Meelis Laanoja kaotas 2001. aasal oma isa, aga ta oli ise siis juba täiskasvanud mees. «Mina joon küll, aga ostan ikka poest,» räägib ta. «Eks isal oli alkoholiga probleeme, ta virutas ikka rõõmsalt.»
Avalikud kärakasõbrad pole Talil mingi loodusharuldus – näen, kuidas naised talutavad üht purjus vanameest, ja siis leian poe tagant varjualuse all istuva neliku, kellest üks kannatab paranoiade all ja räägib sellest, kuidas teda tahetakse ära tappa. Kolm ülejäänut viskavad terve päeva mõnuga viina.
See on tüüpiline iseloomutu ääremaa, mille juurde kuuluvad kehvas seisus kortermajad, üks neist sootuks tühi. See on koht, kus on peamiseks tööandjaks vald ja mõned põllumajandustootjad ning mida iseloomustavad poetagused tegelased, kellelt ajakirjanikud alati nalja ja pädevaid kommentaare saavad.
Näiteks üks varju all istuv mees, Jüri Uustamm teatab, et ka tema võttis 2001. aastal paar-kolmsada grammi metanooli, aga siis sai samagonni ja mõned riigiviinad peale joodud. Nõnda põõnaski Uustamm rahulikult, sellal kui surnuautod mööda vurasid.
«Me olime siis parajad poisid.» Uustamm on varjamatult uhke selle üle, et ta on alkohoolik – kinnituseks toob mees majast punaste kaantega tunnistuse, kus on kuldsete tähtedega kirillitsas kirjas, et tegu on teenelise alkohoolikuga. Tunnistus on kingitus sõbralt. Mees lisab, et ei saanud joomist 2001. aastal maha jätta, sest oleks muidu lihtsalt ära surnud.
Aga kõik metanoolitragöödia üksikasju lahkavad artiklid on tal kenasti välja lõigatud.