Eesti piir on löögi all

Jäljekütid: noorempiirivalvur Lada Plukk kolmeaastase Jorkiga ja vanempiirivalvur Aarne Kuslap patrullimas Eesti (vasakul) ja Venemaa piiril. Foto: Kristjan Teedema

Olukord Eestimaa unustatud nurgas on muutunud pingeliseks, isegi ohtlikuks: iga nädal tuleb tõrjuda ida poolt üha uusi ootamatuid pealetunge.

Eramaale sisenemist keelav silt ei maksa tuhkagi. Tumeroheline Nissan Patroli maastur sõidab õhtuhämaruses selle kõrvalt mööda ning keerab siis teerajalt maha. Ees viivad pehmel pinnasel jäljed läbi kõrge sügiseselt pruuni rohu mäkke.

Pole võimatu, et Patrol võib kinni jääda – lõppeks kaalub see ikkagi kolm tonni. Juht lülitab igaks juhuks tuled välja. Siis ei paista tema tulek kaugelt silma.

Raske on uskuda, et kõigest kaks kümnendit tagasi kulges siitsamast üle Eesti ja Venemaa piiri kurikuulus vasetee. Seda mööda, nagu nimigi viitab, käis illegaalne metalliäri.

Nüüd seisab vanal piiriületuskohal rinnuni ulatuv umbrohtu kasvanud muldvall, mille taga kõrgub inimesepikkune punahallitriibuline Venemaa piiritulp. Siia kolkasse, kus kohati mudastes jälgedes luuravad sügavad augud, ei peaks enam kellelgi asja olema.

Aga midagi ei saa välistada. Kas või seda, et keegi hoiab Patroli liikumisel kusagilt silma peal. Kaitsevärvi rohelisse riietunud juht teab omast käest, et Eestimaa riigipiir Venemaaga on surve all.
Hommikul on tema mehed kuulnud «Hommikutelevisioonis» järjekordset inimõiguslaste sõnavõttu, kuidas erinevused rikastavad.

Aga Tallinnast diametraalselt teises Eestimaa otsas, kuhu teleesinemiseks puuderdatud õiguslased vaevalt kunagi satuvad, peab tema meeskond nägema nii külmas vihmas kui ka ulguvas tuules, nii ööl kui ka päeval oma elu ohtu seades kurja vaeva, et igasugused erinevused Venemaa poolelt Eesti elu rikastama ei pääseks.

Too sissetikkujate seltskond on kirjumast kirjum: pakistanlased ja afgaanid, somaallased ja alžeerlased, grusiinid ja armeenlased, tegelased Kongost ja Ghanast. Tagatipuks salakaubandus, mis kevadest saadik üha hoogsamaid tuure võtnud.

Nii pöörast illegaalset sala- ja inimkaubandust nagu viimasel ajal ei ole Eesti piirvalvurid Kagu-Eestis juba ammu näinud. Selle ennetamise vajadus panebki Piusa piirivalvekordoni juhtivpiiriametniku Meelis Kartoni (43) ja tema ametivennad tegema Nissani maasturiga töövisiite unustatud paikadesse, kus mõne arvates saaks kerge vaevaga Venemaalt mitte üksnes Eestisse, vaid Euroopa Liitu murda.

Koomika kaamera all
Nood tulijad ilmselt alahindavad oma vastast. Jah, Piusa kordoni 36 piirivalvuri (neist neli on naised) valvata on tervelt 42-kilomeetrine piirilõik, kaks korda pikem maa, kui euronormid ette näevad. Aga tulijad ei tea, et mitu kilomeetrit piirist on pideva video- ja sensorvalve all, et koeraga patrullid on lakkamatult ettearvamatuil aegadel väljas, ja et sakiline-sopiline piirijoon on neetult petlik ja eksitav.

Kordoni korrapidaja ruumi videosüsteem, mida toidavad liikuva pildiga kümned kaamerad, on talletanud lisaks karude ja kultide, kährikute ja huntide öistele käikudele ka koomilisi situatsioone. Nii näeb ekraanil, kuidas suvel tuli neljakäpukil üle piiri kolm pakistanlast. «Nagu lambakari,» kommenteerivad piirivalvurid.

