Sarimõrvar Ustimenko ei kahetse midagi

Juri Ustimenko. Foto: AFP / Scanpix

Elajalik pilk, ülbe irve, laiav poos ja üleolev tekst - ETV saade «Pealtnägija» avaldas esmakordselt lindistused jõhkra sarimõrvari Juri Ustimenkoga, mis salvestati pärast tema Eestisse toomist 2002. aasta lõpus ja 2003. aasta alguses.

Kui aasta hiljem alanud kohtuprotsessil üritas eluks ajaks vangi mõistetud Ustimenko jätta endast õnnetu ohvri muljet, siis «Pealtnägija» käsutuses olevatel unikaalsetel kaadritel avaldab ta oma ehtsa, külmavärinaid tekitava palge, vahendas ERR Uudised.

Endine kriminaalpolitseinik Aleksandr Žegulov võrdles ülekuulamisele toodud mõrtsukat nurka aetud hundikutsikaga. «Olles temaga pool tundi vestelnud, oli minu jaoks selge, kus on tema nõrgad kohad,» meenutas ta.

Keskkriminaalpolitsei endine tippjälitaja ja tänane politseiveteran Aleksandr Žegulov tegi Ustimenkoga tööd kümneid tunde. Hoides tagasi oma viha ja soovi noor mõrtsukas ära kägistada, vestles ta tapjaga maast ja ilmast, viskas nalja ja lasi tal oma kabinetis isegi juukseid lõigata, et tollal 21-aastane nooruk viimseni lahti muukida. Kordagi selle aja jooksul ei näinud Žegulov ei kahetsust ega pisaraid.

«Mina temaga peetud vestlustest küll ei saanud aru, et ta elaks üle või saaks aru või kahetseks. Vastupidi, just rohkem kangelastunnet, sellist mõttetut, ohtlikku kangelastunnet oli,» rääkis Žegulov.

Täpselt kümme aastat tagasi salaja üle Narva jõe Eestisse ujunud Juri Ustimenko ja tema kamraadi Dmitri Medvedevi kogu Eestit raputanud kuritegude seeria algas 18. märtsil 2002. Roosikrantsi tänaval õhku lastud relvapoest varastati kaks tulirelva, millega kaheksa päeva hiljem rööviti Tartumaal taksojuhti ja veel kaks päeva hiljem tapeti Tallinnas taksojuht.

Žegulovi sõnul olid enamikul Ustimenko kuritegudest lihtsalt isiklikud motiivid, mille hulka võib paigutada tema noorpõlve rahuldamatuse ja tunnustuse puudumise. «Ta oli kogu aeg varjus, keegi kogu aeg solvas teda, ta oli teiste foonil, kuid siin – selline efekt. Kui ta juba maha rahunes ja oma kuritegudest rääkis, siis edaspidi ta juba tundis uhkust oma kuritegude üle. Ta tundis, et ta on kõrgemal positsioonil.»

Ehkki mõrtsukas väitis uurijale, et kuulsus teda ei huvita, kinnitavad tema juurest leitud materjalid hoopis vastupidist. Ustimenko ja Medvedev kogusid uhkustundega oma päevikusse kõik artiklid, milles räägiti üha suuremate pealkirjadega mõistatuslikest tapjatest, kes mööda riiki tiirutavad. 2002. aasta kevadel tapsid nad ligi ühe kuu jooksul Tartus, Tallinnas, Sillamäel ja Lätis kokku viis inimest ja haavasid rängalt veel mitut.

Ustimenkot ja Medvedevit mõjutas tugevasti side Telepaadiga ehk Andrei Telepiniga, kes lõi oma kuritegeliku jõugu ja tappis Peterburis 2001. aastal vähemalt viis inimest. Just side Telepaadiga oli üks põhjus, miks kaks allveelaevnikuks õppinud kiskjat koolist põgenesid ja Eestisse tulid.

Keskkriminaalpolitsei endine direktor ja praegune riigikogu liige Andres Anvelt arvas, et Ustimenko puhul polnud isegi tähtis, kas tegu on mõrvaga: tähtis oli, et see oleks võimalikult laia kandepinnaga, et see jõuaks igale poole meediasse. Anvelti hinnangul on Ustimenko kõige negatiivsemas mõttes unikaalne leid Eesti kriminaalajaloos, keda ei saa võrrelda tüüpiliste maniakkide ja sarimõrtsukatega, vaid võiks nimetada esimeseks siin tegutsenud terroristiks.

