Ministeerium kavandab iseseisvusaja suurimat kaitseväereformi

Pildil kaitseväelased Tapa väeosas. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Kaitseministeerium kavandab suurimat reformi alates Eesti kaitseväe taasloomisest, muudatusi kaitseväe toetustegevustes, logistikas ja relvas­tuses. Kõike selleks, et tõsta võimet «vaenlasele tappa anda».

«Parim, mis kaitseväes on,» osutab Eesti suurtükiväe pataljoni ülem major Vahur Kütt enda ees seisvale 155 mm haubitsale mudelinimega FH-70. Kaks sinistes tunkedes mehaanikut askeldavad parajasti ligi kümme tonni kaaluvate suurtükkide ümber, need kaheksa aastat tagasi sakslastelt sõbrahinnaga ostetud relvad suudavad paisata mürsu rohkem kui kahekümne kilomeetri kaugusele. Pole just maailma parimad relvad, aga omas klassis täitsa tublid tegijad ning Eesti suurtükiväe jaoks A ja O. Ometi on neil haubitsatel kaitseministeeriumi ametnike arvates üks viga – need on ebaefektiivsed…

Efektiivsusest ongi saanud kaitseministeeriumi kabinettides viimase aja lemmiksõna. Mõnikord öeldakse efektiivsuse asemel ka, et kaitseväe tootlikkust on vaja tõsta või et kaitsevägi on rasva läinud ja vajab trimmimist. Olenemata sõnade valikust on mõte aga üks – kuidas teha nii, et sama raha või sama arvu sõduritega saaks rohkem tulemit. Ja tulemiks sõjaväe mõttes on üks väga konkreetne asi – võime vaenlasele tappa anda, nagu ütleb endine kaitseministeeriumi asekantsler ja praegune Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Martin Hurt.

«Võitlejaid» liiga vähe

Loo alguses mainitud haubits pole efektiivsuse otsingul küll ehk prioriteetide seas, niipea neid välja ei vahetata, kuid selle varal on hea näidata, mis suunas ametnike mõtted liiguvad. Nimelt suudab FH-70 minutis välja lasta neli mürsku ja meeskonnas on kaheksa sõdurit: kolm kannab mürske (igaüks kaalub üle 40 kilo), üks sihtur, üks lukustaja, üks laengupaigaldaja, üks meeskonnaülem ja üks autojuht.

Ja nüüd võrdlus. Rootslased tõstsid samasuguse toru vanade kaevandusautode peale ja vähendasid tänu automaatikale meeskonna arvu nelja meheni, kes lasevad minutis teele kaheksa-üheksa mürsku.

Sakslased arendasid just FH-70 asendamiseks omakorda välja roomikutel liikuva Panzerhaubitze 2000, mille meeskonnas on kolm meest ja laskekiirus 10–11 mürsku minutis. Rääkimata manööverdamisvõimest – sakslaste ja rootslaste haubitsad võivad ise ringi kihutada, eestlaste oma tuleb aga veoauto järel ringi vedada –, on eespool nimetatud mitu korda produktiivsemad, kui kasutada majandustermineid. Sama arvu meestega saadakse rohkem tulemit.

Relvad on kaitseväe efektiivsuse otsingus aga ainult üks komponent, kõige «seksikam» ja kallim («Asi taandub rahale,» ütleb näiteks kaitseväe teavitusosakonna ülem kolonelleitnant Peeter Tali), samas mitte kõige esimeses järgus tehtav. Esimesed muutused tulevad mujal.

Hetkeseis on ju järgmine: meil on kaitseväes palgal 3900 inimest. Laias laastus kolmandik teenib staapides, kolmandik on igasugused logistikud, haldajad, remontijad, IT-mehed, meditsiiniteenistus, tehnikud, hankijad, ja umbes kolmandik on instruktorid-väljaõpetajad ning kaadrikaitseväelased üksustes ja välismissioonidel.

Kusjuures sellest 3900st on ligi 1100 inimest tsivilistid, küll kaitseväe palgal, aga ikkagi mitte sõdurid. Ja ainult viimast gruppi, instruktoreid ja kaadrisõdureid, võiks nimetada «võitlejateks».