Nad ei liialda. Sest mõni aeg hiljem, olles vahepeal metsas seigelnud, liikusid samad mehed täpselt samas kohas neljakäpukil Venemaa poole tagasi. Piusa kordoni juht Aare Väin (44) meenutab, kuidas tema mehed hirmutasid Vene poolel liikvele suure ilvese, kes omakorda heidutas pakistanlasi sedavõrd, et nood hüppasid pimedas Piusa jõkke, liiati selle sügavaimasse kohta, ja ujusid teisele kaldale. Otse Eesti piirivalvele sülle.

Piirivalve saatis kõik kolm Venemaale tagasi.
Alati ei lähe illegaalide kinnipüüdmine siiski nii libedalt. Mõni aeg tagasi jäi kaamerate ette piiriületaja, kes kadus metsade rüppe. Piirivalvurid üritasid kogu hommikupooliku ta jälile jõuda, ent asjatult. Pärastlõunal märkasid nad kolme kilomeetri kaugusel piirist Matsuri külas poe ees istumas võõrast verd meest, kes kõnetamise peale ütles kehvas inglise keeles, et kavatseb Tallinna minna.

Piirivalvurid ei hakanud koha peal rohkem asja selgitama, lõid mehel käed raudu ja tõid ta kordonisse. Selleks ajaks olid Eesti piirivalvurid saanud Vene kolleegide leitud dokumendid, mida alžeerlane oli üritanud ära põletada, kuid vihma tõttu ei võtnud paberid tuld. Pärast selle tõsiasjaga vastakuti seadmist lõpetas ta oma muinasjuttude ajamise ning tunnistas üles, et on maaler ja tahab suunduda Norrasse või Rootsi. Eesti piirivalve läkitas ta tagasi Venemaale.

Ega teekond Aasiast või Aafrikast läbi Venemaa Põhja-Euroopasse ole odav lõbu. Piirivalvureile teadaolevalt võib summa küündida 12 000 – 15 000 dollarini isiku kohta. Kui ühe kinninabitud pakistanlase seljakotist tuli lisaks varuriietele, kuuele närimistubaka kotikesele ning kolmele saiale välja ka 700 eurot, siis paljudel on Eestisse jõudes taskusse jäänud vaid mõnikümmend eurot.

Kaks aastat tagasi jäi suvisel ajal Eesti piiri­valve videosüsteemis vahele viisakas afgaani perekond, 30ndais eluaastais ema-isa ja kolm last vanuses 2–11 aastat, kellest Kartonil hakkas koguni kahju – ainsat korda kogu karjääri jooksul.

Mees ja naine olid paberite järgi mõlemad kõrgharitud arhitektid, enda jutu järgi olid nad kodumaal müünud maha kogu oma vara ja küsinud suguvõsalt raha juurdegi, et jõuda Soome ja alustada seal uut elu. Sellegipoolest tuli nad tuldud teed tagasi saata.

«Üldiselt juhtub seda harva, et inimlikust seisukohast kaasa tunned,» lausub Karton. Pikaaegne tegevus illegaalsete immigrantide püüdmisel on kasvatanud nende suhtes paratamatult paksu naha, ja kui noist paljude suhtumine võimuesindajaisse on põlgust pritsiv ja agressiivne, siis, nagu lisab Karton, «lõpetad selle kino nendega kähku ära, et võimalikult vähe raisata maksumaksja raha».

Unustatud Eestimaa
Õhtul kell kümme seab öine patrull, neli piirivalvurit koos koeraga, end kuueks tunniks teele: padrunid salve, püstolid vööle ja kuulivestid selga. «Öösel ei tea kunagi, kellega vastakuti satume,» sõnab kordoni juht Väin. «Alati on teatud kontingent,» lisab Karton, «keda ei huvita miski... et kedagi maha lasta.»

See pole just suur summa, mille eest piirivalvurid oma naha turule viivad. Kordoni pealik saab kuus kätte 920 eurot, noorempiirivalvur aga vaid 590 eurot. Üks neist tunnistab, et peab selle raha eest toitma lapse ja töötu naise, teine räägib, et temal on üksi toita kolme järeltulija suu – kui kuu lõpule veereb, elavad nad üksnes praekartuleist, sest makaronideks raha ei jätku. Tema lapsed on otsustanud, et lähevad suureks saades igal juhul Soome.

