/nginx/o/2009/06/05/190023t1hd2c0.jpg)
Väljaspool Eestit elavate ja töötavate kodanike valimisõiguse piiramine pole meie õigusruumis võimalik, samuti puudub selleks vajadus, leiab riigikogu õiguskomisjoni liige ja õigusteadlane Igor Gräzin.
Gräzin peab väljaspool Eestit valimise piiramist lolluseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See arvamus on minu meelest täiesti jabur! Asi on selles, et kodakondsus ja valimisõigus ei ole seotud mitte inimese resideerumisega, vaid see on seotud õiguste ja kohustustega riigi ja kodaniku vahel. Vastasel korral peaksid kõik venelased Eestis olema Eesti kodanikud,» rääkis Gräzin.
«Kui oleme andnud Eesti kodakondsuse neile, kes on peaaegu kogu elu elanud välismaal, näiteks Ilves, siis kuidas me võtame kodakondsuse, valimisõiguse ära neilt inimestelt, kes on välismaal olnud viis, kümme, viisteist aastat?»
Ta tõi võrdluse pikemalt välismaal elanud Eesti kodanike abistamisest, kui nad on raskustesse sattunud või sõjavangi langenud.
«Musternäide, oletame, et need avantüristid-jalgratturid oleks enne pantvangi langemist elanud neli-viis kuud kusagil araabia maailmas ja nüüd kukkusid kinni. Kas Eesti riik ei oleks pidanud neid päästma?,» küsis ta.
Gräzini sõnul on maailma õiguspraktikas ka teine erand ja äärmus, mida võib-olla mõne meelest tuleks Eestisse üle võtta.
«USA maksustab oma kodanikke ka siis, kui nad mitte ühtegi päeva pole Ameerikas elanud. See on erand, mida Eestis rakendada ei saa, ma rõhutan, ei saa. USA-l olid selleks ajaloolised põhjused,» märkis ta.
Gräzini hinnangul on Suurbritannia poliitiline ja juriidiline süsteem meie omast väga erinev ning seetõttu võib seal kehtida seadus, mille kohaselt 15 aastat väljaspool Suurbritanniat ja Briti Ühendust elanud kodanik kaotab valimisõiguse.
«Inglismaal on aluseks see, mis Eestis puudub – monarh! Inglise aluseks on lojaalsus monarhile, mitte riigile ja inimene, kes 15 aastat pole Inglismaal olnud ega Inglismaa kuninga teenistuses olnud, diplomaadid, sõjaväelased, ei pruugi olla impeeriumile lojaalne,» selgitas Gräzin.
Ta rõhutas, et selle näite puhul pole oluline mitte välismaal elamine, vaid suhe monarhiga ja lojaalsus talle. Tema sõnul kaotaks see põhimõtte kehtivuse nii pea kui Inglismaa enam kuningriik poleks. Gräzini andmeil on selline kord haruldane ja ainulaadne, kuna teised Euroopa kuningriigid sarnaseid piiranguid ei sea.
Poliitiku hinnangul pole elukoht näitaja ega argument inimeste teadlikkuse ja poliitiliste otsuste küpsuse hindamisel. Seda näitavat Gräzini meelest see, et parlamenti ei valita mitte parimaid võimalikke saadikuid, vaid kõige populaarsemaid inimesi, nagu näitlejaid, kunstnikke, sportlasi.
«Näiteks need 100 000 inimest, kes valisid Tarandi Euroopa parlamenti, elasid Eestis ja nad langetasid ikkagi täiesti ebaadekvaatse otsuse. Eeldus, et valija otsus on tark ja teadlik, on õige ütleme 50 protsendi ulatuses, teine pool on see, et seda mõjutab miljon asja, alates isiklikust vihast, konkreetsest huvist meeldivuse ja populaarsuseni,» rääkis ta.
Gräzin tõi näiteks Tarmo Leinatamme, kelle viis riigikokku küll suur populaarsus dirigendi, koomiku ja saatejuhina, kuid kes osutus võimekaks parlamendisaadikuks.
«Tarmo Leinatamm on hiilgav poliitik, aga ma vannun, teda ei valitud mitte kui poliitikut, vaid selle pärast, et ta oli populaarne inimene. Samas on suur hulk suurepäraseid riigiõiguse professoreid, keda ei valita kunagi riigikokku,» sõnas ta.
Postimees.ee uurib täna, mida arvatakse kirjanik Jaak Urmeti eelmisel nädalal välja käidud ideest võtta valimisõigus alaliselt välismaal elavatelt Eesti kodanikelt.