/nginx/o/2019/12/19/12823123t1he95c.jpg)
/nginx/o/2018/08/07/11163059t1ha1c0.jpg)
Hispaanias puhkusel viibiv Urmas Roosimägi selgitas, et sellise raketi teekonda, millele sihtmärki ei lukustatud, ei saa jälgida.
Raketivägede insener: raketiga oli midagi kapitaalselt mäda (10)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Igal raketil on oma radar peal. Kui sel hetkel, kui piloot raketi välja lasi, oleks läheduses olnud reisilennuk, oleks suur jama olnud, sest pole välistatud, et ta oleks selle reisilennuki sihtmärgina lukustanud,» selgitas Roosimägi.
«Minu arvamus on, kui sihtmärki ei lukustatud, siis ta suure tõenäosusega plahvatas õhus,» ütles Roosimägi. Ta selgitas, et kui piloot sihtmärki ei lukusta, siis ei saa raketi teekonda enam jälgida. «Kui ta oleks midagi lukustanud, siis oleks saanud ju näha, kuhu see läks,» ütles ta.
Ta lisas, et kui rakett oleks õhus plahvatanud, oleks seda kindlasti maapinnalt näha ja kuulda olnud. «Ma arvan, et selle raketiga oli midagi kapitaalselt mäda, sest kui sihtmärk ei ole lukustatud, siis ta peaks iseennast hävitama. Kui ta juba lendas üle 50 kilomeetri, siis pidi midagi mäda olema,» ütles Roosimägi.
Roosimägi peab võimalikuks, et piloot unustas, et tal pole õpperakett, millega õppelendudel laskmist imiteeritakse. «Mul Kiievis Nõukogude liidu armee teenistuses kaks korda selline juhus, et kogemata lendas päris lõhkepeaga rakett,» ütles Roosimägi. Ta selgitas, et tol korral oli probleemiks osapoolte vaheline kommunikatsioon.
Urmas Roosimägi alustas oma sõjaväeteenistust 1980. aastal, pärast Kiievi Kõrgema Õhutõrje-Raketiinseneride Sõjakooli lõpetamist, Nõukogude Armees, kuhu ta jäi 1991. aastani, tõustes rühmaülemast väeosaülemaks.