Toomas Kivimägi: killustatus maksab kätte

Toomas Kivimägi. Foto: PP

Keegi ei ole Eestis olnud maavanemaks nii kaua kui Toomas Kivimägi, Pärnu maavanem kõigi seniste valitsuste ajal, kokku 16 aastat, 1993–2009, kuni valiti Pärnu linnapeaks. Ta ei usu valdade vabatahtliku ühinemise juttu ja ütleb, et Pärnumaal võiks olla tulevikus üks või kaks omavalitsust.

«Mina pooldaks pigem ühte, aga kui kardetakse, et sellega lähevad kaalukausid paigast ja linn domineerib liigselt, siis ei näe probleemi ka selles, kui on kaks omavalitsust – Pärnu linn ja kõik ülejäänud kokku,» ütleb Kivimägi.

Tema meelest on vabatahtliku ühinemise jutul hulk suuri miinuseid, kuna tekkiv kaart võib olla üsna suvaline. Tekivad mingid piirkonnad, maismaasaared, keda keegi enda külge ei taha.

Ka Skandinaavias anti omavalitsustele pikk aeg vabatahtlikult ühineda, aga viimane ots tehti ikka riigi administratiivse otsusega, rõhutab Kivimägi.

Heast võimalusest loobuti

Siseminister Tarmo Looduse ajal kümme aastat tagasi oli unikaalne moment teha haldusreform tollase kava järgi ära ilma suuremate tagasilöökideta. «Mäletan selgelt, kui terav vastuseis oli esimeses faasis omavalitsuste poolelt,» ütleb Kivimägi. «Aga kui protsess oli kestnud umbes aasta, olid vallad lõpuks leppinud. Nad said aru, et see liitmine tuleb nagunii, ja juba mõtlesid uute piiride järgi. Inimesed olid täiesti valmis. Siis viimasel hetkel üks valitsuse osapool (Reformierakond – toim) loobus ja asi jäi katki.»

Aga Kivimägi ei arva, et praegu tasuks sama plaani uuesti riiulilt võtta. «Arvan, et kümne aastaga on toimunud päris suured muutused,» ütleb ta. «Siis oli ehk tõesti õige plaanida kihelkonna-suuruseid, senistest natuke suuremaid omavalitsusi. Vaadates praegu Pärnu maakonna näitel, kus juba 81 protsenti kõigist gümnaasiumiõpilastest õpib Pärnu linna koolides, siis koos elanike arvu vähenemisega  peame mõtlema radikaalsemale lahendusele.»

Nii ei saa jääda

Kogu maakonnast ühe omavalitsuse tegemise tugev pluss võrreldes kahe naabri liitumisega on Kivimägi arvates see, et jääb ära väga emotsionaalne küsimus, kes kellega liitub, kes kelle alla neelab. «Võiks täitsa teha sellise küsitluse maainimeste seas kahe variandiga: kas teile meeldiks enam naabervallaga ühineda või siis oma maakonnas kõik omavalitsused kokku panna?» pakub ta.

Endise maavanemana on Toomas Kivimäel hea meel, et senised valdade liitumised Pärnumaal on hästi õnnestunud.

Üldse esimene ühinemine Eestis oli Halinga ja Pärnu-Jaagupi vahel, kus ühinesid alev ja seda ümbritsev vald. Teine, hoopis suurem väljakutse oli Tali, Saarde ja Kilingi-Nõmme ühinemine. «Ütlen ausalt, ka mina olin maavanemana natuke murelik, kuigi selgelt toetasin, ja mis seal salata, aitasin ka kaasa, et ühinemine üldse teoks saaks,» meenutab Kivimägi.

Praegu arvab ta, et kõik on rahul. «Lihtsustatult öeldes kümnest asjast üheksa on läinud kindlasti paremaks selle ühinemise läbi ja võib-olla siis üks – ei oska küll täpselt öelda, mis –, on läinud natuke kehvemaks,» pakub ta.  

Kivimäel on ka mõte, et kui muud ei õnnestu teha, siis vähemalt maakonnakeskuse omavalitsused ja praegused maavalitsused tasuks liita. Siin on tekkinud palju dubleerimist, ütleb ta, tundes hästi mõlemat poolt.
«See oleks ülimalt ratsionaalne vaheetapp, juhul kui ei minda kohe maakonna-suuruse omavalitsuse peale,» ütleb Kivimägi.

Ta rõhutab, et kui praegu midagi ette ei võta, siis võib ennustada, et 5–10 aasta pärast ei ole meil enam 15 maavalitsust, vaid ongi ainult neli regionaalset riiklikku juhtimisüksust. Killustatusest vägisi kinni hoidmine maksab kätte, on ta päris kindel. (PM)