rahvale pakuvad. «Valitseb võitmise kultuur,» lausub Vadi, «kaotamise oskus ja selle mõistmine puudub. Nii on [poliitikul] raske tunnistada, et ta eksis, sest pärast seda on ta mängust väljas.»

Ajakirjanik Vahteri nägemuses aitab just tugevate liidrite hindamine seletada, miks sotsiaaldemokraadid pole kunagi poliitlaua taga kõige kõvemaks tegelaseks saanud. «Mõistust neil on,» sõnab Vahter, «aga neil ei ole power’it.»

Sedasi ei pea poliitikaõppejõud Saarts sugugi võimatuks, et kui valitsus oma arrogantsuses just vinti kogemata üle ei keera, ei kõiguta seda lähiajal miski. Seda mõistagi juhul, kui praegustele Stenbocki maja peremeestele ei teki arvestatavat alternatiivi – sotse peab Saartski pehmeks – ja kui ühtäkki ei lahvata kriis, mis võiks paisuda sotsiaalseks rahulolematuseks.

Ent senise enesekindla valitsemisstiiliga, kus otsused sünnivad kabinettides, rohujuuretasandit eirates, tekib paratamatult oht, mida Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Mart Raudsaar nimetab küünilisuse spiraaliks: maad võtab vastastikune skepsis ja kahtlustamine, mis viib kapseldumise ja üksteise materdamiseni.

Euroopa kolledži direktor Tõnnisson nimetab sellist olukorda meie-teie dihhotoomiaks. «Poliitikud on need, kes ei kuulu meie gruppi,» selgitab ta. «Nad on kauged, arrogantsed. Nendega ei saa käsikäes edasi minna. Siis me ei usaldagi poliitikuid – ja lõpuks lööme üldse käega.»

Niigi on rahva seas kadunud enamik taasiseseisvumisaegsest poliitilisest tegutsemislustist ja usust, et tavainimesed midagi mõjutada suudavad.

Kui keegi küünilisuse spiraalist – või meie-teie dihhotoomiast – tuult tiibadesse saab, siis üksnes populistlikud jõud, väidab Raudsaar. Ja kaotab riik, kinnitab Tõnnisson.
Sest inimestel ei jää üle muud kui ise, ilma riigita hakkama saada.