Võmmorski kant on selline, millist pealinna hästipuuderdatud teleesinejad ettegi ei kujuta. Üksjagu majapidamisi on hüljatud ja lääbakile vajunud, mitmed juba aastaid müügis. Otse kahekorruselise kordonihoone, endise eriinternaatkooli vastas seisab sõjaeelne kahekorruseline mahajäetud puitmaja, selle taga väike kortermaja, mille ees konutab esiratasteta roostetav sõiduauto.

Selles Eestimaa unustatud nurgas, kuhu pimedas saadavad läbi udu oma valgusvihke käänulise Piusa jõe oru teiselt kaldalt Koidula uue-uhke raudteepiiripunkti kõrgete mastide otsa kinnitatud hiidtuled, pole paljudel hinge sees hoidmiseks enam valikuid. Peale salakaubaveo. Võru-suurune Petseri, mis jääb üle piiri kõigest nelja kilomeetri kaugusele, pakub nii mõnegi topeltkodakondsusega kohaliku rõõmuks illegaalse äri ajamiseks võimalusi.

Hõlptulu allikas
Äri käib sigarettidega. Venemaal maksavad need neli korda vähem kui Eestis. Tavaliselt pannakse kilega kaetud kasti 50 plokki sigarette, igaühes kümme pakki. Seejärel toimetab keegi palgatu need Venemaalt üle piiri kokkulepitud kohta, kust ahela järgmine liige kastid üles korjab. Selleks et piiririkkumisest jälgi ei jääks, on viimasel ajal hakatud kaste üle piiri loopima. Piirivalvurite hinnangul võib ühe kasti pealt teenida kuni 1000 eurot tulu.

Aga üha rohkem salasigarette langeb piirivalvurite saagiks. Hiljuti leidis patrull metsas pimedas neli kasti suisa juhuslikult. Kuu aega tagasi tassisid Vene poolel Eesti numbrimärgiga Audi A6 ja Toyota Land Cruiseriga tegelased pimeduses piirile 23 kasti, millest kümme sai kätte Eesti ja 13 Vene piirivalve.

Salakaubitsejaist kaks pääsesid üle põllu põgenema, kuigi venelased andsid automaadivalangu. Kuu enne seda oli Saatse kordoni saak tänu edukale varitsusele veelgi suurem: 30 kasti.

Kartoni sõnul pole kahtlust, et salakaubandust tõukab tagant majanduslik viletsus. Suvel saabusid Ida-Virumaalt Volkswagen Passatiga Võmmorski kanti kaks 30ndais eluaastais töötut meest. Ei maksa arvata, et sellised gastroleerijad piirivalvele märkamatuks jäävad. Kuigi Kartoni kinnitusel leidub sealkandi elanike hulgas neidki, kes suhtuvad Eesti riiki varjamatu vaenuga, annavad paljud varmalt piirivalvele teada, kui märkavad mõnda võõrast.

Nõnda jäidki Ida-Virumaa mehed koos kuue autosse tõstetud sigaretikastiga vahele. Ei maksnud isegi väide, et nad olid tulnud seenele – tõepoolest, kukeseened olid ämbris olemas – ja sigaretid leidsid nad juhuslikult. «Vahet ei ole,» lausub Karton. «Kui midagi kahtlast leiad, pead teada andma.»

Eesti piirivalve on sigaretiäri nullimisel tegutsenud nii tulemuslikult, et see tekitab mõneski piirivalvuris küsimuse: mis siis, kui äritsejad ühel päeval leiavad, et aitab suure kahju kandmisest? Kas siis võib juhtuda samuti nagu sõjaeelse vabariigi ajal, mil salapiirituse vedajad võtsid piirivalvurid lõpuks sihikule?

Kui piiril käivitub järjekordne häire, ja seda juhtub vähemasti kord-kaks nädalas, sööstab kogu kordoni koosseis – ka need, kel parajasti 12-tunnisest vahetusest puhkeaeg – täies relvastuses nagu üks mees tegutsema. Saame adrenaliini ja palju värskes õhus viibida, ütlevad Piusa piirivalvurid üheks oma töö eeliseks. Tundub, et ütlevad väikse muigega. Seni ei ole kedagi neist veel püssitorust sihitud.

