Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Elektriauto Eesti teedel tekitab elevust ja vaimustust

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pala valla sotsiaaltöötaja Ene Toom testib elektriautot Peugeot iOn.
Pildil uudistavad autot Eesti Energia operatiivtöötajad Mauno Udumets (vasakul) ja Arvo Siimann.
Pala valla sotsiaaltöötaja Ene Toom testib elektriautot Peugeot iOn. Pildil uudistavad autot Eesti Energia operatiivtöötajad Mauno Udumets (vasakul) ja Arvo Siimann. Foto: Margus Ansu / Postimees

Kaks meest peavad tankuri juures sundimatut vestlust, kui saabun Peugeot’ elektriautoga iOn Aovere bensiinijaama sigarette ostma. Lahkudes vajutan gaasi ja siis saavad mehed aru, et midagi on valesti.

See auto on vaikne, see on täiesti hääletu. Väljun võimsa kaarega bensiinijaamast ja mind saadavad meeste ainitised pilgud. Kahe iOni proovimise päeva jooksul ei ole tegu kaugeltki esimese korraga, kui inimesed alustavad jõllitamisvõistlust. See auto ei ole üleni kaetud kleebistega nagu paljud teised prooviautod. Sellel on lihtsalt tagaluugi peal väikselt kirjas «full electric».

Aga minu sõit pole kaugeltki egoistlik soov säästa nädala keskpaiga bensiinikuludelt. Eesti omavalitsuste töötajad saavad endale peagi pool tuhat elektriautot ja Postimees soovib katsetada Jõgevamaa Pala valla sotsiaaltöötaja Ene Toomi peal, mida naine arvab
Peu­geot’ elektriautost, mis on pea samasugune kui saabuvad Mitsubishid. Neid autosid arendasid kolm autotootjat ja sõidukeid toodetakse samas Jaapani tehases, nii et põhimõttelist vahet neil pole.

Kiirendamine maksab kätte
Tee läks esialgu kodu suunas ja elektriautol on muide väga korralik kiirendus, millega eesolijatest hiirvaikselt mööda vihiseda ja neid niimoodi õrritada. Õrritamisel on siiski teatud tagajärjed ja tootja lubatud 150-kilomeetrine sõiduulatus kahaneb hirmuäratava kiirusega. Hea, et jõudsin Tartust 35 kilomeetri kaugusele koju.

Panen ööseks aku laadima ja vaatan hommikul, et eelmise päeva teadlikult ebaökonoomse sõiduga on Peugeot’ Tartu esinduses armatuuril nähtud 110-kilomeetrine läbisõiduprognoos kahanenud 82 kilomeetrini.

Sõidan Pala poe juurde. Sotsiaaltöötaja Ene Toom ostab parajasti Pala poest valla vanuritele toidukraami. Tema samas seisev tööauto Ford Ka on iOnist veel väiksem, nii et neli kotti mahuvad kenasti pagasiruumi. Fotograaf Margus istub tagaistmele ja tõdeb, et viieukseline iOn on üllatavalt ruumikas. «Ja vaikseke on teine,» tunnustab naine.

Toomil on muidu 11 hooldatavat, aga seekord külastame neist nelja. Viletsama tervisega hooldatavate juures käib naine kaks korda nädalas ja üks ring on üle 30 kilomeetri. Elektrist peaks vist jaguma. «Tore, kui ma saan kodus laadida, ehkki minu majapidamine on liini lõpus (tavalaadimine kestab kuus tundi – N. N.) ja vool on nõrgukene.»

Kes selle elektri ikkagi kinni maksab, uurib fotograaf Margus. Kas nüüd tuleb sõiduauto elektrikompensatsioon? Saja kilomeetri peale läheb ikkagi ühe euro jagu voolu. «Ehk nad ikka halastavad mu peale ja kompenseerivad natuke,» loodab Toom.

Mis siis saab, kui elekter autost otsa saab? «Eks ma olen ikka omas vallas, eks mõni memmeke lubab oma stepslit kasutada,» usub Toom. «Ajame juttu ja eks see kuus tundi nii läheb.» Toomile meeldib elektriauto silmanähtavalt ja eks see auto olegi olemuselt tõeline naistelemmik – ei mingeid õliseid tunkesid, vilava pilguga remondimehi ega müra.

Mis siis saab, kui sügistormid toovad voolukatkestuse? «Neid ei olegi enam viimasel ajal palju olnud,» naerab Toom.
Otsustan Toomi natuke kiusata ja küsin, kus on auto mootor. Avan kapoti, aga mootorit seal ei ole. «Ma ei näe siin isegi akut,» on Toom hämmeldunud (suur aku on auto all, ehkki kapoti all leidub ka tilluke tarbimisaku – N. N.). Näitan talle siis kreissae mootori mõõtu asjandust tagaosas auto all. Laadimise värke näitan ka ja Toom tunnistab, et eks see ole tankimisest lihtsam.

Poole maksab riik
Esimese memme juurde viib Toom poekraami ära, aga nagu tellitult saabuvad kohale ka Eesti Energia töömehed, kelle ninad haistavad oma ettevõttel suurt tulevikku autonduse vallas. Mehed vaatavad masinat nii- ja naapidi.

Kas Eesti Energialt saab tulevikus sellist teenust, et kui inimesel on elektriauto ja aku saab tühjaks, tulevad energeetikud ja laevad aku täis? Küsimus jääb vastuseta.
Mehed on siiski parajad irvhambad ja ütlevad, et talvel võiks selle auto ees sõita lumesahk ja järel Eesti Energia. Veljed on kitsad, ehkki igasugused külglibisemise-vastased ja muud seadmed on autol peal. Kruusateel on juhitavus viletsapoolne.

Aga vanurid on täna leplikud ja piiluvad kardina tagant elektriautot. Üks Parkinsoni tõve käes kannatav mees usaldab Toomile, et sellise autoga saaks isegi tema hakkama.
Pärast esimest vanurit panen Toomi rooli ja esialgu teeb ta samu vigu nagu minusugunegi automaatkäigukastiga harjumatu tegelane. Aga ta õpib väga kiiresti. «Mind on see auto küll pimestanud, mulle meeldib see vaikus. Oleme teel tulevikku ja mina olen küll optimist,» räägib Toom.

Elektriauto käivitamisest saab aru alles siis, kui käib üks piiks. Pärast Palale tagasi jõudmist kinnitab Toom, et nüüd läheb tema vallavanema juurde ja ütleb, et olgu selline auto olemas.
Vanas rahas on iOni hind 555 000 krooni ja esimese poole tuhande elektriauto ostjale maksab riik kuni poole kinni.

Märksõnad

Tagasi üles