Politsei tõestas ära, et Ustimenko ja Medvedevi kuritegude seerias kaotas elu kokku seitse inimest ja kuus said vigastada. Lisaks võttis Ustimenko omaks rea röövimisi ja varguseid. Meetod, kuidas mõrtsukas rääkima pandi, oli ebaharilik – mängiti tema edevusel. Žegulov meenutas, et politseinikud viisid sarimõrtsuka kuriteopaikadele, kus ta avanes.

Varem on küll meedias juttu olnud, et Ustimenko ja Medvedev kavatsenud panna pommi Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusele, kuid plaanist õhkida reisirong ei olnud varem teada. Ustimenko väitel olevat sellele mõttele tulnud Medvedev, kes luges raamatutest, kuidas partisanid sõja ajal ronge rööbastelt maha ajasid.

Kui esialgu jutustas Ustimenko üsna avatult, kuidas ta ise inimesi tappis, siis juba teisel salvestusel on näha, kuidas elajas üritab kõik koledused kirjutada oma tolleks hetkeks surnud sõbra Medvedevi kraesse ja jätta endast muljet kui süütust ohvrist. Seevastu Žegulov kinnitab, et selles paaris oli Ustimenko märkamatu liider. «Ta juhtis täielikult Dimat (Medvedevit - toim.), täielikult. Ta teadis kõiki Dima peensusi, detaile ja nõrkusi. Ta oskas neid ära kasutada.»

Kui pärast Eestisse toomist kulus Žegulovil elaja rääkima panemiseks kõigest 40 minutit, siis tema jälile jõudmine ja tabamine oli keskkriminaalpolitseile üks ajaloo raskeim pähkel. Kui viimaks leiti vastus, et õuduste taga on Piiteri merekoolist põgenenud kadetid, algas kassi-hiire mäng, kus Ustimenko ja Medvedev olid politseinikest kogu aeg ühe sammu ees.

Ekspolitseinik Andres Anvelt meenutas, et kaks kurjategijat ei olnud rumalad. «Nad kunagi ei kasutanud mobiiltelefone, isegi taksofonikaardid viskasid minema. /.../ Tähendab, sõnumina nad tahtsid, et nad ära seostatakse, aga kriminalistiliselt nad ei tahtnud, et me neile nii ruttu jälile jõuaksime.»

Ustimenko oskas end märkamatuks teha ka politseinike poolt ümber piiratud vaksalis, kus ta ostis tuttavale tütarlapsele lilli ning teeskles armunut. «Tema ostis lilled, astus tüdruku juurde, seisis tema kõrval lilledega, politseinikud läksid mööda ja isegi ei pööranud talle tähelepanu,» rääkis Žegulov.

5. mail 2002 sooritasid kiskjad oma viimase veretöö. Ehkki Eesti politseinikud hoiatasid oma Läti kolleege sinna suunduvate mõrtsukate eest, kontrollisid Valka politseinikud Ustimenkot ja Medvedevit liiga leebelt. Vastuseks avasid jõhkardid tule, üks Läti politseinik hukkus ning teine sai vigastada. Appi tõtanud turvamees kihutas Medvedevile kuuli pähe. Ustimenko põgenes. Tema kriminaalne karjäär lõppes 7. mail, kui ta Poolas lõpuks vahistati.

«Teate, depressiooni polnudki. Mind toodi vanglasse, siin on sulle eluaegne. See oli sama, nagu oleks öeldud, et saan vabaks. Ei mingit emotsionaalsust,» tunnistas mõrtsukas.

Žegulovi sõnul ei kartnud Ustimenko peaaegu mitte midagi, kuid Venemaale vanglasse ta sattuda ei tahtnud. «Tema jaoks oli see kõige hullem, mis saanuks juhtuda.»

2004. aastal eluks ajaks vangi mõistetud mõrtsukal jätkus juba kuus aastat hiljem jultumust esitada presidendile armuandmispalve, mis loomulikult jäi rahuldamata. Tänase korra järgi saab elajas ennetähtaegselt vanglast vabastamist taotleda 2032. aastal, kui ta on ära istunud 30 aastat. Anvelt ja Žegulov ei päästaks teda trellide tagant kunagi.

Anvelt, kes enda sõnul surmanuhtlust ei poolda, arvab, et eluaegne vangistus on Ustimenkole isegi karmim karistus kui ühekordne lask kuklasse. «Ma ütlengi niimoodi, et las ta mädaneb seal,» lisas endine politseinik.