Vastu õhtut, kui pimeneb, annab Karton kõigile teada, et ümbruskonnas on nähtud liikumas Harjumaalt pärit Audi A4. Mis kanaleid pidi selline info temani liigub, seda ei reeda ta poole silbigagi. Ja ega tal rohkemat olegi vaja kolleegidele öelda: nood võtavad teadmiseks, et varsti, iga kell, võib neil minna kiireks.

Ikka kuulivestidega. Et oleks kindlam.

Hea abiline
Erilise huviga koer

Mustakarvaline saksa lambakoer Jork on kõigest kolmene, aga üle kõige meeldib talle... laiba lõhn.
Jork on aasta eest väljaõpetatud laibakoer. Ta suudab lõhna järgi surnukeha üles leida isegi kahe kilomeetri kauguselt. Maikuus näitas ta oma võimeid, kui avastas Tartumaal Ahjas, et kaduma läinud mees oli kukkunud kaevu. Laiba lõhn tõusis kaevust üles ja Jork hakkas selle ümber tiirutama.

Selleks et sõbraliku ja energilise Jorki erilisi võimeid erksana hoida, käib tema perenaine, noorempiirivalvur Lada Plukk Tartust laibariideid ja -jalatseid toomas. Seejärel matab ta need metsa alla ning joonistab peidupaiga kohta kausta kaardi.

Ega seda tegelikult vaja oleks. Sel nädalal kulus Jorkil vaevalt veerand tundi, et leida üles kaks nädalat tagasi peidetud asjad.

«Tal on lõhn meeles,» seletab Plukk, «sest otsimine on talle meelepärane tegevus, seotud mänguga.»
Tänavu juuli lõpus leidis Jork üles koguni laibariided, mille Plukk oli maha matnud mullu novembris.

Kõva kontroll
Inimene trumpab tehnika üle

Ja ongi hiinlased juba Koidula piiripunkti jõudnud. Astuvad endastmõistetavusega uhiuutesse kaardiga avatavaisse ruumidesse, mille suurtest akendest paistab kümme paari rööpaid. Neil on asja ka.

Nimelt on Koidula raudteepiiripunkti seadmeile, mis valgustavad üksipulgi läbi iga vaguni ja tsisterni, märgitud päritolu kohta Made in China. Hiinlased on neid seadistamas, et miski värvilise röntgenipildi eest varjule ei jääks. Näiteks illegaalid, kes võiks peituda vagunite alla, või salakaup, mille peitmiseks leiduks enim kohti-soppe vedureis.

Kuigi tehnika on piiril vajalik abimees, ei tee tehnika kunagi n-ö vale inimese peale häält, lausub Koidula maanteepiiripunkti juht Valmar Hinno. Esmajoones tuleb tema sõnul loota ikka oma silmadele-kõrvadele, mis tunnevad ära kahtlase kehakeele, ja näppudele, mis tajuvad, et ulatatud dokument pole õige.

Just sedasi, kogemustele tuginedes, avastas Eesti piirivalve, et Pakistani kodaniku esitatud Hispaania elamisluba – väliselt nagu Eesti ID-kaart – ei tundu ehtne. Põhjalikum kontroll tegigi kindlaks, et pakistanlase pilt oli trükitud noore naise foto peale. Teatud nurga all elamisluba vaadates on võltsingut isegi palja silmaga näha.

Dokumentide ja andmete hoolikal võrdlemisel on Eesti piirivalve tabanud Koidula punktis tänavu kolm varastatud sõidukit. Oskust avastada kahtlaste tegelaste tumedaid tegusid kinnitab muu seas
Žiguli käigukangist leitud pussnuga.

Aga mõned asjad seoses autodega pole Koidulas suurt muutunud. Kuigi maantee piiriületuspunkt on põhjalikult ümber ehitatud, mistõttu järjekorrakohtade omaalgatuslik müümine on lõppenud, võtab Venemaa suunas endiselt koha sisse märkimisväärsel hulgal päevinäinud Volkswagen Passateid.

Need on suure paagiga autod, millega jätkuvalt üle piiri odava kütuse järel käiakse. Käijate seas, nagu ooteplatsil paistab, leidub nii hallipäiseid mehi kui ka heledapäiseid neiusid.