Kuigi ühtegi lõplikku otsust pole langenud ja nii ei saa täpseid numbreid välja käia, on kaitseministeeriumi arvates vaja suurendada «võitlejate» osakaalu, peamiselt just staapide ja tsivilistide arvelt. Signaalid selles suunas on selged. Näiteks on Mart Laar viimase paari kuu jooksul avalikult välja öelnud, et staape ja staabikesi ning neis teenijaid on Eestis liiga palju.

Suurimaks ja olulisemaks muutuseks kaitseväe efektiivsuse tõstmisel on aga erasektori kaasamine. Esimese signaali andis eelmise aasta detsembris vastu võetud riigikaitse strateegias sisalduv napp lause: «Keskendumaks sõjaliste võimete arendamisele, vabastatakse kaitsevägi sõjalise kaitsega otseselt mitteseotud administratiiv- ja toetusülesannetest.»

Mõttekäik ümmarguse lause taga on tegelikult väga lihtne ja konkreetne: kas õpetame ja maksame seersandile palka selle eest, et ta autot remondiks, või selle eest, et ta «vaenlasele tappa annaks»? Selle aasta alguses telliski ministeerium ühe suure uuringu teemal, kuidas teiste riikide sõjavägi erafirmadest teenuseid ostab.

Uuringu autoriks on endine asekantsler Martin Hurt.

Praegu Hurt enam ministeeriumis pole, kuid just see teebki temast hea kõneisiku. Endise tippametnikuna on ta teemaga kursis, kuid tänu oma uuele rollile saab ta rääkida vabamalt ja otsekohesemalt kui praegu ministeeriumi palgal olevad inimesed.

Harjumuspärane süsteem

Uuringust saame teada, et näiteks Soomes remondib, hooldab ja varustab tehnikat ja relvi (kuni tankide remondi ja lahingujärgse taastamiseni välja) alates 1. jaanuarist 2009 eraettevõte Millog. Saksamaal teeb sama asja juba alates 2005. aastast ettevõte nimega HIL GmbH. Eestis on aga kogu see asi kaitseväe kaelas: remondib, haldab, majandab, õmbleb, hooldab, teeb raamatupidamist, keedab, küpsetab ja koristab. Seda tehakse staapides, kaitseringkondades ja väeosades. Süsteem on suur, segane ja lohisev.

Üheks väljast sisseostmise eesmärgiks on raha kokkuhoid, kuid see pole isegi peamine. Eelkõige soovitakse mõõdetavust (mida me oma raha eest ikkagi saame) ja kvaliteedi tõusu. «Viimasel ajal ehk vähem, kuid pole saladus, et viis-kümme aastat tagasi töötas süsteem nii, et kui su kõht kasvas liiga suureks, et poistega metsas ringi joosta, siis määrati sind finantsohvitseriks või kinnisvaraspetsialistiks sõltumata sellest, kas sa seda üldse oskasid,» toob Martin Hurt näite. Nii üldiselt ongi, igasugused toetustegevused alates kinnisvarast kuni tehnika remontimiseni pole kaitseväe põhitöö, küll on just needsamad asjad põhitööks paljudele erafirmadele: kinnisvara haldamine, tehnika remont, toitlustamine.

Kaitseväelased ise on neist reformidest rääkides ettevaatlikumad. Igasuguste tegevuste äraandmine vähendab staapide ja väeosajuhtide võimu. Praegune riik riigis süsteem on harjumuspärane (otse öeldes on tegu Nõukogude armee mudeliga, kustkohast pärit ju ka paljude ohvitseride haridus ja kogemus).

Ootuspärase konformismi kõrval on siiski ka mõned tõsised vastuargumendid. Kui kohtun Tapa sõjaväelinnakus major Kütiga, siis parajasti käibki seal haubitsate remont. Kaks erariietes mehaanikut on kaitseväe palgal, aga mitte sõdurid, vaid tsivilistid. Erafirmalt haubitsa remondi sisseostmine oleks seejuures samm edasi. «Kui olen raskerelvadega metsas lume sees õppusel ja kui midagi juhtub, juba siis on raske igal ajal neid kahte appi saada,» ütleb major Kütt, näidates tsivilistidest mehaanikutele, ja hõikab: «Aga kus te olete siis, kui sõda lahti läheb, kas tulete remontima?» – «Siis oleme Rootsi laeva peal,» lõõbivad noormehed vastu.